Art Leete soome-ugri mütoloogilisest värviloogikast

Etnoloog Art Leete kirjutas kultuurilehes Sirp punasest ja valgest: truudus mütoloogilisele värviloogikale hakkas hantidele ja neenetsitele pahandusi kaela tooma.

Animismi ja kommunismi kokkupõrge oli Siberi soomeugrilastele värvide võitlus. Saja aasta eest Siberis võimu saanud enamlased sattusid soome-ugri mütoloogilisse maailmapilti, sellest ise aru saamata.

Maailmade värvid

Handi ja neenetsi mütoloogias jaguneb maailm kolmeks – ülemiseks, keskmiseks ja allilmaks. Keskel elavad inimesed, ülailmas elu andvad ning allilmas haiguste- ja surmajumalad. Ülemist ilma ühendavad meiega päevakaar, jõelätted ja kasepuu. Valgetele jumalatele ohverdatakse valge põhjapõder, valge kangas ja hõberaha. Alumine ilm on aga punane ja must. Allilm jääb öökaarde, jõesuudme poole, inimeste surma­paikadesse, tumeda kuusepuu juurtesse. Ülailm on taevas ja allilm maa all, aga ometi on mõlemad ka keskmises maailmas olemas.

Veekeerised viivad alumisse ilma. Surnud mehe koda kuulub allilma, ta elab seal koos surmavaimudega, ehkki mahajäetud maja asub samal ajal ka keskmises ilmas. Metsalaagrist ülesvoolu jäävad alad kuuluvad ülailma, nagu ka metsaonni tagaseina tagune ala (kus asub kaitsevaimukujudega sammas­ait) ja pööning (kus hoitakse hingenukke ja muid pühasid esemeid). Pimedal ajal ei taha handid ega neenetsid väljas liikuda, sest siis on kogu inimeste maailm allilma olevuste kontrolli all.

Handid ja neenetsid valisid pärast oktoobrirevolutsiooni Vene kodusõjast alates valgete poole. Truudus mütoloogilisele värviloogikale hakkas aga hantidele ja neenetsitele kohe pahandusi kaela tooma.

Allilma isanda pesa

1930. aastate alguses rajati hantide ja metsaneenetsite maale Kazõmi jõele kultuuribaas. Kultuuribaasid oli näidisasulad, kus leidus kogu moodsaks eluks hädavajalik infrastruktuur, näiteks kauplus, haigla, veterinaarpunkt, agronoomiakeskus, ladu, põhjapõtrade laenutamise punkt, raamatukogu ja kultuurimaja. Ent esmajoones oli siiski tegu kommunistlike misjonijaamadega põlisrahvaste plaanipärasele kultuurilisele arengule kaasaaitamiseks. Tegutsesid „punased püstkojad“ (mobiilsed agitatsiooni toetusvahendid rändlevate ja metsas hajali elavate põliselanike külastamiseks), kogu kultuuribaas riputati täis punalippe ja loosungeid (loomulikult punasel kangal) ning kultuurimajja sisustati kommunismi üritust ja partei juhte ülistav punanurk. Handid ja neenetsid, kelle hüvanguks kõike seda tehti, käisid aga kultuuribaasist suure kaarega mööda.

Kommunistid ei osanud aimata, et liialdused punase värvi kasutamisel ei mõjunud animistlikult meelestatud põliselanikele ligitõmbavalt. Pealegi on handi usundis allilma isanda nimi Kul. Seega tegid handid ja neenetsid loogilise järelduse, et venelased ehitasid surnute riigi valitsejale pesa (kultuuribaasi nimetuse venekeelse lühendi – kultbaza – kasutamine suhtluses teeb assotsiatsiooni eriti ilmseks).

Punaste reformid andsid metsatundras esimese tagasilöögi, kui 1931. aastal avati kultuuribaasis kool. Entusiastid korjasid handi ja metsaneenetsi lapsed ümberkaudsetest metsadest väevõimuga kokku ja viisid minema. Lapse­vanemad sellega aga ei leppinud. Ühel talveööl rünnati kultuuribaasi, viidi lapsed minema ja kästi kool kinni panna. Seda nõukogude ametnikud ka tegid.

Valgete tagasitulek

Järgmised kaks aastat valitses Kazõmi kultuuribaasi ümber rahu ja vaikus. Siis hakkasid punastel taas käed sügelema. Kõigepealt saadeti artell kultuuri­baasist 400 kilomeetri kaugusele Jumala järvele (või Taevasele järvele, neenetsi keeles Num To, handi keeles Torum Lor) kala püüdma. Paraku on tegemist Lääne-Siberi põlisrahvaste kõige pühama järvega. Num To on isegi jumalakujuline. Selle kitsamas osas on kaks saart ja laiemas osas üks suurem, mis on jumala silmad ja süda. Järv asub ühes Lääne-Siberi kõrgemas punktis, olles seega üle tohutult suure maa-ala taevale ja ülailmale kõige lähem pühakoht.

Põliselanikud võtsid artellilt kalapüügivahendid ja panid kalurid koduaresti. Sõnumid sellest jõudsid kultuuribaasi. Kalurite vabastamiseks ja ideoloogilise selgitustöö tegemiseks saadeti kultuuribaasist Num To äärde mitu agitbrigaadi. Juhuks, kui põliselanikud osutunuks kulakuteks ja nad tulnuks kohe hävitada, kuulusid näitliku agitatsiooni vahendite hulka tulirelvad ja pommid. Veenmistöö ei õnnestunud, sest põliselanikud ei soovinud, et neid pommidega agiteeritaks ning varjusid metsa.

Ühe agitbrigaadi liige, tšekist Polina Šnaider läks Num To järve suurele saarele ja tulistas seal jumalakujusid, et selgitada hantidele ja metsaneenetsitele animismi ebatõepärasust. Paraku on selle saare külastamine naistele keelatud. Jumalad teatasid seejärel handi šamaanidele, et valged väed tulevad Obi jõe ülemjooksult tagasi ning punaste võim kaob. Levisid plakatid, millel narkomvoenmor¹ Kliment Vorošilov poseeris valges mereväemundris, taustal valged purjelaevad. Nii sai Klimist tahes-tahtmata hantide ja metsaneenetsite jumal, kes innustas põliselanikke ülestõusule. Põliselanike võitlust juhtinud šamaani meenutatakse kui Valgepead ja levisid jutud valgest ohvitserist, kes varjas end kodusõjast saati metsas ning asus nüüd uuesti punaste vastu võitlusse. Num To saare rüvetamine punaste poolt käivitas valge värvi animistlikust motiivist kantud vastuhaku,² mida põliselanikud meenutavad kui Kazõmi sõda. Handid ja metsaneenetsid tapsid viis venelasest agitbrigaadi liiget, teiste seas ka Šnaideri. Selle peale toodi Kazõmile Punaarmee ja julgeolekuvägede võitlussalgad, kes mitu kuud kohalikke tapsid ja vangistasid. Vaid korra hakkasid põliselanikud veel vastu, tappes lumises lahingus neli punaväelast. Hantide ja metsaneenetsite sõjategevus seisnes põhiliselt metsa ja tundrasse varjumises, kuni see oli võimalik. Punaste tapatalgutes kaotas elu 400 Kazõmi jõe 1700 põliselanikust. Punased küll võitsid, enthantide ja metsaneenetsite õnneks ei kestnud Nõukogude võim eriti kaua.

• Punane ja valge (SIRP, 08.05.2020)

¹ Narkomvoenmor – vn народный комиссар по военным и морским делам ’sõja- ja mereväeasjade rahvakomissar’. Kliment („Klim“) Vorošilov oli selles ministrikohale vastavas ametis aastatel 1925–1934.

² Konflikti vägivaldseks muutumise põhjused olid siiski mitmekesisemad ja väga tõsised. Šamaanide represseerimine juba käis, kollektiviseerimine (põhjapõtrade riigile võtmine) samuti. Põliselanike jumalate solvamine oli samuti väga ränk tegu. Vaatamisi: 495