Milles väljendub mu rahvus?
Eesti soome-ugri seltside esindajad kirjeldasid oma rahvusega seotud lõhnu ja maitsed. Millal ja milles tunnetavad nad oma rahvust? Vastustest saab aimu, kui palju ühist meil on.
Eesti soome-ugri rahvaste seltside liikmed on oma rahva kultuuri suurepärased tundjad, kes tutvustavad heameelega oma rahvast ja kultuuri ning korraldavad käsitöö ja rahvustoitude valmistamise õpitubasid. Enamikul seltsidest on ka folklooriansambel. Palusime seltside esindajatel kirjeldada oma rahvusega seotud lõhnu ja maitsed. Küsisime, millal ja milles tunnetavad nad oma rahvust. Vastustest saab aimu, kui palju ühist on meil kõigil.
Mari sünnib tantsides
Valeri Aleksandrov: Öeldakse, et marid sünnivad tantsides. Perekond ja esivane- mate traditsioonid on meie jaoks üks olulisemaid mõisteid. Tunneme ennast alati marina, kuid see tunne tugevneb mõeldes oma esivanematele ja oma külaelu ning lapsepõlve peale. Suhtleme sageli looduse ja metsaga. Palvetame, et koduloomad oleksid terved ja meie lapsed õnnelikud. Marina tunneme ennast maride rahvus-, kultuuriteemaliste ürituste korraldamisel ja tähistamisel. Mari olemine on laul ja tants. Minu jaoks tähendab rahvus ka oma keele ja rahvusköögi tundmist.
Komi elab sissepoole
Natalia Ganova (pildil paremalt kolmas): Kui kohtun külateel just metsas marjul või seenel käinud komiga, siis vastab ta küsimusele "Kuidas saak oli?" kindlasti "Ah, ei ole seal metsas midagi!". Komidel ei ole kombeks oma saagiga uhkustada. Õnne ei tohi ära sõnuda!
Mulle tundub, et kodu on komile eriti oluline – me ei kipu reisima, sest tahame hommikuti oma voodis ärgata. Ja kui sõidamegi kuhugi, siis kibeleme kohe koju. Komi side koduga on tõesti väga tugev. Tunnen ennast komina, kui loen mõnda teksti, milles komid kirjutavad enda sisetunnetest ja taipan, et tunnen ka ennast tekstis ära. Väga huvitav on äratundmine, mõistmine, et meid ei seo ainult emakeel, vaid meil on ka sarnased iseloomujooned ja tunded, ühised käitumismaneerid. Elame rohkem sissepoole ja oleme introvertsed. Komid ei taha teistele tüli teha
Mokša aitab noorel elu alustada
Margarita Kondrakova: Mokšadel on traditsioon, et kui noor pere tahab maja ehitada, siis vundament tehakse tasuta: kutsutakse küla kokku ja kõik aitavad. See aitab noortel alustada, seinad ja katus ...
... tuleb aga ise ehitada. Meil oli eramaja suure aiaga, kus kasvas 22 õunapuud. Minu lemmikõun oli valge klaar ja kui tunnen kuskil õuna lõhna, siis tunnen kodutunnet. Söön siiani palju õunu. Lemmiklõhn on aga prjäkade ehk kartulipirukate oma – ema ja vanaema küpsetasid neid igal nädalavahetusel. Milline lõhn! Olen mokša ja selle üle uhke! Isegi lapselapsed ütlevad, et nad on mokšad, ehkki tegelikult on neil ka muud verd
Ersa rahvarõivais on esivanemate tarkus
Natalia Ermakov: Kui on vaja midagi tähtsat otsustada, siis mõtlen esmalt oma juurte peale, küsides endalt, kes ma olen. Taolisi hetki ja otsuseid on elus olnud sageli. Üldisemalt tunnen end ersana alati koos vanematega või emakeeles lugedes, ka suurtel tähtpäevadel ja perekondlike sündmustega seoses, või kui käin kalmistul ja metsas. Usun, et kui teadvustad endale, kes sa oled, siis on kuidagi kergem elada. Kuid võin ka kinnitada, et ersana saad vastu pead küll igalt poolt hulga rohkem. Samas: kes ei tee midagi, seda ei saa ka süüdistada, kiitmisest rääkimata. Mul on 200 aastat vanad rahvarõivad ja kui need selga panen, siis tunnen ennast hoopis teistsuguse inimesena. Siis on mul vägi ja jõud ning esivanemate tarkus selja taga.
… ja hetkeks valdab mind koduigatsus
Andrea Nagy (ungarlane): "Rahvus pole miski, mille peale argipäeva toimetuste kõrval harilikult mõtleksin, kuid piisab väikesest laulujupist, ootamatult pähe turgatanud luulereast või mälestusest lapsepõlvest, et nende kaudu ka mu rahvus end meelde tuletab. Süda hakkab kiiremini lööma, hetkeks valdab mind koduigatsus. Sest just need pisiasjad on need, mida teisest rahvusest inimene ei tea ega tunne, võib-olla ka ei mõista. Ka pühad ja nendega seotud kombed aitavad rahvustunde säilimisele kaasa. Ungari pühadekombestikku olen tutvustamas käinud nii täiskasvanutele kui ka lastele. Võib öelda, et sellistel puhkudel tunnen end "rohkem" ungarlasena kui muidu, kuna siis tulevad erinevate rahvuste kommete ja mõttemaailma vahelised erinevused, vahel ka sarnasused, eriti esile.
Mu rahvus väljendub sõnades ja hääletoonis
Elena Kirt: Väljaspool kodu on mul pidevalt kuklas teadmine, et mina olen udmurt. See väljendub sõnade valikus, hääletoonis ja intonatsioonis. Ise taban ära, et näe, see oli nüüd udmurdi laen või udmurdi intonatsiooniga öeldud. Mu kolleegid ja vestluskaaslased ei saa sellest ehk isegi aru, aga minu abikaasa ja laps, kes on mind näinud mu sünnikodus, kus olen ehe udmurt, ütlevad kohe, et tegin seda nagu Udmurtias või ütlesin seda nii, nagu räägib minu ema! Need kommentaarid teevad mulle ...
... rõõmu, sest saan kinnitust, et ma ei ole oma olemust kaotanud, olengi udmurt! Udmurdi lõhn on kodus tehtud ja keedetud pelmeenide lõhn! Minu koduküla lõhn on aga ahjusooja leiva või saia (mitte magusate saiakeste!) lõhn – selles on udmurdi soojus ja olemus. Seda tunnen mõnikord ka siin Eestis. Ja näiteks siis, kui õhus on maasauna lõhna või söön hapukapsaid.
Tekib tunne, et oleme sugulased
Inga Ignatjeva: Eestis elades tunnetame oma rahvust eriti siis, kui saame kokku, laulame udmurdi laule, tantsime, küpsetame koos perepetše või valmistame pelmeene, mis on meie rahvustoit. Kuna oleme sündinud ja kasvanud erinevates Udmurdimaa paikades, siis saame nii tuttavaks ka oma maa erinevate traditsioonidega. Ja mis on kõige olulisem – me võime omavahel kõnelda udmurdi keeles. Tekib tunne, et oleme kõik omavahel sugulased. Iga kohtumine on väike pidu, mis annab jõudu edasi liikuda. Ja rahvariiete kandmine täidab erilise energiaga ja paneb end tundma väga väärikana
Armsaim on kõrneküpsiste lõhn
Taisto-Kalevi Raudalainen: tunnen alati end ingerisoomlasena, sest mul on oma rahvusest ja perekonnaloost tulenev vaade väga paljudele asjadele. Rahvusega seotud maitsetest on armsaimad aga risapetsenjät ehk kõrneküpsised ja värskete saiakeste või kantsikka ehk lahtise plaadipiruka lõhn laupäeva ennelõunal. Neid tundes meenub, kuidas vanaema valmistus pühapäiseks soomekeelseks raadiojumalateenistuseks.
Meie kodune keel on mari
Lyudmila Yamurzina: Tunnen kõige rohkem ennast marina just Eestis, kuna siin on rahvusküsimus eriti aktuaalne. Siin elades hakkasin rohkem kuulama ka mari muusikat. Tunnen uhkust kandes vanaema pärandatud rahvariideid, tikandeid ja hõbeehteid. Valmistan kodus sageli rahvustoitu ja meie kodune keel on mari keel.
Oma rahvale mõeldes saan jõudu
Natalia Abrosimova: Tunnen ennast kõige rohkem ersana, kui kannan ersa rahvariideid või kui laulan vanu ersa laule. Seeläbi tunnen tugevat sidet oma esivanematega. Eriti tugevalt tunnetan oma rahvust ja päritolu Eestis elades ja olles kodumaalt kaugel. Oma rahvale ja juurtele mõeldes, läheb hing soojaks ja see tunne annab mulle jõudu ja meelekindlust.
Seotud sündmused
Uurali rahvaste tähtpäevad
Seotud uudised
Need tundmatud, aga samas tuntud Venemaa soomeugrilased
"Rahvasuu räägib, et kui kratsida venelast, siis tuleb välja tatarlane, kuid mitte alati. Tihtipeale tuleb välja ka mõni soomeugrilane, enamasti mordvalane," märgib Jaak Prozes humoorikalt tõsiselt silmaringi avardavas ülevaates.
Mulgimaa pealinn võõrustab soome-ugri hõimurahvaste kohvikutepäeva
Laupäeval, 4. septembril muutub soome-ugri kultuuripealinn 2021 Abja-Paluoja maitse- ja kultuurielamuskeskuseks. Oma maa rahvaste kööki ja kultuuri tutvustavad mulgid, ersad, ingeri-soomlased, ungarlased, marid ja udmurdid.
Hõimupäev toob Tallinnas lavale põlisrahvaste noored ja looduslüürika
“Mitte kunagi ei ole meil laval olnud nii hulgaliselt noori, paljudes ansamblites musitseerivad eri põlvkonnad koos. On tekkinud ka päris uusi kooslusi. See annab lootust, et järjepidevus ei kao, mis ongi hõimupäeva pidamise üks oluline mõte,” rõõmustas peakorraldaja.