Dmitri Harakka-Zaitsev: mida rohkem on koostööplatvorme, seda rohkem on dialoogivõimalusi

Tekst: Piret Kooli, 
Küsimused: Jaak Prozes, 
Tõlge: Marika Alver

“Raske oli kõigil osalejatel,” kinnitab juunis 2021 valitud soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee esimees Dmitri Harakka-Zaitsev FUA juubelinumbrile antud intervjuus. Ta viitab Tartus toimunud VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi ümber valitsenud kliimale. “Kuid selle tulemusena võitis intelligentsus.” Alljärgnevas intervjuus kõneleb ta lähemalt oma juurtest, rahvusest ja soome-ugri maailma tulevikust.

Mitte iga isur ei tunne huvi oma juurte vastu. Kust Sinu huvi alguse sai?
Olen kindel, et sain selle huvi lapsepõlves oma vanaemalt. Samas usun geneetilist mälu ja inimese saatusesse maa peal. Vanaema rääkis lugusid suguvõsast ja meie perega seotud kohtadest, isurite ajaloost. Nii teadsin, et oleme isurid ja et meie naabrid on vadjalased, soomlased, eestlased. Meie rahvaste sugulus oli täiesti loomulik.
Kõik vanaema jutud olid väga delikaatselt ja ettevaatlikult jutustatud, sest ta elas üle repressioonid ja sõja-aastate sündmused. Käisime temaga sageli Soikkola (vn Soikino) kalmistutel.
Minu vanaema oli kooliõpetaja. Mäletan, kuidas ühel päeval astus kalmistul meie juurde isuri naine naaberkülast ja hakkas teda tänama. See oli Jekaterina Filatova, minu vanaema üks esimesi õpilasi. Ta tänas vanaema ja kirjeldas rõõmu, millega olid lapsed 1. septembril koju jooksnud ja vanemaile rääkinud, et nende esimene õpetaja oli kohalik isur. Ja kuidas siis vanemad omakorda rõõmustanud olid, et selline inimene on nende laste õpetaja. Mäletan, et tundsin sel hetkel uhkust nii oma vanaema kui ka isuri rahva üle.
Hiljem rääkis vanaema mulle, et pärast sõda anti talle kui 1937. aastal maha lastud «rahvavaenlase» tütrele luba astuda vaid pedagoogilisse kooli Hatsinas (vn Gatšina), kuid keelati õppida Leningradis, toonases Herzeni-nimelises pedagoogilises instituudis.
Minu isuritest sõprade ja tuttavate seas teavad kõik oma suguvõsa ajalugu, hoolivad rahva säilimisest ja annavad neid teadmisi edasi ka nooremale põlvkonnale. See viimastel aastatel tekkinud suundumus on paljude tegurite koosmõju. Võib-olla on see inimeste enesealalhoiuinstinkt. Isuritel on see kindlasti olemas.

Sina said astuda mainitud Herzeni-nimelisse kõrgkooli ja sinust sai diplomeeritud jurist. Millist tööd oled viimased kümme aastat teinud ja millised on Sinu huvid?
Juba enam kui kümme aastat olengi töötanud praktiseeriva juristina tootmisettevõttes. Usun, et mitmekülgsed kogemused ja eri valdkondadest inimestega suhtlemine on aidanud mind palju ühiskondlikus tegevuses, sealhulgas nii inimõiguste kui ka põlisrahvaste õiguste eksperdina.
Mind huvitab kõik, mis aitab meil inimeste ja rahvustena üksteist paremini tundma õppida, üksteist mõista ja seeläbi ennast, oma rahvaid säilitada. Tegelen aktiivselt soome-ugri rahvastele pühendatud kultuuriürituste korraldamisega ning olen tihedalt seotud näituste, filmimise, kirjastamise, meistriklasside ja haridusprojektidega. Loomulikult nõuab see kõik loomingulist lähenemist – suhtlemist spetsialistide, teadlaste, loomeinimeste ja ennekõike kohalike kogukondadega.

Kes ta on?

• ÜRO põlisrahvaste alalise foorumi ekspert;
• Soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee esimees aastast 2021;
• Isuri seltsi Šoikula aktivist;
• HTM hõimurahvaste programmi Ilmapuu auhinna laureaat 2015;
• Huvitub kõigest, mis on seotud rahvuskultuuriga;
• Sündinud 1978. aastal Leningradis;
• Lõpetanud A. Herzeni nim Vene riikliku pedagoogilise instituudi õigusteaduse eriala cum laude;
• Õigusteaduste kandidaat, väitekiri soome-ugri rahvastest käsitles Leningradi oblasti põlisrahvaste ja vähemusrahvuste ajaloolis-õiguslikke aspekte;
• Korraldanud uurimusi, rakendanud õppetöös uusi metoodikaid, andnud juriidilisi konsultatsioone;
• Praegu töötab juristina tootmisettevõttes;
• Abielus, kahe tütre isa.

Milline (seltsi)tegevus on Sinu rahva jaoks kõige olulisem?
Isuri kogukond on tuhandeid aastaid vana. Juriidilise staatuse saamiseks registreerisime oma organisatsiooni 2005. aastal. Seaduse järgi saab organisatsiooni liikmeks astuda alates 18. eluaastast. Kui selle järgi loendada, siis on meil praegu umbes 140 inimest.
Muidugi on alates 2005. aastast paljud inimesed läinud teise ilma, kuid peale on kasvanud ka uus põlvkond. Kogukonda kuulub kogu pere, kõige vanematest kõige pisemateni. See on traditsiooniline arusaam põlisrahvaste kogukonnast ning me oleme justnimelt traditsiooniline kogukond ja põlisrahvas. Seega saame oma lapsed ja lapselapsed julgelt lisada kogukonna täiskasvanud liikmete hulka, pealegi osalevad lapsed nüüd väga aktiivselt kultuuritegevuses.
Kui loetlen üles kõik tegevused, mida korraldame, siis need ei mahu siia ära. Võin rääkida kogukonna ja selle liikmete töö põhisuundadest: traditsioonilise keskkonna, looduse, pärandkultuuriobjektide säilitamine. Siin töötame nii ekspertidega kui ka iseseisvalt. Püüame luua dialoogi võimudega, teeme kõik, et juriidilised mehhanismid toimiksid. Ja selliseid mehhanisme on.
Kultuuriüritusi on meil iga kuu, näiteks teeme isuri külades temaatilisi näituseid, filmilinastusi, sh animafilme, mis räägivad soome-ugri ja samojeedi rahvastest. Näeme, et selle järele on nõudlus. Külas elades on üsna raske kuhugi minna, kuid on ju tore teada, mis seob isureid oma lähimate naabritega ja ka tuhandete kilomeetrite kaugusel elavate rahvastega.
Viimasel ajal oleme püüdnud osaleda piirkondlikel, ülevenemaalistel ja rahvusvahelistel võistlustel, konverentsidel ja koolitusprogrammides. Nii parandame isuri rahva esindajate kompetentsi ja saame võimaluse endast rääkida. Oleme edukalt ületanud isolatsiooni ja tunneme end igal tasandil enesekindlalt.
Oleme pidevalt loomingulistes otsingutes. Just nädal tagasi sündis korraga mitu loomingulist projekti, mis on seotud kvaliteetse suveniiride sarja arendamise ja küla etnosotsiaalse ruumi korraldamisega. Eraldi projekt on pühendatud isuri naisele kui rahva traditsioonide kandjale, kuid ma ei saa veel üksikasju avaldada. Nüüd otsime nendele projektidele rahastust. Kindlasti osaleme ka 2022. aasta soome-ugri kultuuripealinna üritustel Baitereki külas (vn Baiterjakovo) Udmurtias.

Kuidas suhtuvad kohalikud isurid oma lippu ja kui hästi tuntakse lipul kujutatud sümboleid? Kas lippu võib vabalt kasutada?
Usun, et igal perel on juba isuri lipp olemas, isegi nendel, kes elavad välismaal. Tihti näen inimeste kodudes lippu aknal või laual vaasis. Oma reisidele võtame lipu alati kaasa.
Mulle näitas isuri lipul olevat sümboolikat esimest korda etnograaf ja arheoloog Olga Konkova. Toona, 10 aastat tagasi, arutasime seda esmalt omavahel ja siis isuri kogukonna koosolekul. Isuri lipul on arhailine päikesemärk, mis sümboliseerib isurite iidsust.
Alumises osas olev ratsamehe ornament pärineb meie traditsioonilistest mustritest. Olga sõnul ühendab see mehelikku ja naiselikku alget ja sümboliseerib isuri kultuuri ilu. Mõlemad punased märgid meenutavad tikandit. Kollane keskpaik on meie armas maa, mida uhuvad ühelt poolt Soome lahe veed, teiselt poolt Laadoga järv.
Mulle tundub, et lipu kasutamise keelud või piirangud on mingite põhjendamatute hirmude tagajärg. Hirmud sünnivad enamasti teadmatusest. Varem tuli folklooripidustustel ette ebameeldivaid olukordi ja paluti lipp eemaldada.
Meie jaoks on sellest lipust saanud samasugune pärandi- ja kultuurielement nagu traditsioonilised tikandid rõivastel.
Oleme alati valmis oma lipust rääkima ja selgitama, mida see kujutab.

Eestlased teavad isureid eelkõige Veljo Tormise «Isuri eepose» järgi. Kas teie inimesed Soikkola poolsaarel teavad, et selline eepos on olemas? Kui palju teatakse, et isurid ja eestlased on sugulasrahvad?
Kui aus olla, siis «Isuri eepos» on meil laialt tuntud tänu Anne Türnpule. Ta võttis minuga ühendust 2015. aastal, et seda teost lavastada. See oli unustamatu loomeprotsess: kõigil, kes meie poolt selles osalesid, on see siiani detailselt meeles. Seetõttu ütlen siinkohal südamlikud tänusõnad Annele ja tema trupile, kes meile sellise sündmuse kinkisid.
Seejärel jagasime kõigile etenduse videoid ja fotosid ning avaldasime kohalikus isuri ajalehes mitu artiklit. Nii said inimesed eeposest veel rohkem teada. Pidulike sündmuste ajal hakati üha rohkem kasutama Veljo Tormise muusikat.
Meie suureks rõõmuks oli Viistinas (vn Vistino) ja Kabrios (vn Koporje) võimalik 2019. aastal kuulata «Isuri eepost» Collegium Musicale esituses. Pean seda ajaloolist sündmust isuri eepose tagasitulekuks Isurimaale. Isegi Norrast sõitsid isurid siia koori esinemist kuulama. Ja ma nägin nende inimeste nägusid, nende silmi … Muidugi ei suuda ma sõnadega kirjeldada neid tundeid, mida etendusel ja koori esinemisel kogesime. Nüüd tunnevad ja armastavad isurid oma eepost.
See, et eestlased ja isurid on sugulasrahvad, on vähemalt meie rahva seas üldteada. Oleme ju mitu sajandit üksteisele ajalooliselt nii lähedal olnud. Kultuuri-, kaubandus- ja perekondlikud sidemed on kujunenud läbi sajandite. Sellegipoolest on eesti rahva ja Eesti ajalooliste piirkondade mitmetahuline kultuur ja traditsioonid huvitavad. Sa õpid alati midagi uut.

Isuri keelt emakeelena rääkivate isurite arv väheneb kiiresti. Millised on võimalused seda keelt õppida ja kas on neid, kes isuri keelt soravalt kõnelevad?
Seda ei ole kerge tuvastada. Usun, et passiivne keeleoskus on paljudel, kuid tean ka inimesi, kes räägivad keelt sujuvalt, ehkki vaid selle sõnavara piires, mis pole 1937. aastast enam edasi arenenud. Keelud on oma töö teinud.
Ilma haridussüsteemi, kirjanduse ja võimaluseta keelt avalikus ruumis rääkida on isuri keel kõik need aastad olnud justkui tardunud olekus. Loomulikult ei saa keel areneda, kui seda kasutatakse ainult perekonnas. Süsteem tuleb täielikult taastada: perekond – haridusasutused – avalik ruum. Jah, loomulikult võib tulla muuseumi ja õppida keelt kursustel, kuid sellest ei piisa keele taastamiseks. See on kõigile selge. Viimase kolme aasta jooksul oleme püüdnud tõestada vajadust taastada meie kooli professionaalsete keeleõpetajate koolitussüsteem, et keelest saaks haridussüsteemi osa.
Teine tähtis aspekt on keele visualiseerimine avalikus ruumis. Teame hästi, et lugupidamine oma keele vastu suureneb koos keele levikuga avalikus ruumis. Oleme juba mitu aastat palunud võimudelt tuge, et säilitada isuri traditsioonilised kohanimed – see on ju väga lihtne ja uskumatult tõhus keele taaselustamise tööriist.
Lihtsustatult öeldes: kui laps pärast isuri keele tundi lahkub muuseumist, möödub isurikeelsest külanime sildist, näeb bussipeatustes isurikeelseid nimesid, siis tekib temas huvi edasi õppida. Laps näeb, et keelt saab kasutada ja ta õpib seda austama. Selleks on aga tarvis välja töötada standardid ja seadused. Me ei räägi olemasolevate nimede ümbernimetamisest, absoluutselt mitte. Räägime dubleerivate siltide paigaldamisest, mis tähistavad ajaloolisi objekte – tuntud pruunil taustal ja valge kirjaga märke. Selline algatus teeb ainult head, ka konkreetse piirkonna jaoks, sest koht muutub nii turistidelegi atraktiivseks. Niisiis jätkame oma tööd ja loodame optimistlikult, et meid võetakse kuulda.

Sel suvel Tartus toimunud VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressile jätsid mõned rahvad tulemata. Ametlikult öeldi, et Eesti justkui politiseerib soome-ugri temaatikat ja suhtleb Venemaal elavate soome-ugri rahvastega ülalt alla vaadates. Milline on Sinu kui uue esimehe seisukoht sel teemal?
Kui rääkida juriidiliselt korrektselt, siis minu arvates ei sõnastanud Venemaa riigivõim ühtegi ametlikku seisukohta, kus oleks olnud avaldus Eesti soome-ugri liikumise politiseerimise kohta. Väljendati isiklikke arvamusi, mis de facto mõjutasid soome-ugri ja samojeedi rahvaste esindajaid.
Intelligentse inimesena tunnistan teiste õigust oma arvamust avaldada. Kuid samal ajal on minu jaoks alati oluline silmas pidada, et arvamus on põhjendatud, millistel põhjustel midagi väidetakse, milline on arvamusavalduse emotsionaalne värvus ja eesmärgid. Seda on väga huvitav analüüsida ja seda on vaja teha. Ja loomulikult me teeme sellist analüütilist tööd.
Tulles tagasi küsimuses mainitud väite juurde, siis tahan märkida, et ma ei näe põhjust selliseid arvamusi põhjendatuks pidada. Pealegi on konsultatiivkomitee sel teemal oma arvamuse esitanud. Minu arvates pole vaja kunstlikult pingeid tekitada. Konsultatiivkomitee ja meie partnerite jaoks on praegu tähtis sõbralike suhete ja vastastikuse lugupidamise säilitamine kõikjal, kus soome-ugri rahvad elavad.

Siiski – miks Sinu arvates mõned rahvad ei osalenud, samas kui teised rahvad, näiteks komid ja karjalased võtsid kongressi tegevusest veebiülesena osa?
Maailmakongressil osalejate survestamise probleemist räägiti avalikult, palju ja asjalikult. Jah, surve oli. Jah, mõnes piirkonnas toimus maailmakongressil osalejate suhtes lugupidamatut ja minu arvates lühinägelikku tegevust. Jah, me olime ärritunud. Jah, pinge oli.
Raske oli kõigil osalejatel. Aga nagu öeldakse, mis meid ei tapa, teeb tugevamaks. See olukord kinnitas taaskord soome-ugri ja samojeedi rahvaste vajadust ning soovi osaleda rahvusvahelises kultuurikoostöös. Maailmakongressil osalejate kõrge tase ja aktiivsus, aga ka Tartu kongressi kõrge tase, paindlikkus ja mobiilsus tõestasid taas selle formaadi elujõulisust ja asjakohasust. Selle tulemusena võitis intelligentsus.

Консультативный комитет финно-угорских народов (KKFUN)
Soome-ugri rahvaste maailmakongresse koordineeriv organ on asutatud 1992 Sõktõvkaris. Konsultatiivkomitee kaitseb soome-ugri rahvaste õiguseid ja huve, nii nagu see on kirja pandud maailma soome-ugri rahvaste koostöödeklaratsioonis. Komiteesse kuuluvad 20 soome-ugri ja samojeedi rahva esindajad. Eestlased on komitees esindatud Fenno-Ugria kaudu. Vaatlejana võtab komitee tööst osa soome-ugri noorteühendus MAFUN. Konsultatiivkomitee peakorter asub Helsingis Suomi–Venäjä-Seura aadressil.

Paar nädalat enne 16. juunil alanud maailmakongressi korraldas Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste assotsiatsioon (AFUN) oma foorumi. Mis Sa arvad, kas sellest saab maailmakongressi alternatiiv? Viitan oma küsimusega avaldusele, mille AFUN tegi aprillis 2021, seades Tartus toimunud VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi kahtluse alla.
Võtsin rõõmuga vastu kutse osaleda Leningradi oblasti delegatsiooni koosseisus sel Iževskis toimunud esimesel foorumil. Minu jaoks oli huvitav kohtuda seal oma kolleegide ja sõpradega ning vaadata, millele foorum keskendub, mis on selle idee ja kes seal osalevad. Kolleegid Udmurdi Vabariigist korraldasid suurepärase ürituse: suurejooneline avamine, kultuuriprogramm, vabatahtlik töö.
Minu meelest on sellisel foorumil arenguruumi. Muidugi ei ole ega saagi foorum kuidagi olla maailmakongressi alternatiiv. Ja see ei ole ainult minu arvamus. On selge, et need on eri platvormid, eri formaadid, eri sisu. Usun, et mida rohkem on koostööplatvorme, seda rohkem on dialoogivõimalusi. Kui see on suunatud koostööle ja loomisele, mitte lõhkumisele, siis tuleb taolisel tasemel ettevõtmisi toetada. Tähtis on, et need ettevõtmised on poliitilistest loosungitest ja eelarvamustest vaba tsoon.
Soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitees (KKFUN) loodame koostöö taastamisele AFUNi juhtkonnaga. Saatsime üleskutse kokkusaamiseks ja konstruktiivseks dialoogiks oma vastuses AFUNi juhtkonna seisukohtadele maailmakongressi suhtes.

Kas Sinu arvates on võimalik marisid, mordvalasi ja hante kaasata uuesti konsultatiivkomitee töösse?
Minu meelest ei ole selle küsimuse püstitus täpne. See, et mõni delegaat ei suutnud eri põhjustel maailmakongressist osa võtta, ei tähenda rahva liikmelisuse lõppemist konsultatiivkomitees. Soome-ugri rahvaste Konsultatiivkomitees on rahvaste esindajad. Suhtlen sageli maride, mordvalaste ja hantide aktiivsete ja lugupeetud esindajatega ning tean nende arvamust. Need konsultatiivkomitee liikmed, kes isiklikel põhjustel enam ei saa või ei soovi oma rahva esindajana seda ühiskondlikku koormat kanda, saavad selle küsimuse lahendada oma rahva poolt vastuvõetud protseduuriliste nõuete järgi. Kordan, et igaühel on oma põhjused, ja igaüks saab käituda mõistlikult, oma südametunnistuse järgi, lähtudes oma rahva huvidest.
KKFUN on arenev organ, paindlik ja ajatundlik. Näiteks on viimastel kuudel juurde tulnud uusi pädevaid spetsialiste, oma ala asjatundjaid. Samuti täieneb liikmete nimekiri. Igal juhul ootab meid ees huvitav koostöö, mis põhineb vastastikusel lugupidamisel, tervel mõistusel ja tulevikunägemusel. KKFUNil on selge seisukoht ja tegevuskava.

Millised on Sinu meelest kõige olulisemad väljakutsed ja prioriteedid soome-ugri liikumises?
Esiteks piirideta ja politiseerimata soome-ugri liikumine. Prioriteet on rahvaste säilimine kultuuride säilitamise kaudu, selle mõiste kõige laiemas tähenduses. Kultuuril ja kultuuridevahelisel suhtlusel pole piire, olenemata sellest, kes neid ka välja ei mõtleks. Absoluutne prioriteet on põlvkondadevahelise järjepidevuse toetamine. Usun, et ülejäänud ülesanded tulenevadki neist kahest.

Mida saaksid Eesti, Ungari ja Soome teha, et Venemaal elavad hõimurahvad tunneksid meie toetust? Mida saame teie heaks teha?
Küsin vastu: aga mida saame kõik koos teha, et tunda üksteise tuge? 
Minu meelest on soome-ugri kultuuriruum viimasel ajal laienenud ja muutunud paindlikumaks. Tulevikus tuleks hinnata kultuurikoostöö perspektiivi. Pean oluliseks arendada akadeemilise sfääri, haridussüsteemi ja kohalike kogukondade vahelist suhtlust. Põhimõtteliselt leian, et soome-ugri koostöö peaks olema pikaajaliste kultuuriprogrammide püsipunkt, mida viivad ühiselt ellu nende riikide kultuuriministeeriumid, kus soome-ugri rahvad elavad ja püüavad aktiivselt säilitada oma kultuuri, sealhulgas keelt. Konsultatiivkomitee võtab hea meelega osa selliste ühisprogrammide väljatöötamisest ja elluviimisest.

Kas Eesti, Soome või Ungari poliitikas on midagi ebasõbralikku Venemaal elavate soome-ugri rahvaste jaoks?
Ma ei ole professionaalne poliitik ja see küsimus nende riikide välispoliitika kohta on liiga üldine. Seni pole nende riikide ükski poliitik minult sel teemal üksikasjalikku arvamust küsinud.
Mis puutub juhustesse, siis keegi pole nende eest kaitstud. Igal juhul arvan, et käes on aeg, mil Eesti, Soome, Ungari, Venemaa, Läti ja Norra asjaomased ministeeriumid võiksid koos soome-ugri rahvaste Konsultatiivkomitee ja ühiskondlike organisatsioonidega arutada kultuuri, keele, hariduse, looduse, sh piiripraktika alast koostööd ja tehtud plaanide elluviimist. Hea kogemus sellisest koostööst on juba olemas. Konsultatiivkomitee on koostööle avatud ja osaleme hea meelega selliste programmide väljatöötamises ja elluviimises.