In memoriam: Klavdia Afanasjeva-Sainahhova (Mań Agikve)

Põhjapõdrakasvatajate perre sündinud Klavdia Afanasjeva (Sainahhova) oli pärit Sukõrja (Сӯкыръя, vene Щекурья) külast Handi-Mansi autonoomse ringkonna Berjozovo rajoonist. Kuigi algklassidest saadik õppis ta algul täiesti võõras vene keeles, sai ta õppimisega üsna pea hakkama.

1975. aastal astus Klavdia Sainahhova Leningradi Herzeni-nimelisse pedagoogikainstituuti vene ja mansi keele ning põhjarahvaste kirjanduse erialal. Pärast selle lõpetamist asus ta tööle Moskvas Rahvuskooli Teadusliku Uurimise Instituudis, kus töötades kaitses ka kandidaadiväitekirja mansi laste emakeeleoskuse arendamisest kakskeelsuse tingimustes. 1988. aastal naasis ta kodumaale, Hantõ-Mansiiski pedagoogilisse instituuti.

Klavdia Afanasjeva oli mitmetes teadus- ja haridusasutustes töötades ja neid juhtides pühendunud mansikeelsete õppevahendite ja õppemetoodika loomisele. Ta on kirjutanud üle 30 teadustöö, koostanud või toimetanud üle 50 õpiku, sõnastiku, lugemiku ja metoodilise vahendi, arvestades seejuures mansi rahva sotsiolingvistilist olukorda.

Klavdia tegevus ei piirdunud ainult teadustöö, õpetamise ja õpetajate aitamisega. Ühena parimatest mansi keele tundjatest on ta loonud mansikeelset terminoloogiat (muuhulgas koostöös Ungari Szombathely ülikooliga), toimetanud mansikeelseid raamatuid ning olnud mansi keelekorralduse eestvedaja. Ka Fenno-Ugria välja antud Uurali keelte sõnastiku mansikeelne osa (1. tr. 2004, 2. tr. 2011) on tema koostatud.

Helsingi Piiblitõlke Instituudile on ta tõlkinud või toimetanud Markuse, Johannese ja Luuka evangeeliumi (2000, 2012, 2014) ning Piiblilood (2003).

Veebruaris 1989 oli ta mansikeelse ajalehe Lùimà Sèripos asutajate hulgas ning oli selle esimene peatoimetaja. Ajalehes on ta avaldanud nii luulet kui proosapalu.

1993. aastal soome-ugri folkloorifestivali ajal tutvus Klavdia eestlaste vahendusel Anishinaabe indiaanlase Rodney Bobiwashiga karu klannist (Nooke doodem; 1959-2000), keda ta külalislahkelt oma kodus vastu võttis ja kellega juttu jätkus. Mansid on nimelt ka karurahvas.

Aastatel 2000–2012 esindas Klavdia Afanasjeva mansi rahvast koos Tatjana Gogolevaga Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitees.

“1979. aasta suvel lindistasin Mansimaa loodenurgas Sukõrja külas viibides hulga muinasjutte ja laule. Kuna mul polnud tollal mingeid tekstide (eriti võõrkeelsete) litereerimise kogemusi, palusin Leningradi Pedagoogilise Instituudi üliõpilasel Klavdia Sainahhoval, kes parajasti kodukülas viibis, paar huvitavamat juttu lindilt maha kirjutada, et saaksin neid hiljem tõlkida. Panin tähele, et tekste litereerides küsitles Klava sageli oma ema (üks muinasjutt oligi Praskovia Sainahhova jutustatud). Ka kurtis ta teise esitaja (Maria Albina) halva keelekasutuse üle ja teatas, et tema jutustatud lool puuduvad algus ja lõpp. Need lisas ta ema näpunäidete kohaselt. Minu vastuväiteist hoolimata kohendas Klava ka Maria Albina teksti, silus lauseid ja asendas russitsismid mansikeelsete sõnadega. Tulemuseks oli jutt, mille kodus küll ära tõlkida suutsin, kuid mis lindile jäädvustatust märkimisväärselt erines.”

Lõik Aado Lintropi teadustöö kirjeldusest, mis sobib hästi iseloomustama Klavdia suhtumisi ja iseloomu

Eestlaste tutvus Klavdiaga algas Lennart Meri “Linnutee tuulte” filmivõtete aegu 1977. aasta paiku. 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate alul kujunes Sainahhovite majast Sukõrja külas Eesti ugrirändurite omamoodi baaslaager. Külalisi võtsid vastu õekesed Nataša ja Klavdia ning nende ema Praskovja. Viimane tantsib ka dokumentaalfilmis mansi tantsu.

Eestlastest on seal peatunud Mikk ja Heno Sarv, Aado Lintrop, Kaido Kama, Eerik Leibak, Heikki Silvet ja mitmed teised. Sestpeale on Klavdia olnud alati teretulnud külaline Eesti sõprade juures. Praegu on Sainahhovite maja juba palju aastaid tühi, aga sugulased hoiavad maja korras. Selles majas on tänini alles päris põnev fotokogu “Linnutee tuulte” võtetest.