1927-1940

Fenno-Ugria 1927−1940

Eesti, Soome ja Ungari iseseisvumine lõi aluse soome-ugri rahvaste organiseeritud koostööks, mida noored riigid asusidki energiliselt tegema. Eestis asutati mitmeid hõimurahvastega koostööd tegevaid organisatsioone, näiteks Eesti-Soome Üliõpilasklubi, Akadeemiline Emakeele Selts ja Akadeemiline Hõimuklubi. Kõik need organisatsioonid tegutsesid Tartu Ülikooli juures, kuhu olid tulnud õpetama soomlastest ja ungarlastest õppejõud. Ülikoolis loodi ka läänemeresoome ja ungari keele õppetoolid. 1921. aastal toimus Helsingis esimene soome-ugri koolikongress, millest võtsid osa eelkõige kooliõpetajad ja haridustegelased. Järgmine kongress otsustati korraldada Tallinnas 1924. aastal ja see on läinud ajalukku kui 2. soome-ugri rahvaste hariduskongress. 

Tallinnas algas soome-ugri alane töö ehk „hõimutöö“ tunduvalt hiljem ja sellele andis otseselt hoogu just Tallinnas toimunud hariduskongress. Sel kongressil otsustati, et Eestis, Soomes ja Ungaris tuleb asutada kongresside vahepealsel ajal toimivad hõimuriikide koostööd koordineerivad organisatsioonid. Tallinnas valiti järgmist kongressi ettevalmistav toimkond, kuhu kuulusid Eesti poolt riigikogu liige Konstantin Päts, Tartu ülikooli professor Peeter Põld ja haridusministeeriumi kooliosakonna juhataja Gustav Ollik. Neile tehti ülesandeks leida või luua organisatsioon, kes oleks soome-ugri kongresside „mõttekandja, otsuste täitja ja levitaja“. 

12. novembrist 1925 on säilinud ilmselt Gustav Olliku koostatud märgukiri selle kohta, et Eestis pole organisatsiooni asutamiseks midagi tehtud, samas on aga ungarlased selleks organisatsiooniks määranud Turaani seltsi (Turán Társaság) ja soomlased Soomluse Liidu (Suomalaisuuden Liitto) sugulasrahvaste osakonna. Kirjas järgneb arutelu selle üle, kes võiks Eestis vastavad kohustused enda peale võtta:

„…kas Eesti Õpetajate Liit, kelle algatusel ja volitustel soome-ugri hariduskongress korraldati, või Tartu Akadeemiline Hõimuklubi, kellel palju vaimujõudu, või Eesti-Soome-Ungari Liit, kelle põhikiri oleks sellega kõige paremini vastavuses ning kes diplomaatia ja valitsusringkondadele on lähedane.“

Kirjas tehakse ettepanek korraldada vastav arutelu.

Tegeliku aruteluni jõuti 1926. aasta 30. märtsil. Ilmselt otsustati sel nõupidamisel asutada Fenno-Ugria, koostati põhimäärus ning saadeti võimalikele liikmesorganisatsioonidele laiali. Konstantin Pätsi koostatud põhimääruse kinnitas haridusminister 24. märtsil 1927. aastal..

Fenno-Ugria asutamine 

Põhimääruse alusel moodustatud asutise Fenno-Ugria nõukogu esimene koosolek toimus 27. mail 1927. aastal Tallinnas, Aia 12. Koosolek valis nõukogu juhatajaks Konstantin Pätsi, kes arvati põhimääruse järgi ka eluaegseks toetajaliikmeks, abideks Peeter Põllu ja Gustav Olliku, juhatuse esimeheks Aleksander Veiderma. Koosolek valis juhtorganid kuni sügiseni ja otsustas osalejate vähesuse tõttu jätta sügiseks ka revisjonikomisjoni valimise. Koosolek võttis vastu ka Fenno-Ugria tegevuskava: 

1. asutusele korteri leidmine; 
2. rakendusraamatute sisseseadmine; 
3. soome-ugri kongresside arhiivi vastuvõtmine; 
4. juhatuse tööjuhendi väljatöötamine; 
5. sidemete loomine Soome ja Ungari asutustega; 
6. soome-ugri III kongressi eeltööde tegemine; 
7. sidemete loomine väliseestlastega.

13. novembril 1927 toimus nõukogu teine koosolek, mis kinnitas esimese koosoleku valimistulemused ja võttis vastu 12 uut liikmesorganisatsiooni, kellega koos tõusis liikmete arv 20ni.

Fenno-Ugria 1928. aasta aruandest selgub, et esimesel tegevusaastal pöörati tähelepanu soome-ugri kultuurikongressil osalemisele, aktiivselt tegeldi ka väliseesti küsimustega. Korraldati  ka Välis-Eesti Päev, millest võttis osa 80 väliseestlast. Asutati ajaleht Väliseestlane, mis hakkas ilmuma Fenno-Ugria häälekandja lisana. Diasporaa küsimused olid väga aktuaalsed ka tolleaegsetel kultuurikongressidel ja koostööd väljaspool kodumaad elavate kaasmaalastega tegelemist peeti üheks tähtsaimaks osaks hõimuliikumises.

Tegevuse kõrgaeg

Järgnevate aastate jooksul kujunes Fenno-Ugriast hõimuliikumise keskus, mille ülesandeks oli hõimuliikumisest huvitatud organisatsioonide ühendamine ning soome-ugri kultuuritöö edendamine.

Fenno-Ugria arendas mitmekülgset tegevust. Aastail 1936–1938 organiseeriti Eesti-Soome-Ungari kultuuritoimkondade nõupidamisi, soome ja ungari keele õpet, hõimupäevade ja rahvuspühade tähistamist, Ungari viisanõude kaotamist, soome-ugri õpilaspäevade korraldamist, soome-ugri rahvaid puudutava teabe kajastamist koolide õppekavas jms. Väga tähtsaks peeti abi osutamist liivi rahvale ja raha kogumist Liivi rahvamaja ehitamiseks. Rahvamaja püstitati eestlaste, soomlaste ja ungarlaste koostööna Mazirbesse (Irē) 1939. aastal.

Hõimuliikumise ja hõimurahvaste tutvustamiseks andis Fenno-Ugria välja ajakirja Eesti Hõim (1928−1933), mille toimetaja oli Villem Ernits, ja hiljem Eesti Hõimu aastaraamatut (1937–1939), mille toimetaja oli Alo Raun. Fenno-Ugria tähtsaimaks ülesandeks oli soome-ugri kultuurikongresside ettevalmistamine. Kongressid olid mastaapsed ettevõtmised, näiteks Budapestis toimunud kongressile registreerus 582 eestlasest osavõtjat, neist kohale sõitis 342.

Tähtsaimaks sündmuseks kujunes alates 1929. aastast hõimupäevade tähistamine. Esimest korda toimus see Soomes Kalevala päeval 1928. a. Soome-ugri kultuurikongressi otsusega hakkasid seda oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel tähistama ka Eesti ja Ungari. Hõimupäevade puhul lehvisid kõikjal kolme riigi lipud, koolides ja kultuurimajades peeti pidulikke aktusi, kirikutes aga teenistusi. Üle maa esinesid riigimehed, tuntud kultuuritegelased pidasid hõimurahvaste kultuurile, ajaloole ja tänapäevale pühendatud ettekandeid. Üksnes 1931. aasta hõimupäevadel peeti kokku 431 kõnekoosolekut. 

Hõimuliikumine tipnes aastal 1937, kui Eesti, Soome ja Ungari vahel sõlmiti kultuurikonventsioonid, mille kohaselt hõimuliikumine sai riikliku raamistiku. Konventsioonide initsiaatoriks oli Fenno-Ugria Asutis.

1920.–1930. aastate hõimuliikumisel oli oma kindel roll Eesti ühiskonnas ja ka soome-ugri rahvusriikide poliitikas. Fenno-Ugria Asutise tegevus pälvis seetõttu küllalt suurt tuge ja tähelepanu valitsuse tasemel. Hõimuliikumise esimesel etapil olid kandvaks jõuks kooliõpetajad, teadlased ja üliõpilased. Märkimisväärset huvi soome-ugri rahvaste koostöö vastu näitasid üles juristid, arstid ja isegi sõjaväelased. Lisaks kultuuri- ja hariduskontaktidele soositi vastastikust turismi. Koostöö Venemaal elavate soome-ugri rahvastega oli aga pärsitud. Kardeti, et see võib olla neile rahvastele isegi ohtlik. 

1930. aastate lõpul arenesid hõimumaade vahelised kontaktid jõudsalt: valmistuti 1940. aastal Budapestis toimuvaks kuuendaks kultuurikongressiks, leidis aset hõimuhümni konkurss, mille võitjadki selgusid. Alanud Teine maailmasõda aga paiskas segi ka hõimurahvaste koostöö. Fenno-Ugria viimane tegevusülesanne oli Talvesõjas osalenud Soome invaliidide ravimine ja orvuks jäänud lastele suvepuhkuse korraldamine Eestis. Hulk lapsi jõudiski Eestisse, kuid siis algas nõukogude okupatsioon ja nad pidid Soome tagasi minema. Uue võimu otsusel oli Fenno-Ugria sunnitud likvideeruma ning oma Õpetatud Eesti Seltsile varad üle andma. Fenno-Ugria Asutis suleti 1940. aasta augustis. 

1920. ja 1930. aastate hõimuliikumine saavutas Eesti ühiskonnas märkimisväärse kaalu, teadmine aga hõimurahvastest kindla koha eestlaste rahvustundes ja maailmavaates. 

Hõimuliikumise laialdast kandepinda 1920.-1930. aastate Eestis näitab ka see, kuivõrd mitmepalgeline oli Fenno-Ugria liikmeskond. Sinna kuulusid Akadeemiline Ajaloo Selts, Akadeemiline Emakeele Selts, Akadeemiline Hõimuklubi, Akadeemiline Kirjandusühing, Eesti Ajakirjanikkude Liit, Eesti Kirjanduse Selts, Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühing, Eesti Kunstnikkude Liit, Eesti Lauljate Liit, Eesti Muuseumi Ühing Tallinnas, Eesti Naisorganisatsioonide Liit, Eesti Põllumeeste Keskselts, Eesti Rahva Muuseum Tartus, Eesti-Soome-Ungari Liit, Eesti Õpetajate Liit, Kaubandus-Tööstuskoda, Tallinna Konservatoorium, Tartu Ülikool, Tartu Üliõpilaskonna Esindus, Õpetatud Eesti Selts, Tallinna Eesti Selts „Estonia“, Tartu Selts „Vanemuine“, Kunstiühing „Pallas“, Ülemaaline Noorsoo Ühing, Tallinna Eesti Õpetajate Selts, Tartu Eesti Õpetajate Selts, Välis-Eesti Ühing, Selts „Meremeeste Kodu“, Eesti Karskusliit, Eesti Haridusliit, Tallinna Rahvaülikoolide Selts, Eesti Arstide Liit, Kaitseliit, Eesti Apteekrite Selts, Linnade Liit ja Soome Klubi.