Prozese ülevaade: sada aastat Karjala autonoomiat

Jaak Prozes 
Fenno-Ugria nõunik

8. juunil tähistab Karjala oma autonoomia 100. aastapäeva, paraku jäävad pandeemiaohu tõttu kõik pidustused ära. Ka need, mis plaanitud  5. septembrile. Eriolukorrast hoolimata asetasid Karjala vabariigi juht Artur Parfentšikov ja Karjala seadusandliku kogu esimees Elissan Šandalovits tähtpäeva puhul tundmatu sõduri ausamba jalamile igavese tule juurde lilled. Karjala elanikke õnnitles ka Venemaa president Vladimir Putin.

Juubeliks planeeritud raha läheb Petrozavodski (vn Petroskoi) muusikakolledži, samuti lasteaedade ja koolide remondiks ning paljulapseliste perede toetuseks.

Mis aga toimus 8. juunil 1920? Sel päeval kirjutati Moskvas Venemaa täitevvõimu keskkomitee presiidiumi poolt alla otsus Vene föderatsiooni kuuluva Karjala töörahva kommuuni asutamiseks.  Enne seda toimusid sündmused, mille käigus oli karjalaste ees kolm teed; luua sõltumatu Karjala Vabariik, ühineda iseseisvuse saavutanud Soomega või ühineda Nõukogude Venemaaga.

1917. aasta oktoobrirevolutsioon võitis kiiresti Karjala suurimates linnades Petrozavodskis ja Olonetsis. Nõukogude võim tunnistas 1917. aasta detsembris Soome iseseisvust. 1918. aasta jaanuaris aga puhkes Soomes kodusõda, Soome punaseid toetas nõukogude võim. Kevadel olid lüüa saanud Soome punased taandunud Karjala territooriumile. Sisuliselt karjala rahvas kisti nii Soome enda kodusõtta kui ka hõõguvasse konflikti Soome ja Nõukogude Venemaa vahel.  Konflikti leevendamiseks oleks võinud Soome ehk rohkem panustada Venemaa valgete toetamisse, millesse Soome suhtus aga ettevaatlikult, sest Venemaa valged ei tunnistanud Soome iseseisvust. Sellistes tingimustes  ei saanud Soome riik lubada, et karjalased hakkavad toetama nõukogude võimu. Pigem vastupidi – hakati toetama ja otsima võimalusi Karjala ühendamiseks Soomega.

Seepärast hoogustas Soome selgitustööd, et karjalased astuksid nõukogude võimu vastu. Toimus Karl Gustav Mannerheimi kohtumine peamise karjalasi koondava organisatsiooni Karjala Haridusseltsiga, mille liikmed kinnitasid, et karjalased ootavad Soome toetust ja on valmis eralduma Venemaast ning ühinema Soomega. Paraku lõunapoolsete valdade karjalased seda ei toetanud. Seega 17. märtsil 1918 Uhtuas (praegu Kalevala) toimunud koosolek kinnitas vaid Põhja-Karjala ühinemist Soomega. Moodustus Uhtua omavalitsus, kuhu kuulusid ümbritsevad piirkonnad. Augustis 1918 võtsid ka Repola valla elanikud vastu otsuse ühineda Soomega, soovides majanduslikku autonoomiat. Siiski suur osa Valge mere Karjala elanikest suhtus pealetungivatesse valgetesse soomlastesse ettevaatlikult või koguni vaenulikult, põgenedes Soome valgete poolt hõivatud aladelt. Nii moodustus Kemis Karjala leegion, mis koos Murmanski leegioni koondunud punaste soomlastega pidas 1918. aasta sügiseni lahinguid valgesoomlastega. Sellelt foonilt tekkis iseseisva Karjala vabariigi mõte ja loosung „Karjala karjalastele“.

21.–29. märtsini 1920. aastal toimus Uhtuas Karjala kongress, millest võttis osa 118 delegaati 11 vallast. Kongressi otsuses on öeldud, et Karjala peab ise juhtima oma asju. Kongress nõudis nõukogude vägede lahkumist Karjala maadelt, et karjalased võiksid ka seal ise vabalt hääletuse alusel otsustada Karjala riikliku ülesehituse üle. 27. märtsil teatas kongress iseseisvumisest ja otsusest võtta karjala rahva saatus oma kätesse. Ajutise Uhtua valitsuse asemel moodustus Karjala ajutine valitsus, mis näitas nende soovi olla kogu Karjala valitsus. Soome riik teatas ka kohe oma toetusest ajutisele valitsusele.

Mitmes otsuses pöörati tähelepanu hariduse ja karjala keele küsimustele. Näiteks nõuti jumalateenistuste korraldamist karjala keeles, üleüldise kohustusliku koolihariduse kehtestamist ja õppe korraldamist karjala keeles. 27. märtsil teatas kongress, et loodab ümbritsevalt tsiviliseeritud maailmalt toetust iseseisvale Karjala riigile ning tänas Soome rahvast ja valitsust toetuse eest neil Karjala jaoks ajaloolistel sündmustel. 28. märtsil kinnitati Karjala vapp ja lipp.

Karjala ajutine valitsus asus Uhtuas kuni 18. maini, sealt asuti ümber Voknavolokki (vn Vuokkiniemi), kust 17. juunil koos samaks ajaks sinna kogunenud Karjala parlamendi liikmetega põgeneti Soome.

Nagu juba mainitud: Olonetsi karjalased ehk aunusekarjalased olid aastail 1918–1919 ustavad Nõukogude Venemaale, vaatamata bolševike rekvireerimistele ja muule ülekohtule. Neil oli raske ette kujutada oma elu väljaspool Venemaad, kellega nad olid ajalooliselt tihedalt seotud.

19. aprillil 1920 saatsid Olonetsi kubermangu karjalaste esindajad Vene NFSV rahvusasjade rahvakomissariaadile kirja, kus öeldi, et kavatsetakse oma jõududega reageerida Uhtuas toimunule, sest nemad Karjala liitmisega Soome koosseisu päri pole. Maikuu keskel kohtuvad Soome bolševike esindajad Yrjö Elias Sirola ja Edvard Gylling V. I. Leniniga, kus viimane küsis, mida nad arvavad Karjala olukorrast. Juba mõne päeva pärast oli Gyllingil käes Karjala Töörahva Kommuuni projekt, mis oli välja töötatud karjalaste ja ka partei rahvusküsimustega tegelevaid keskorganeid esindajaid kaasamata ja mis osutas, et sellel oli eelkõige välispoliitiline tähendus. Ja tõepoolest: karjala küsimused kerkisid teravalt päevakorda 12. aprillil Rajajoel alanud Nõukogude Venemaa–Soome rahuläbirääkimistel. Kommuuni põhilise suunitluse kohta võib lugeda Gyllingi ettepanekutest Leninile, kus ta kirjutas, et Sviri jõelt Põhja-Jäämereni ulatuv Karjala Töörahva Kommuun aitab lahendada kolm probleemi: esiteks lahendada karjala elanikkonna rahvuslikud huvid, teiseks lõpetada Soome pretensioonid Ida-Karjalale ning luua vajalik platvorm revolutsiooniks Soomes ja Skandinaavia riikides

Kommuun pidi olema nagu omamoodi sotsialistlik alternatiiv kapitalistlikule Soomele. 1. -3. juulini toimus I Karjala töörahva esindajate kongress, millest võttis osa 142 delegaati Arhangelski ja Olonetsi kubermangudest. Kongress kiitist heaks Karjala töörahva kommuuni moodustamise. Kommuuni pindalaks kujunes 115 836 km²  ja elanikke oli 147 300, kellest karjalased moodustasid 60 ja venelased 37 protsenti. Kommuni pealinnaks sai Petrozavodsk (vn Petroskoi). Töörahva kommuun eksisteeris kuni 1923. aastani, mil moodustus Karjala ANSV ehk Autonoomne Karjala Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.