Fenno-Ugria Asutuse ja Looduse Omnibussi reis 17.−21. august 2016

Jaak Prozes ja Taisto Raudalainen

Alates 2009. aastast korraldavad Fenno-Ugria Asutus ja Looduse Omnibuss ühisreise soome-ugri rahvaste juurde. Seekordne reis oli pühendatud merekultuuri aastale ja Eesti Looduskaitse Seltsi 50. juubelile. Reis viis ümber Soome lahe, mille ääres läänemeresoome keeli kõnelevad soome-ugrilased ju elavadki.

17. august

Sõitsime laevaga Tallinnast Helsingisse, kus ootas meid estofiil ja turismispetsialist Pekka Linnainen.

18. august

Helsingi – Porvoo – Kabböle – Pernaja – Kotka – Hamina -Viiburi

Kõigepealt külastasime tänapäeva Soomes vanuselt teist vanimat linna Porvood, kus on hästi ja kompaktselt säilinud XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi puitarhitektuur. Linnast kujunes pärast Põhjasõda Ida-Soome piiskopkonna keskus koos toomkoguduse ja triviaalkooliga, mis koliti sinna ringi kaotatud Viiburist. Porvoos kogunes 1809. aastal Maapäev, millest võttis osa Venemaa keiser suurvürst Aleksander Esimene. Maapäeva otsusega saigi Soomest autonoomne suurvürstiriik Venemaa koosseisus. Teel rääkis Pekka pikemalt aga Eesti-Soome suhetest, mille juured ulatuvad aastasadade taha, nii näiteks kuulusid Vantaajõe suudmealad ja Porvoo ümbruse maad Padise kloostrile, kellel oli muuseas õigus nimetada ametisse koguni sealseid kirikuõpetajaid.

Pikemalt räägiti  sõbrakaubandusest ehk seprakauppa’st, millest on kirjalikke teateid 15. sajandist. On teada, et Soome nn avameresaarte (ulkosaaret: Suursaar, Tütarsaared, Lavassaar ja Seiskar) elanikud vahetasid virulastega kala- ja hülgepüügisaadusi, näiteks soolaräimi ja traani vilja, villa, liha, aga hiljem ka kartulite vastu. Põhilisteks sadamakohtadeks olid Mahu, Vergi ja Toolse. Kindlasti kuulub omamoodi sõbrakaubanduse hulka ka Soomes 1919. aastast kehtestatud kuiva seaduse tõttu alanud salapiiritusevedu Eestist Soome peamiselt nendesamade saarte kaudu. Saareelanikele, kellelt võeti Venemaa piiri sulgumise tõttu ära tulus Peterburi turg ning parimad kalaabajad, oli väga tarvis seda uut, tulusat elatusala. Kuiv seadus kestis kuni 1932. aastani ja selle teeneid kahe rahva lähendamisel ja rahvadiplomaatia arendamisel on raske ülehinnata. Piiritust kulges üle lahe miljoneid liitreid.  Vastastikkuse kasu märgina kerkisid nii siin kui ka seal pool Soome lahte muu hulgas soliidsed häärberid. Ometi teenisid piiritusevabrikute omanikud, nendega seotud korruptiivsed jõud valitsuseni välja ning piiritusebaaslaevade tankijad selle ohtliku elatusala pealt kümneid kordi enam kui tavalised saarlased.

Tihedad suhted ja poliitilised tõmbetuuled lõid eelduse, et XVIII sajandil rännati välja ka Soomest Eestisse, eelkõige Virumaale, näiteks Kuusalu ja Tudu kanti. Samast piirkonnast asus XX sajandi alul omakorda ümber eestlasi Soome Pernaja valla Kabbölesse, kus osteti endile maad. Kokku asus 1906. aastal Soome 12 perekonda ehk 70-80 inimest. Tänapäeval Kabböles küll miski eestlasi ei meenuta, vaid sadamas kõikuvad jahid ja paadid suunavad mõtted sajanditagustele aegadele. Siiski on Kabböle küla alguses Mikiveride perele kuuluva maja juures 2006. aastal kinnitatud mälestustahvel eestlastele, kes sinna kunagi ümber asusid. Samal õuel kohtusime ka vanema naisterahvaga Mikiveride suurest suguvõsast, kes eesti keelt küll enam ei oska ja Eestis käinudki pole, kuid teadis hästi, et tal on Eestis sugulasi.

Väljarännanud eestlased ja nende järeltulijad on maetud Pernaja kalmistule, mille hauakividelt võis lugeda niisiis Mikiveride, Warmade jt perekonnanimesid. Kirikuaia keskel asuvas auväärses vanuses Pernaja kirikus ristiti ka soome kirjakeele rajaja Mikael Agricola (u 1510-1557), kellele oli sinna püstitatud ka mälestusmärk.

Pernajast suundusime Tallinna sõpruslinna Kotkasse, millest jäi enim meelde ühekäeline Lenin – Mati Karmini loodud ja 1970ndatel Tallinna poolt Kotka 100. sünnipäevaks kingitud raidkuju on saanud Poola kunstnik Krysztof Bednarskilt taidurliku täienduse – Lenini plotskiga käe. Tõesti miks mälestusmärki kõrvaldada, kui saab sellele anda iroonilise lisatähenduse.

Kotkast sõitsime militaarlinna Haminasse, mis jäi meelde väga hästi säilinud XVIII sajandi alguses väljaehitatud bastionite süsteemiga ja ka asjaoluga, et ajateenistuse läbis reisijuht Pekka just selles linnas. Soome-Vene piiri ületasime Vaalimaa piiripunktis, veel 50 km sõitu ja jõudsime Viiburi, kus majutusime legendaarses 1928. aastal ehitatud Võborgis endises Knut Bosse hotellis.

18. august

Viiburi päev

Selle päeva jooksul tutvustas meid linna ja kindlusega suurepärane giid ja ajaloolane Valentin Beloussov, õhtul looduspark-muuseumit aga Svetlana Estafjeva. Valentin Beloussov tutvustas meile põhjalikult Viiburi linna, saime teada, et linna on esmamainitud 1293. aastal. Linna asutajaks peetakse rootslaste väepealikku, Karl Thorkill Knutssoni, kellele on seal püstitatud palju poleemikat tekitanud mälestusmärk. Esmalt paiknes siin aga karjalaste kaubakoht, millele viitab mitu leidu vanimatest kihistustest. Kaubakoha pärast on Rootsi kuningad ja Novgorodi vürstid piike murdnud juba alates 11. sajandist. Heitluses jäid peale rootslased, kelle käes püsis linn kuni 1710. aastani. Viiburi sai linnaõigused 1403. aastal, linnaelanikest enamiku moodustasid alamsaksa päritolu kaubasaksad, sest sellal olid linnal tihedad suhted Visby ja Tallinnaga. Need olid hansalinnadena ka Viiburi suurimateks konkurentideks. Tallinnast tuli Viiburit juhtima ka mitu raehärrat ja siia tuli soola-, vilja ja linakaubandusega õnne proovima ka palju kaupmehi. Eesti aladelt on Viiburisse tarnitud prestiižse ehitusmaterjalina isegi paekivi. Tallinnast pärines ka idee linna ümbritsemiseks kaitsemüüriga. Nii meenutabki ainus tänapäevani säilinud keskaegne Ümartorn (Pyöreätorni) väga meie Paksu Margareetat. Linn kandis suuri purustusi Rootsi-Vene sõdade ajal, sest Peeter Esimene laskis ta praktiliselt sodiks pommitada. Ka Talvesõja ajal lõõmas linnas mitu tulekahju. Seega pole keskaega enam maa peal palju näha, kui välja arvata võimas kindlus. Selle väljapaistvaim osa on Põhjala ristijakuninga – Püha Olavi – järgi nime saanud torn. Praegu paikneb kindluse territooriumil muuseum, kus saab päris hea ülevaate kogu piirkonna ajaloost. Ekspositsiooni on tublisti täiendatud ka Rootsi aja osas.

Viiburi Monrepo (tõlkes minu puhkepaik) inglise stiilis looduslik park on olnud läbi aegade Viiburi olulisemaid ajaviitepaiku. Park kuulus Viiburi lossiülemale Pjotr Stupšinile, 1782. aastast aga Würtenbergi printsile Friedrich Wilhelmile. Järgmine omanik oli aga printsi õde Maria Fjodorovna, keiser Paul Esimese abikaasa, kes pärandas 1788. aastal pargi oma poja, hilisema keisri Paul Esimese, koduõpetajale akadeemik Ludwig Heinrich von Nicolayle (1737−1820). Keisri palvel aadlitiitli saanud von Nicolay eestvedamisel sai sellest üks Euroopa tuntumaid eraparke, mille planeering lähtus ajastuomasest rahvusromantismist: seal on olnud majakesi, sillakesi, purskkaeve, salapäraseid grotte ja kaasajal muuseas ka Väinamöise kuju. Soome skulptor Johannes Takase 19. sajandi alul loodud kuju asemel oli siin algselt aga von Nicolay perekonna kaitsepühak Püha Nikolaus. Pargi üks märkimisväärsemaid sümboleid on pseudovaremete stiilis Ludwigsteini kalmistusaar, kuhu maeti Nicolay suguvõsa liikmeid. Õhtul oli vaba aeg ja selgus, et linnas on tõesti ka arvukalt joogi- ja söögikohti. Turiste käib Soomest palju, sest vastavalt lepingule saavad nad Viiburit külastada ilma viisata. Meile üllatuslikult kohtasime seal ka eestlasi ja hilisel õhtutunnil domineeriski ühes vanalinna kohvikus juba eesti keel.

19. august

Koivisto (Primorsk) − Terijoki (Zelenogorsk) − Kuokkala (Repino) − Kroonlinn − Pavlovsk.

Liikusime mööda Karjala kannast, mis tuletas pidevalt meelde Soome suurvürstiriigi ja Soome vabariigi aegu ning muidugi ka Talvesõja lahinguid. Koivistos külastasime uhket 1904. aastal Virolahti punasest graniidist rahvuslikus juugendstiilis ehitatud kirikut. Kirik sai Soomes tuntuks ka kui suurima vitraažaknaga kirik. Kahjuks on see lahingute käigus purustatud, aga ammu lõppenud sõja märke on näha teisigi. Kirik tegutseb kultuurimajana ja selle ühte ruumi oli paigutatud koduloomuuseum, teisel korrusel oli aga üks ruum jäetud isegi kogudusele. Kiriku kavandas Josef Stenbäck − nagu ka Kuolemanjärvi oma. Seetõttu on need kaks omavahel äravahetamiseni sarnased. Endine Kuolemanjärvi vald on tuntud ka peapiiskop Mikael Agricola surmapaigana. Just seal tegi suur reformaator oma viimsed hingetõmbed, naastes Liivi sõja järgsetelt rahuläbirääkimistelt Moskvast. Tema surmapäev 9. aprill, mis on ühtlasi Elias Lönnroti sünnipäev, on kuulutatud soome keele päevaks. Nüüd on Kyrönniemi külla ka Agricola mälestusmärk püstitatud, mille juurde me lagunenud tee tõttu kahjuks ei pääsenud.

Terijoki − nagu kogu rannikuala − oli Peterburi eliidi suvituspiirkond. Seal tegutses ka arvukalt Venemaal keelustatud või poolpõrandaaluste parteide ja organisatsioonide funktsionääre. Soome suurvürstiriigi autonoomiast tulenevad liberaalsemad seadused võimaldasid neil seal märksa vabamalt tegutseda. Talvesõja ajal moodustati seal Soome pagulaskommunisti ehk punikki Otto Ville Kuusise juhtimisel nn Terijoki nukuvalitsus. Kuokkalas (nüüdne Repino) külastasime Vene maalikunsti klassiku Ilja Repini (1844−1930) majamuuseumi, kus Repin pärast revolutsiooni elas, viimased kuus aastat iseseisvunud Soome vabariigi territooriumil. Sinna on ta ka maetud.

Venemaa esimeses sõjasadamas Kroonlinnas tegi meile ekskursiooni Peterburi Eestlaste Seltsi esimees Viiu Fjodorova. Tutvusime uhke, hiljuti taastatud Merekiriku, Kroonlinna nullpunkti ning majaga, millele on kinnitatud tahvel, et aastail 1873−1886 elas seal Lydia Koidula (1843–1886).

20. august

Puškin – Hatsina (Gattšina) – Lõuna-Ingerimaa külad

Puškini (Rootsi-aegne Saari, hilisem Detskoje Selo ja Tsarskoje Selo) ingerisoome kogudus. Võib öelda, et sellest kirikust algas Ingeri Kiriku taassünd juba 1980. aastate lõpus. Meile valgustas kiriku ajalugu pastor Jevgeni Mihhailov, kes on Keltto evangeelse-luterliku vaimuliku seminari kasvandikke. Kiriku vanem ajalugu seondub eeskätt Katariina Suue poolt maale kutsutud sakslastest põlluharijatega ning õukonna-aadliga. Detskoje Selo lütseumidirekotri Engelhardti palvel lasi tsaar Nikolai Esimene siia rajada sakslastest luterlastele suurepärase uusgootikat esindava jumalakoja. Kirikuhoone on läbi keeruliste aegade olnud küll töölisühiselamu, küll autokooli käsutuses, ent katus püsis peal ja märkimisväärseid ümberehitusi õnneks ei toimunud. 1930ndatel tegutses seal lühikest aega isegi õigeusukirik. Selles pühakojas on tegutsenud läbi aegade saksa, läti ja eesti kogudused, 1976. aastast alates aga esimene ametlikult tunnustatud ingerisoome kogudus Nõukogude Liidus pärast 1937. aastat. See oli soomlastele ja sakslastele nii tähtis sündmus, et teenistustele, mida pidasid esialgu eesti luteriusu õpetajad Harri Mõtsnik, Tiit Salumäe (1981−1989) ja Paul Saar, kogunes rahvast murdu üle terve Venemaa ning jutlusi kuulati hardunult ka õue peal seistes. Puškinis alustas vaimulikutööd Ingeri kiriku taassünni üks võtmetegelasi Arvo Survo (1989−1990). Äsja tähistas soome kogudus pidulikult  neljakümnendat sünniaastapäeva. Tänapäeval peetakse sealsed teenistused valdavalt vene keeles, ent luterliku liturgia kohaselt. Soome kogudus on kokku kuivanud ja kogudusevanem Tatjana Fjodorova püüab leida hoonele uut kultuurilist kasutust kohaliku kogukonna huvides: korraldatakse orelikontserte, näitusi ja kohtumisi.

Seejärel külastasime Gattšina (Hatsina) lossi, mida tuntakse ennekõike Paul Esimese suveresidentsina. Esialgu Päikesekuningas Louis XVI õukonna barokkstiili jäljendav, hiljem uusklassitsismi kaanoneid järgiv palee on hiljaaegu restaureeritud. Kuuesaja ruumiga suvepalee kuulus algselt Katariina Suure soosikule krahv Orlovile, pärast viimase surma läks loss tulevasele imperaatorile Paul Esimesele. Alles Aleksander Kolmas tegi sellest terrorismihirmus oma pearesidentsi. Õigupoolest leidub seal praegu võrdlemisi vähe algupärast, kuna Saksa armee Nord väegrupi peakorterina tegutsenud hoonetekompleks jäi pärast 1944. aasta ründelahinguid täielikult varemeisse. Linnakeses on ka luteri kirik, mis on kunagi olnud nii ingerisoomlaste kui ka eestlaste koguduste kasutuses.

Pärast korralikku einet siirdus reisiseltskond museoloogist kohaajaloolase Andrei Burlakovi juhatusel Lõuna-Ingeri kihelkonda Koprinasse (Kobrina). Andrei, sünnipärane Suida elanik, on aastaid uurinud kohalikku ajalugu ka ingerisoome vaatenurgast. Andrei on olnud muuseas muusemijuhataja Suidas, kus asus admiraliteedi komandöri ja poeet Aleksander Puškini isa Ivan Hannibali häärber. Pärast mõisapargi ja Hannibali mälestust jäädvustava kivipingi külastamist, läksimegi vaatama poeedi hoidjamemme ehk njanja väidetavalt kahesaja-aastast tarekesest. Seejärel sõitsime mööda talle   pühendatud meeleolukast ausambast, mis rajati alles hiljaaegu. Küsimusele, kas Puškini kuulus njanja Arina Rodionovna oli siis isur või ingerisoomlane, vastas ta üpris veendunult, et luterlasest soomlane. Tegime ka toreda matka Laugajõkke suubuva Oredeži lisajõe Suida kallastele, kus paljandub muljetavaldavalt punane liivakivikallas.

Looduskauneid paiku leidus sealkandis rohkesti, mis on läbi aegade meelitanud ka suvitajaid metropolist. Nüüdisajal kasvab näiteks Siiverskaja asula elanike arv suveperioodil mitu korda. Sealkandis oli omal ajal suvemõis muuseas ka maailmakuulsal humanistil ja maalikunstnikul Nikolai Roerichil. Venemaa Teaduste akadeemia liikme Aleksandr Spitsõni ja Roerichi pikkadel ühisretkedel Oredeži äärde pandi tõenäoliselt alus isegi Venemaa arheoloogiale. Just Roerich olevat pakkunud välja läänemeresoomepäraseid seletusi nii mõnelegi sealsele kohanimele.

Edasi tegime põgusa külastuse Nabokovite kahekorruselise puumõisa juurde Roždestvenskoje (Rosestina) asulas. Seal veetis maailmakuulus kirjanik Vladimir Nabokov liblikaid kollektsioneerides oma lapspõlvesuved. Lõpuks tegime mitmekilomeetrise retke õigeusu palverännupaika Oredeži kallastel. Soovijad sai ammutada vett pühast allikast ja uudistada karstilise tekkega koopaid. Julgemad meist tegid jääkülmas allikavees ka karastava supluse selleks ette nähtud kümblusmajas.

Paslik oleks ka meenutada, et kohalik etniline kooslus on olnud kirev, lisaks rahvarohketele soome küladele, on siin elanud märkimisväärne hulk isureid, muu hulgas omal ajal etnograafide ja filoloogide huviorbiidis olnud oredeži isureid. See Varssavi raudtee ääres neljas-viies külas asunud kogukond on nüüdseks hääbunud. 1960ndatel avastasid akadeemik Paul Ariste ja fennougrist Arvo Laanest siit veel ühe vaevu emakeelt mäletanud eidekese. Siis aga teatas Andrei, et on veel hiljaaegu sealsamas Tšaštšja külas kohanud paari omavahel isuri keelt kõnelevat mutikest. Igatahes oli see põrutav väide, mille paikapidavust peaks võimalikult kiiresti kontrollima! Aga sellega kohalik eripära ei piirdu, sest mitmes külas Koprina ja Siiverska vahel elavad veel vene vanausulised, samast preestrita vanapomooride lahust, kes asustavad ka Peipsi läänekallast. Usulahkudest kõneldes, ei saa mööda ka seigast, et Võra asulas tegutses veel 1960. aastatel viimaseid soomekeelsete hüppajate (sm seuralaiset, ven hlõstõ) kogukondi. Väga tiheda päeva lõpetas õhtusöök Võra (sm Vuiri) vana postijaama kõrval asuvas trahteris.

21. august

Skuoritsa (Skvoritsõ) – Kaprio (Koporje) – Sinimetsa (Zimititsõ) – Kingissepa (Kingissepp)

Hingamispäeva hommik algas Ingerisoome evangeelse-luterliku Kiriku Skuoritsa (Skvoritsõ) Püha Katariina kogudusekiriku külastusega. Kõigepealt kuulati kiriku diakooniatöö eestvedaja Lilja Stepanova (neiuna Hutilainen) soome- ja venekeelset ülevaadet kiriku ajaloost. Tegu on väärika ajalooga kogudusega, kus läbi aegade on teeninud Ingeri Kiriku seisukohalt olulisi isikuid nagu Urban Hjärne (kelle poeg Thomas Hjärne on omakorda seotud Tartu ülikooli ja Lääne-Saare piiskopkonnaga), Ingerimaa praost Johan Groundström ja piiskop Sakari Cygnaeus. Praegune klassitsistlik kivikirik ehitati keiser Nikolai Esimese käsul 1839. aastal. Sinna rajati 1884. aastal esimene avalik soomekeelne raamatukogu Ingeris, seal peeti ka esimene ingerisoome laulupidu 1899. aastal. On huvitav fakt, et eelmainitud hüppajate karismaatilise usulahu prohvet ja liturgiliste laulude autor Mikko Soini (1839–1920) on pärit Skuoritsa lähistelt ja maetud sealsesse kirikuaeda. Üks lahkusuliste legende jutustab, et Skuorita kirikut ei saa kunagi üles ehitada, kuna selle krüptis olevat usumehele antud vitsu. Ja ennäe, ennustus on läinudki täide, sest kirikuvaremed on omamoodi põlistatud. Nimelt taastati 1936. aastal suletud ja Teise maailmasõja käigus purustatud kirik aastatuhande alguses väga huvitavas võtmes, kus vana vareme sisse rajati justkui väiksem jumalakoda. Vantaa arhitektipaar Pekka ja Ulla Vesamaa said hakkama kavandiga, mis võimaldas konserveerida varemed, ent samas pakkus välja ka moodsa sisearhitektuurilise lahenduse.

Järgnes korraline armulauaga jumalateenistus ja jutlus, mis nüüdisajal toimub enamasti vene keeles, ehkki enamik kohale tulnud vanemaid memmi kõneles ka soome keelt. Liturgias oli siiski palju soomekeelseid osi, millega kogudus suurepäraselt kaasa tuli. Teenistuse keerukate viisidega laulud olid soomekeelsest lauluraamatust ja memmede kirikulaulud – jumaliset virret – kaikusid taastatud kiriku võlvide all. Nii sai justkui täis ring, mida alustasime soome piiblikeele looja Mikael Agricola ristimiskiriku juurest Pernajast.

Teel Eesti piiri poole läbisime vadjalaste põliseid asualasid ja külastasime Kaprio (Koporje) kindlust, mis rajati 13. sajandil idapoolseima Saksa ordu linnusena, ehitati edasi Novgorodi vürstiriigi kindlustusena, seejärel aga rootslaste kantsina ning lõpuks võeti jälle kasutusele Rukavišnikovide udellimõisana. Kindluse lagunevatelt müüridelt avanes hunnitu vaade Orgole ehk Vadjamaa merepoolsele osale. Vaipoole külades elab veel praegugi hulgaliselt vadjalaste järglasi, nende seas kümmekond vadja keele oskajatki. Mäči ehk maapoolne vadja asustus hääbus aga juba sajakonna aasta eest. Kaprio lähistel meenutab vadjalaste muistset vägevust võimas Kaipala maalinn.

Edasi käisime eestlaste kalmistul Sinimetsas (Zimititsõ), kus süütasime kümmekond küünalt. Silt kalmistu väravas teatas, et kalmistu rajati 1885. aastal. Kuusalu ja Vihula kandi rahvas asutas Sinimetsa küla 1884. aastal. Taas olid väljarändajate seas Mikiverid, millest annavad tunnistust valdavalt mahajäetud hauad. Milline kontrast Pernaja ja Sinimetsa kalmistu vahel, esimese kalmistu hauad olid ideaalses korras, teise omad aga valdavalt räämas. Kokku leiame üle 30 eestlase haua, mille seas on ka näitleja Mikk Mikiveri vanaisa haud, pildistame neid ja korrastame, et natukenegi peatada peale matmist, mida viimastel aastakümnetel on rohkesti tehtud. Piirkonnas aga enam eestlasi ei ela, keeruline kujutledagi, et veel sadakond aastat tagasi oli Sinimetsa õitsev eesti küla, kus elas 800 elanikku.