30 aastat tagasi taasloodi Fenno-Ugria Asutus

Iga organisatsioon koosneb inimestest, kuid kuidas iseloomustada neid, kes organiseerusid selleks, et taastada tulevik? Kõiki organiseerunuid iseloomustas mure oma rahva keele ja kultuuri säilimise pärast ning huvi soome-ugri rahvaste vastu.

Jaak Prozes
Sihtasutise Fenno-Ugria juhatuse aseesimees ja esimees 1991-1993

Aastad 1988–1990 olid tormilised soome-ugri rahvaste organiseerumise aastad, sest perestroika tõi Nõukogude kammitsaist vabanemise ja algas tormiline kodanikuühiskonna areng nii Eestis kui ka Venemaal. 1988. aastal asutati Eestis ingerisoomlaste ja ungarlaste rahvusseltsid, samuti Eesti-Saami Ühendus, 1989. aastal Eesti Uurali Selts, 1990. aastal Eesti Ungari Selts ja Eesti Mari Selts. Venemaa Föderatsioonis ehk tollases Vene NFSVs loodi 1988. aastal Udmurdi Klubi, 1989. aastal Karjala Kultuuri Selts, Komi Kotõr (Komi Kogukond), maridel U Vii (Uus Jõud), mordvalastel Mastorava (Maaema).

Iga organisatsioon koosneb inimestest, kui iseloomustada aga inimesi, kes organiseerusid, siis seda pole kerge teha. Üht võib öelda: kõiki iseloomustas mure oma rahva keele ja kultuuri säilimise pärast, samuti huvi soome-ugri rahvaste vastu. Koostöö arendamine teiste soome-ugri rahvastega muutus aktuaalseks eelkõige Vene NFSVs elavatele soome-ugri rahvastele, sellepärast näeme nende rahvuslike ühiskondlik-poliitiliste organisatsioonide põhikirjades või programmides punkte, mis puudutavad soome-ugri rahvaste koostöö arendamist. Seevastu Eestis näiteks Rahvarinde ja ERSP või mõne muu poliitilise jõu 1989. ja 1990. aasta dokumentatsioonis soome-ugri rahvastega koostööd puudutavaid punkte ei leidu. Koostööd hakkas eelkõige arendama spetsiaalselt selleks 7. septembril 1989 asutatud Eesti Uurali Selts.
Paraku sai üsna kiirelt selgeks, et seltsil pole piisavalt jõudu ega vahendeid, et vastata Venemaa soome-ugri rahvaste kirjadele ja soovidele. Venemaa soome-ugri rahvad organiseerusid kiiresti, väga oodati infot ja nõuandeid oma organisatsioonide ülesehitamiseks, samuti olid eestlased ülimalt oodatud soome-ugri rahvaid koondavatele üritustele. Olgu näiteks nimetatud soome-ugri rahvaste kirjanike organiseerumine 1989. aastal, soome-ugri rahvaste noorte organiseerumine 1990. aastal ja samal aastal soome-ugri rahvaste folkloorifestivali korraldamine.

Sõiduraha omast taskust

1990. aasta sügisel asutati Marimaa pealinnas Joškar-Olas juba ambitsioonikam, kogu soome-ugri rahvaste koostöö koordineerimisele pretendeeriv soome-ugri rahvaste kultuuride arendamise fond. 1990. aasta jooksul kutsus enamik soome-ugri rahvaste organisatsioone kokku kongressid, millest omakorda kasvasid välja rahvast koondavad rahvuskongressid. Kõik liikumised ja organisatsioonid soovisid koostööd Eesti ja eestlastega, iga kontakt oli oluline, iga eestlane oli neil üritustel ülimalt oodatud. Sellest ammutasid Venemaa soome-ugri rahvad jõudu ja teadmisi oma rahvaste organiseerumiseks.

Soome-ugri rahvaste püüdlused ei jäänud Eestis märkamata ja eestlased tõepoolest püüdsid üritustest osa võtta, samuti abi saata. See ei olnud kerge, sest raha ju polnud ja kõike pidi tegema ühiskondlikus korras. Sõiduraha tuli leida enamasti omast taskust, sest organisatsioonidel raha polnud. Kirju ja ettepanekuid aina laekus, uusi ideid lendles parvedena. Olgu mõningad nimetatud: luua Eestis maride kultuurikeskus, mis annaks neli korda aastas ladina tähestikus välja oma infobül- letääni; saata aastaks ajaks Eestisse mari rahvusest töölisi umbes 150 inimest aastas ja siis peale aastast töötamist saata Marimaale tagasi; teha eesti keelest Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste suhtlemise keel; saata Mari Ušemi (Mari liidu) asutamiskongressile eesti ajakirjanike delegatsioon; toetada Eesti ajakirjanduses vepsa autonoomia ideed; toetada loodavat soome-ugri rahvaste infokeskust; saata Udmurdimaale eesti ja soome keele õpikuid ning sõnastikke; toetada soome-ugri keskuse loomist Tšeljabinskis; toetada väljaspool oma vabariiki elavaid soome-ugri rahvaid; lähetada metodoloogiline juhend oma rahva ajaloo koostamiseks ja mälestuste kogumiseks; saata rahvuslikku kirjandust jne.

Kõigile kirjadele vastamiseks, Eestit ja eestlasi tutvustavate materjalide saatmiseks, eestlaste kohaloleku kindlustamiseks soome-ugri rahvaste üritustel ning Venemaalt tulevate soome-ugri rahvaste esindajate vastuvõtmiseks polnud jõudu – teha oli liiga palju. Siit arenesid ka mõtted, mis viisid Fenno-Ugria Asutuse tegevuse taastamiseni. Võimalik, et minu jaoks oli otsustav tõuge soome-ugri rahvaste kultuuride arendamise fondi asutamine 1990. aasta oktoobris Joškar-Olas. Fondi liikmeks astusid Eestis tegutsevad soome-ugri seltsid, kuid sai selgeks, et seda on vähe. Liiga vähe, garanteerimaks eestlaste aktiivset osalemist üha hoogu koguvas soome-ugri liikumises.

Sellepärast kirjutasin 1990. aasta novembris Päevalehes artikli «Kummargil lääne ees», milles oli juttu soome-ugri rahvaste koostöö korraldamisest, kuid ka rahvuslikust ideoloogiast. Leidsin, et tuleks kokku Fenno-Ugria Asutus, mis peab hakkama tegelema eestlase rahvuseks olemise küsimustega ehk rahvusliku identiteedi, keele- ja kultuurijuurte küsimustega. Leidsin, et eestlased vaatavad liiga palju läände, võtavad kiiresti üle võõrast kultuuri ja usku, kuid hõimurahvad, kellele ise kultuuriliselt toetuda ja abi osutada, asuvad idas.

Mõttekaaslasi leidus palju, eelkõige Eesti Uurali Seltsi ja Ees- ti-Saami Ühenduse liikmete seas. Nimetan keeleteadlast Anu-Reet Hausenbergi, Andres Heinapuud (Fenno-Ugria põhikirja põhiline koostaja), Tõnu Seilenthali (Uurali Seltsi esimees ja Eesti Keele Instituudi direktor), folklorist Ingrid Rüütlit, hõimuliikumise aktivisti Veiko Tontsi ja kirjanik Arvo Valtonit. Aga oli ka inimesi, kes tegelikult ei kuulunud ühessegi seltsi, kuid kelle tegevus ja mõtted olid Fenno-Ugria Asutuse taastamise tegevust vägagi toetavad, näiteks Heigo Sahk kultuuriministeeriumist ja Eesti Teaduste Akadeemia asepresident Mihkel Veiderma.

Fenno-Ugria asutamiseks otsustasid Eesti Mari Selts, Eesti Saami Ühendus ja Eesti Uurali Selts kokku kutsuda Fenno-Ugria Asutuse taasasutamise koosoleku, mis toimus 22. aprillil 1991. Seltsid loot- sid, et koosolekule kogunevad nende organisatsioonide esindajad, kes olid Fenno-Ugria liikmed olnud juba aastail 1927–1940. Paraku organisatsioone väga palju ei kogunenud, samas töötasid kohaletulnud hoolsalt ja põhikirja tehti päris palju parandusi. Põhikirja tutvustas koostaja Andres Heinapuu, hõimupäevadest rääkis Mai Võsu, Fenno-Ugria Asutuse ajalugu tutvustas Jaak Prozes ja soome-ugri rahvaste kultuuride arengufondi asutamisest Heigo Sahk. Koosolekut juhtis Tõnu Seilenthal.

Emotsionaalsemast küljest tuleb meelde, et kohaletulnud olid mures, et hõimuliikumine võib bürokratiseeruda ja see tähendab suuremat riigi kontrolli ehk siis ka võimalikku vastutöötamist. Minu meelest tulenes see mõtteviis eelkõige sellest, et riigiametnikud ei toetanud alul rohu- juuretasandil soome-ugri kontakte, vaid püüdsid neid hoopis omakasupüüdlikult ära kasutada. Teiseks mureks oli, et soome-ugri asjadega ehk fennougristikaga tegelevad vanad inimesed, kes on liiga hõivatud ja uude ettevõtmisesse panustada ei suuda.

Emotsioonid taasasutamisel

Vaidlusi tekitas see, kuidas hakata organisatsiooni nimetama. Lõpuks leiti, et organisatsioon peab kandma sihtasutise nime. Et lahtisi küsimusi oli palju, otsustasid kohaletulnud, et kohe organisatsiooni asutada ei saa ning sellepärast peab jätkama tööd nii organisatsioonide kaasamiseks kui ka põhikirja ja tegevusplaani koostamisel.

Fenno-Ugria Asutuse taasasutamise koosolek otsustati uuesti kokku kutsuda 30. mail 1991, enne aga pidi kogunema põhikirja redaktsioonitoimkond.

30. mail kogunesid Eesti Keele Instituudi suurde saali 50 organisatsiooni esindajad, kellest paljud taastasid oma sõjaeelse liikmelisuse. Koosoleku üks kulminatsioonimoment oli akadeemik Mihkel Veiderma sõnavõtt, milles ta rääkis oma isa, Fenno-Ugria Asutuse endise juhatuse esimehe Aleksander Veiderma mälestustest Fenno-Ugria Asutuse tegevusest aastail 1927–1940. Tekkis omanäoline aegade side: täiesti reaalselt jõudis Eesti Keele Instituudis toimunud koosoleku saali tervitus enam kui 50 aasta tagusest ajast. Teine emotsionaalne moment oli soome-ugri rahvaste arengufondi juhataja Vassili Janalovi tervitus mari keeles. Teda tõlkis Paul Ariste õpilane, Tartu ülikoolis doktorikraadi kaitsnud Lidia Vassikova.

Koosolek valis seitsmeliikmelise juhatuse, mille esimeheks valiti Heigo Sahk ja aseesimeheks Jaak Prozes. Esimese suurema ettevõtmisena alustati hõimupäevade korraldamist. Hõimupäevade eduka korraldamise õnnestumiseks olid olemas kõik eeldused, sest selleks sai kasutada kultuuriministeeriumi ressursse. Ajalehes ilmus Fenno-Ugria Asutuse üleskutse hõimupäeva tähistamiseks, eraldi artikli ja soovitustega kutsuti hõimupäeva tähistama ka Eestimaa koole ja hõimupäeva suurejooneline korraldamine läks igati korda. Peakontsert Estonia kontserdisaalis, hõimupäevade külaliste vastuvõtt ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli poolt ja hõimupäevade rohked kajastused kõigis suuremates väljaannetes näitasid Fenno-Ugriat kui tõsiselt võetavat organisatsiooni.

Reaalsus oli aga selline, et Fenno-Ugria Asutus polnud ikka veel registreeritud, sest juhatus oli seisukohal, et nii paljusid organisatsioone ühendava Fenno-Ugria peaks registreerima Eesti Vabariigi valitsus. Paraku see ei õnnestunud, mis tähendas, et soome-ugri rahvaste suuremaks toetamiseks mõeldud organisatsioon oli registreerimata ja seega tal puudus pangas arveldusarve.

Kuidas saada tegevuseks ja põhikirjalisteks eesmärkideks raha? Tekkis mõte, et Fenno-Ugria Asu- tus peab hakkama ise raha teenima ja asutama võimsa rahvusvahelise äriettevõtte, mis hakkab arendama majanduskoostööd Eesti Vabariigi ja soome-ugri vabariikide vahel. Juhatuse esimehe Heigo Saha ettevõtmisel alustati projektiga «Finno-Ugria Commerce 92» ja, ennäe imet, 4.–8. veebruarini

1992 Tallinnas ja Võsul toimunud ettevõtmisele saabuski pea 100 ärimeest mitmete soome-ugri autonoomsete vabariikide ministeeriumite esindajatega. Peaideeks oli moodustada gigantne rahvusvaheline aktsiaselts, kus aktsionärideks oleks Venemaa soome-ugri autonoomiate esindajad. Ehk nagu väljendas Heigo Sahk pressikonverentsil: «Me pakume välja mõtte luua Tallinna soome-ugri rahvaste info- ja ärikeskus.»

Plaan oli uhke ja eeldas soome-ugri maja asutamist vanalinna. Seal oleks asunud bürood, mille seas oleks olnud märkimisväärne koht turismibürool. Vaatamata ürituse suurejoonelisusele sellest asja ei saanud – kirjutati alla mõningatele eelkokkulepetele, kuid reaalselt need toimima ei hakanud. Venemaa majandus varises 1992. aasta teises pooles lihtsalt kokku.

Riik pani õla alla

Kõik see tähendas aga, et 1992. aasta septembris avastasin ennast kirjutamas kultuuriministeeriumisse kirja, kus palusin rahalist abi 1992. aasta hõimupäevade korraldamiseks ja väljendasin seisukohta, et Fenno-Ugria Sihtasutis suudab osutada kaasabi ainult hõimupäevade sisulisel korraldamisel. Peale mitut ebaõnnestunud katset registreerida Fenno-Ugria Sihtasutis Eesti Vabariigi valitsuses otsustas juhatus, et «parem varblane peos kui tuvi katusel». Sihtasutis registreeriti 9. septembril 1992 Eesti kultuuriministeeriumis ning peale vintsutusi avati arveldusarve 1993. aasta jaanuaris EVEA Pangas.

Kuna kogu 1992. aasta toimus erinevaid üritusi ja sideme hoidmine soome-ugri rahvastega vajas toetust, käis arveldamine Eesti-Mari Seltsi arveldusarve kaudu. See võimaldas jätta mõnevõrra petlikku muljet, et organisatsioon siiski toimib ja hädapäraseid kulutusi katta saab. Õnneks olid hädapärased kulud minimaalsed, sest Eesti Keele Instituut võimaldas asutusele sisuliselt tasuta ruume. Küllaltki suuri telefonikulusid pidi organisatsioon ise kandma. Olukord ei olnud üldse hea.

Uued, Fenno-Ugria Asutuse jaoks soodsad tuuled hakkasid puhuma 1992. aasta sügisel, sest riigikogu valimised võitis Isamaa, kes pidas soome-ugri rahvaste toetamist tähtsaks. Fenno-Ugria juhatuse liige Andres Heinapuu valiti riigikogu liikmeks ja ametisse astus Mart Laari valitsus. 1993. aasta mais eraldati valitsuse otsusega Fenno-Ugriale hõimupäevade korraldamiseks raha, millest piisas, et asutuses asuksid tööle palgalised töötajad. See tähendas ühtlasi, et Fenno-Ugria sai raha 1994. aasta riigieelarvest, ja näitas, et organisatsioonil on kindel riigi toetus. Peale mõningate algaegade bürokraatlike takistuste kõrvaldamist on see kestnud tänini.