ERMi Hõimuklubi

Anti Lillak
Eesti Rahva Muuseumi muuseumiõpetaja

Kirjutis avaldati Fenno-Ugria aastaraamatus “Soome-ugri sõlmed 2017”

Eesti Rahva Muuseumis alustas 2017. aasta sügisel uus ettekandeõhtute sari „ERMi hõimuklubid“. Sarnaselt Tallinnas toimuvate hõimuklubidega on sarja eesmärgiks pakkuda harivaid ja huvitavaid loenguid ning vestlusi soome-ugri huvilistele Tartu ja Lõuna-Eesti inimestele. Ettekannete tegijad on oma ala asjatundjad ja entusiastid. Tutvustan siinjuures veidi lähemalt ERMi hõimuklubi mõtte sündi ja selle esimesi samme.

Õigupoolest on hõimuklubide ajalugu Eesti Vabariigiga peaaegu ühepikkune. Värskelt rahvusülikooliks saanud Tartu ülikoolis loodi juba 1920. aastal Eesti-Soome Üliõpilasklubi, mis koondas soome-ugri rahvaste huvilisi. 1923. aastal nimetati ühendus Akadeemiliseks Hõimuklubiks. Ühenduse ülesannete hulka kuulusid sugulasrahvaste tutvustamine ja toetamine, koostöös sihtasutusega Fenno-Ugria avaldati ajakirju Eesti Hõim ja Eesti Hõimu Almanahh, samuti ajalehte Väliseestlane. 1940. aasta riigipöörde järel Akadeemiline Hõimuklubi suleti. Nõukogude võim surus hõimuliikumise maha, kuid pärast jäist Stalini aega muutusid soome-ugri identiteedi teemad Eesti ühiskonnas taas aegapidi olulisemaks¹. Akadeemilist huvi meie sugulasrahvaste vastu näitas üles nii Tartu ülikool kui ka ENSV Riiklikuks Etnograafiamuuseumiks ümber nimetatud Eesti Rahva Muuseum, kes korraldas 1960.–1980. aastatel terve rea ekspeditsioone soome-ugri rahvaste juurde. Rahvakunstile orienteeritud uurimisreise tegi Kaljo Põllu eestvedamisel ka Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut.

Hõimuklubide traditsioonile uuesti hinge sisse puhumisele võis siiski mõtlema hakata alles Eesti taasiseseisvumise järel. Esmalt tehti nendega proovi Tartus, kuid nähtavasti polnud aeg veel päris küps ning ettevõtmine soikus. Elujõulisemaks osutusid hõimuklubid Tallinnas, kus Fenno-Ugria Asutuse eestvõttel on hõimurahvaste teemalised ettekandeõhtud toimunud järjepidevalt alates 2000. aastast. See ei tähenda, et soome-ugri teema oleks Emajõelinnas vahepeal sootuks hääbunud – uurali rahvaste tutvustamisega on siin aktiivselt tegelenud Eesti Rahva Muuseum, Tartu ülikool, Eesti Kirjandusmuuseum, rahvus kultuuriseltsid jt. Seega on Tartu viimase sajakonna aasta jooksul üsna järjepidevalt olnud üks soome-ugri maailma kultuuri- ja teaduskeskustest.

2017. aasta hakul võttis Eesti Rahva Muuseumiga ühendust Jaak Prozes Fenno-Ugria Asutusest ning pakkus välja idee, et lisaks Tallinnale võiksid hõimuklubid hakata regulaarselt toimuma ka Tartus. Plaanil oli jumet. On ju ERMi püsinäituse „Uurali kaja“ olulisemaid ülesandeid tutvustada uurali rahvaid ja nende kultuuri lähemalt nii Eesti inimestele kui ka laiemalt tervele maa ilmale. Ka muuseumi haridusprogrammides on soome-ugri teemadel kindel koht. Erinevate uurali rahvaste esinejate – olgu nad muusikud, tantsijad, kirjanikud või lektorid – võõrustamisel on muuseumil pikaajalised traditsioonid ja kogemused. Kontserdid, õpitoad ja ettekanded pakuvad head võimalust tuua avar soomeugri maailm Eesti inimestele füüsiliselt ja vaimselt lähemale ning muuta hõimuteemad ühiskonnas aktuaalsemaks. Mida rohkem me oma keele sugulastest ja nende eluolust teame, seda paremini oskame neile vajadusel ka toeks olla. Ning muidugi tunneme siis ka iseend pidevalt muutuvas maailmas kindlamalt.

Võtsime koos ERMi programmijuhi Kadi Haameriga hõimuklubide korraldamise enda peale. Panime paika, et hõimuklubid hakkavad muuseumis toimuma kord kuus reeglina teisipäeviti algusega kell 17.30. Klubil puudub liikmete nimekiri, loengud on tasuta ning kõik huvilised on igati oodatud. Paralleelselt uurali rahvaste teemasid puudutavate hõimuklubidega alustasid katusnime „Maailm ja rahvad“ alt tegevust ka Kirde-India põlisrahvaid tutvustavad loen-gud-filmiõhtud. See sari toimus koostöös Tartu ülikooli etnoloogiadoktorantidega, kellest mitmed pärinesid ise mõne India kirdeosa rahva seast.

Suve lõpuks olid hõimuklubi 2017. aasta sügissemestri esinejad paika pandud. Selles esialgu veel tagasihoidlikus nimekirjas leidus eri elualasid esindavaid kireva taustaga inimesi – teadlasi, kunstnikke ning kultuuritegelasi − eesti, liivi, komi ja ungari rahva seast. Peatugem neil kõigil veidi lähemalt. Avaloengu pidas 28. septembril arheoloog akadeemik Valter Lang, kelle teema kandis pealkirja „Läänemeresoome tulemised“. Tema huviorbiidis on juba mõnda aega olnud läänemeresoome rahvaste etnogenees ehk pärinemise uurimine geneetika, keeleteaduse ja arheoloogia andmeid lõimides. Kuigi tänapäeva läänemeresoomlastes, sealhulgas eestlastes, leidub ka siin kiviajal elanud inimeste geene, toetavad uuemad andmed võimalust, et soome-ugri algupäraga keel on siia tulnud koos järjekordse rändega alles vanemal metalliajal. Nõnda võib soome-ugri maailm oma praegustes piirides olla märksa noorem kui seni pikalt arvatud. Valter Langu hõimuklubi ettekandega sama pealkirja kandev raamat on saadaval poodides ja raamatukogudes.

Järgmine, 24. oktoobri hõimuklubi oli liivlaste Julgī Stalte ja Linda Zonne-Zumberga päralt. Meie üks lähimaid hõimurahvaid – seda nii geograafi liselt, keeleliselt kui ka kultuuriliselt – toimetab ka sel aastatuhandel omasoodu edasi, pidades au sees esivanemaid ning kasutades tänapäevaseid võimalusi keele ja kultuuri hoidmiseks. Linda Zonne-Zumberga on loonud Facebookis üle 1700 jälgijaga lehekülje „Līvõ Kēļ“ ning postitab sinna iga päev ühe liivikeelse sõna. Julgī Stalte on aga muusik ja rahvapärandi õpetaja, kes suudab emotsionaalselt ja kaasahaaravalt anda noortele edasi varasemate põlvkondade väärtusi ja tarkusi. Juttu tuli sellestki, mida peetakse tänapäeval liivlaseks olemise juures tähtsaks; lisaks keeleoskusele väärtustatakse näiteks rahvalike tähtpäevade pidamist, jagatud kogemusi ja ajalootaju. Julgī ja Linda pakkusid huvilistele maitsta liivi toite, samuti maalis Julgī tütar Lelu soovijatele käte peale hennaga iidseid liivlaste kaitsemärke.

Kolmas hõimuklubi toimus 21. novembril, esinejaks keeleteadlane Nikolai Kuznetsov ja teemaks „Soomeugrilasena Eestis“. Komimaalt pärit Nikolai kõneles idapoolsete soome-ugri inimeste kohanemisest Eesti ühiskonnaga. Hõimurahvaste programm on toetanud paljude soome-ugri noorte õppimisvõimalusi Eestis, hariduse saamise järel tuleb aga otsustada, kas pöörduda kodukanti tagasi, liikuda edasi laia ilma või jäädagi Eestisse. Nikolai, kes ka ise on oma elu Tartuga sidunud, tõi palju näiteid isiklikust kogemusest. Klubis tõusis ka küsimus: kas soomeugrilasel on siin raske? Mugandumine Eesti eluga on igal inimesel käinud erinevalt. Palju abi on sellest, kui ees on aktiivsed rahvuskaaslased, kes üksteist toetavad. Näiteks maridel ja udmurtidel on väga aktiivsed ja kokkuhoidvad kogukonnad, samas komi päritoluga inimesi on Eestis praegu võrdlemisi vähe.

2017. aasta viimane hõimuklubiõhtu – „Karjala mängufilmikunst on sündinud!“ – leidis aset vahetult enne jõuluaega 19. detsembril ning oli filmiõhtu formaadis. Lõuna-Eestis elav ungari juurtega filmitegija Edina Csüllög näitas huvilistele uusi karjala- ja setokeelseid amatöör lühifilme, mis valminud soome-ugri filmifestivalil FUFF ja 2017. aasta soome-ugri kultuuripealinnas Vuokkiniemis.

Nagu filmide vaatamise järel toimunud küsimuste ja arutelude ringis ilmnes, pakub filmikunst häid võimalusi väikerahvaste eneseväljenduseks, mida järjest enam ka ära kasutatakse. Ootame põnevusega, milliseid üllatusi tulevik ses vallas toob. Hõimuklubid jätkuvad Eesti Rahva Muuseumis ka 2018. aastal ning võib öelda, et Tartu inimesed on need juba kenasti omaks võtnud. Uudised kohtumisõhtutest ilmuvad regulaarselt ERMi kodulehel ning Facebooki lehel „Eesti Rahva Muuseumis toimuvad sündmused“. Kõik seni toimunud hõimu klubi ettekanded ja vestlused on salvestatud videosse ning üles laaditud ERMi Youtube keskkonda, et ka need huvilised, kel pole olnud võimalust ise kohale tulla, saaksid sündmusest osa. Otsisõna „ERMi hõimuklubi“ abil on need hõlpsalt leitavad.

¹ Lähemalt on nõukogudeaegsest eestlaste hõimuidentiteedist kirjutanud Linda Kaljundi.