Vene Föderatsiooni riigivõim tahab maha vaikida Stalini repressioone
Vene NFSV Ülemnõukogu otsusega 18. oktoobril 1991. aastal kuulutati 30. oktoober poliitiliste repressioonide ohvrite mälestuse päevaks. Vene Föderatsioonis tähistati seda päeva siiski ka sel aastal.
1974. aasta 30. oktoobril teavitasid inimõiguste eest võitlejad (dissidendid) akadeemik Andrei Sahharovi korteris, et Mordvamaal ja Permi oblastis on vangid alustanud näljastreiki ja nõuavad endale poliitvangi staatust.
Peab tunnistama, et seda päeva tähistatakse aina tagasihoidlikumalt, enam ei võta neist üritustest osa valitsuste liikmed, eelkõige on mälestustseremooniatel esindatud kohalike omavalitsuste töötajad. Samuti pole kindel, kas seda päeva praegu üldse tähistataks, kui õigeusu kirik ei korraldaks palvusi, milles meenutatakse süütult hukkunuid.
Lisaks on viimastel aastatel märgata repressioonides kannatanute mälestusmärkide lõhkumist ja rüüstamist. Üha enam ilmub kirjutisi, milles õigustatakse repressioone ja kiidetakse Stalini tegevust. Repressioonide uurimise ja ohvrite mälestuse korraldamisega tegelenud ühing Memoriaal kanti 2021. aastal välisagentide nimekirja. Prokuratuur teavitas, et organisatsioon „loob NSV Liidust terroristliku riigi kujutelma ning rehabiliteerib natslikke kurjategijaid“. Viimastel aastatel on aga kalendrite tähtpäevade loetelust kadunud viide repressioonide ohvrite mälestuspäevale.
Kuidas represseeritute mälestuspäeva tähitavad soome-ugri rahvad ja nende organisatsioonid? Selgub, et pea ükski rahvuslik organisatsioon, välja arvatud Mari Ušem – Mari Liit seda oluliseks ei pidanud. Ometigi on tegemist väga olulise tähtpäevaga, meenutamaks 1930ndate repressioonide ohvriks langenud soome-ugri rahvaste rahvuslikku eliiti.
Repressioonides hukkunute mälestuspäeva ei pidanud märkimisväärseks ka vabariikide kohalikud ajalehed, ei vene- ega rahvuskeelsed.
Mingil määral saab päeva tähistamisest aimu suhtlusvõrgustiku VKontakte kaudu.
Toome siin ära ühe noore mari rahvusaktivisti Viktor Novogorski sissekande Vkontakte kontol 1.novembril 2023 (on nähtav ka 1.nov Facebookis Victor Novogorskiy konto all):
„30. oktoobri külmal hommikul kogunesid Joškar-Olas repressioonide ohvrite mälestusmärgi juures mari aktivistid, patrioodid ja veteranid, et mälestada Stalini repressioonide ohvreid. Olime sel päeval ühtsed, kuid iga aastaga kogunenute hulk aina kahaneb, milles väljendub ühiskonnas toimuv – kruvide kinnikeeramine ja vaikiv ajakirjandus. Miitingu korraldamiseks luba ei antud, mikrofoni polnud, hukkamis- ja matusepaikadesse sõiduks bussi ei eraldatud.
Juba neljas aasta seisan ma ohvrite mälestusseina juures, et austada mari rahva seast sirgunud ja mõrvatud intelligentsi esindajaid, isiksusi. Olen siin kui kogu etnose esindaja, noorte esindaja, kes teab ja mäletab 20. sajandi tragöödiat, väikese mari rahva katastroofi: Stalini repressioonides kaotas mari rahvas 90 protsenti oma eliidist, sealhulgas parimaid – alates kirjanikest Tšavainist ja Olõk Ipaist, Osõp Šabdarist Timofei Jevsejevini.
Minu jaoks on repressioonidel isiklik ja oluline tähendus, sest minu vanaisa osutus kulakuks ja kandis kaks korda karistust erinevates laagrites ja väljasaatmiskohtades.
Rahvas tõi mälestusmärgi juurde nelke, peeti kõnesid ja mälestati toimunut. Märkan Nikolai Araktšejevi GULAG-i muuseumi direktorit, repressioonide uurijat ja ajaloolast, meie aja kangelast, kes igal aastal korraldab lillede asetamist kui tapetute mälestamise sümbolit, ekskursiooni Mendurovi metsas asuvasse surmapaika ja räägib inimestele toimunust.
Mälestus peab elama, põlvkonnad peavad mäletama, see on ju meie ajalugu…”
Saatuse irooniana ei saadud Joškar-Olas ka 2023. aastal ilma repressioonideta. Nimelt pidasid jõustruktuuride esindajad kinni Kirill Voitovitši, kes paigutas mälestusseinale oma käes olnud valgevenekeelse plakati, millel meenutati 29.-30. oktoobril 1937. aastal maha lastud valgevene kirjanikke.
