Vepslased

Nimetused

Vepslaste enesenimetus on vepslaine, vepsalne, aga ka lüdikel. Nimetust lüüdikol kasutatakse ka karjala keele lüüdi murde tähistmiseks. Nimetus arvatakse olevat tulnud vene sõnast ljudi – inimesed. Venelased kutsuvad veplasi tšuudideks. Nimetus tšud arvatake olevat pärit saami keelest, kus sõna c’udde tähendas võõrast ja vaenulikku rahvast.

Asuala

Muistne vepslaste asuala oli tänasest palju laiem. See hõlmas Laadoga, Äänisjärve ja Valgjärve vahelise ala. Vepslaste hajaasustus ulatus idas Dvina jõe ja Valge mereni. Tänapäeval elavad vepslased väikeste rühmadena kahes eraldi piirkonnas: Äänisjärve edelarannikul ja Vepsa kõrgustikul.

Vepslased elavad Karjala vabariigis ning Vologda ja Leningradi oblastites, kus paiknevad vepsa külarühmad ehk külastud. Tavaliselt kannab külastu (vepsa keeles külä) vepsa päritolu nime, sellesse kuuluva väiksema küla (vepsa keeles deroun) nimi on sageli vene päritolu. Tihti on vepsa küladel kolm nime: vepsa nimi, vene nimi kohalikus kõnepruugis ja ametlik vene nimi.

Ajalugu

Vepslasi (vas, vasina) mainib esimesena Jordanise kroonika 551. aastal. Tollal elatusid nad alepõllundusest, karjandusest ja jahist. Valgjärve vepslaste hõim (ves’ ) osales Novgorodi vürstiriigi loomisel ja laiendamisel. 10.–11. sajandil vedasid vepslased mööda viikingite idateed Volga Bulgaariasse karusnahku. Samal ajal rändas vepslasi Ida-Karjalasse. Aastal 1897 oli vepslasi 25 600, nendest 7300 elas Äänisjärve rannikul.

Arvukus

1940. aastatel oli vepslaste rahvaarv 30–40 000 inimest, 1989. aastaks oli järgi jäänud 12 501. 2002. aastal oli vepslasi veel 8240, kuid 2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli vepslasi 5936. Nende kaheksa kaheksa aasta jooksul jäi vepslasi vähemaks 28% võrra. Viimase, 2020/2021. aasta rahvaloenduse järgi on vepslasi 4534 inimest, mis on 23,6% vähenemine võrreldes eelneva rahvaloendusega. Tänapäeval on paljud vepsa külad venestunud või tühjaks jäänud.

Vepsa keele rääkijaid on 2020/2021. aasta rahvaloenduse järgi 2173, mis on 39,9% vähem kui 2010. aastal, millal neid oli 3613. 2002. aastal oli 5753 vepsa keele rääkijat, ehk siis vähenemine oli aastate 2002–2010 vahel 37,2%.

Vepsa keelt peab oma emakeeleks 2020/2021. aasta rahvaloenduse andmetel 1120 rääkijat, mis on 24,1% vepslastest. Muutust 1989. aasta andmetega (6231 vepsa keelt emakeeleks pidavat, 51,3% vepslastest) on 5111 inimese võrra vähem. Seega on vepsa keelt emakeeleks pidavaid märkimisväärselt vähem kui keele valdajaid. Rohkem on siis neid, kes valdavad küll oma rahvuskeelt, kuid loevad oma emakeeleks vene keelt. Nende arvude põhjal võib väita, vepslaste juures on süvenenud assimilatsioon venekeelsesse kogukonda.

Keel

Vepsa keel kuulub läänemeresoome keelte põhjarühma koos soome, karjala ja isuri (ingeri) keelega. Vepsa keelt on kutsutud läänemeresoome keelte sanskritiks, kuna keeles on säilinud palju vana ja arhailist – puudub astmevaheldus, mistõttu keel on väga reeglipärane.

• ВепКар vepsakeelne korpus sisaldab umbes 760 000 sõna (koosneb peamiselt murdetekstidest, ajakirja Kodima tekstidest ja piiblitõlkest)

Kultuur

Kultuur- ja kirjandusajakiri Carelia ilmus varem soome keeles, kuid muutus 2016. aastas soome-, vepsa- ja karjalakeelseks. Ajakiri ilmub kord kvartalis, kaks numbrit soome keeles, number karjala ja vepsa keeles. Ajakirja vepsakeelne tiraaž on 200 eksemplari, VKontaktes on neil 712 jälgijat.

Lasteajakiri Kipinä (Säde) ilmub ühesugusena karjala, soome ja vepsa keeles, VKontaktes on neil ligi 800 jälgijat. Ajakiri ilmub 2024. aasta seisuga kord kuus vepsa keeles 300 eksemplari.

Vepsakeelne ülikoolides, koolides ja kultuuriasutustest jagatav tasuta ajaleht Kodima ilmub sisuliselt kakskeelsena kord kuus tiraažiga 600 eksemplari.

Raamatuid vepsa keeles ilmub harva, 3-4 aastas, õpikuid, ka ilukirjandust. 2023. aastal ei ilmunud ühtegi.

Kohalikke läänemeresoome keeli toetatakse Karjalas erinevate üritustega, eelkõige leiab tähistamist 21. veebruaril ÜRO põlisrahvaste keelte päev, samuti toimub 20. aprillil toimub karjala ja vepsa kirjatähestiku päev. Mõlema päeva puhul toimuvad rahvuskeelsed etteütlused ja tutvustatakse rahvakultuuri. Viimasel ajal on aga välja jäänud soome keele- ja kultuuriruumiga seonduvad üritused. Vepslastele on oluline „Elonpuu“ festival, mis toimub juulis paljudes vepsa külades ja soodustab rahva konsolideerumist vepsa keele ja traditsioonide ümber.

Karjala Vabariigis ja ka väljaspool vabariiki tegutseb väga edukalt vepslaste ansambel Noid.

Tänapäev

Karjala vabariigis on vepslased tunnustatud ühena kolmest Karjala põhirahvusest. 20. jaanuaril 1994 loodi Venemaal Karjala vabariigis vepslaste asualale Äänisjärve läänekaldale Šeltozero ehk Vepsa rahvusvald, kus elas 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 3493 inimest, neist 1202 vepslased. 2004. aastal likvideeriti rahvusvald väidetavalt kui majanduslikult ebaotstarbekas ja rahvusvalla ala jagati 2006. aasta omavalitsusreformi tagajärjel kolmeks osaks: Šokša, Šoutjärve ja Kal’eigi (sm Kalajoki) vepsa külaasundusteks Äänisranna rajooni koosseisus.

1989. aasta juulis loodi Vepsa Kultuuriselts, Petroskoi ülikoolis õpetatakse 1990. aasta sügisest vepsa keelt; töötab ka soome-ugri kool, kus on klassid vepsa, karjala ja soome lastele.

24. oktoobril 2024 katkestati karjala-, soome- ja vepsakeelsete ajalehtede ja ajakirjade väljaandmine Karjalas rahapuudusel. Ajalehti ja ajakirja väljaandval kirjastusel Perioodika olid tekkinud võlad trükikoja ees. Ajalehtede väljaandjad on Karjala Vabariigi valitsus, seadusandlik kogu, haridus- ja spordiministeerium, rahvus- ja regionaalpoliitika ministeerium ja Karjala rahva kongress.

Varem oli portaal OmaMedia teavitanud, et 2025. aastal vähenevad tuntavalt rahvuskeelsete väljaannete mahud. Näiteks soomekeelne ajaleht Karjalan Sanomat pidi hakkama ilmuma 16 lehekülje asemel 12-leheküljelisena, karjalakeelne Oma Mua 12 lehekülje asemel 8- leheküljelisena. Varem värvilised ajalehed pidid hakkama ilmuma mustvalgena.

Ajalehtede mahu vähendamise ja trükikvaliteedi langetamise vastu astus välja septembris toimunud Karjala Rahva X kongress, teema leidis kajastamist kongressi resolutsioonis.

Filmisoovitus

Autorid Taisto Raudalainen ja Madis Arukask
Operaator Raul Priks
Režissöör Maarika Lauri

• Dokumentaalfilm “Elavalt maetud” (2006, ETV)

Väike vepsa rahvusrühm koosneb tänaseks vaevalt 7000 inimesest. Maria, kunagise vepsa-vene kloostriküla Dazarvi viimane elanik, meenutab siinset karmi elu. Oma jõuliste eetiliste hoiakute ja pärimussidusa maailmanägemisega osutub Maria erakordselt mitmeplaaniliseks paikkondliku mälu kandjaks. Koos Mariaga vepsa mõtteilma ja lähiajalukku sisenedes on meil veel lootust sellest metsistunud kultuurivõsast mõni rada leida… Film vepslaste elust ja identiteedist kaasajal.

Eestikeelset kirjandust

• Aime Kährik: “Kaduvuse tuhanded vormid: vepslased 20. sajandil” (ajakiri Akadeemia 8, 1990)
• Valev Uibopuu: Meie ja meie hõimud (Lund, 1984)
• Nikolai Abramov “Kurgede aeg” (Tallinn 2011, luulekogu on vepsa keelest tõlkinud Arvo Valton)
• Oma rahvale pühendatud elu (Zinaida Strogalštšikova intervjuu kultuurilehes Sirp, 27.02.2015)