Viimane kamass ja tema keel
20. septembril tähistame väljasurnud keelte päeva. Milline on aga selle kuupäeva seos viimase kamassiga?
Kamassi keelt emakeelena kõnelnud Klavdija Zaharovna Plotnikova suri 20. septembril 1989 Siberis asuvas Krasnojarski vanadekodus. Ta elas 94-aastaseks ning jäi ajalukku. Tema hääl ja mõtted on intervjuudena talletatud nii ERRi raadioarhiivis (aastal 1964 keeleteadlane Ago Künnap) kui ka Lennart Meri dokumentaalfilmis “Veelinnurahvas”. Plotnikova surmapäeval tähistame nüüd väljasurnud keelte päeva.
Kamassi keele üks esimesi uurijaid oli soome fennougrist Matias Aleksanteri Castrén. Aastal 1847 viis ta Siberi välitööreis ka kamasside juurde, kus keelekõnelejaid oli siis veel umbes 150. Kogutud materjali põhjal koostas ta kamassi keele grammatika.
Kamassi keelt on dokumenteerinud ka teised keeleteadlased, näiteks 1914. aasta reisil Kai Donner, kes on konspiratsiooni mõttes pidanud isegi päevikut kamassi keeles. Talletatud keeleaines võimaldab selle keelega tegelda ka tänapäeval.
Keeleteadlane Ago Künnap talletas 1960. aastatest alates Plotnikova emakeelt, uurimuste põhjal valminud tekste on avaldatud muuhulgas Tartu ülikooli Fenno-ugristica sarjas. Muuhulgas jõudis Klavdija Plotnikova kõnelda oma kadunud hõimust. Alloleval pildil on näha ka keelenäidis:
Vabatõlkes (soomekeelse teksti põhjal) on viimase kamassi sõnad järgmised: “Palju aastaid on möödunud, ja inimesed ei tea midagi. Neil oli palju hobuseid ja lehmi palju. Ja lambaid, kanu oli palju, paljud sõid liha. Piima oli palju, ära sai elada. Oma jumalad tehti puidust, või kivist või paberist. Rauast jumalgi pandi püsti.”
Alljärgnevalt saab kuulata Ago Künnapi intervjuud Klavdija Plotnikovaga, mis on salvestatud 1964. aastal. (Kui aken ei avane, klõpsake lingil).
Täpsemalt
- Soomekeelne ülevaade: Lennart Meri dokumentaalfilm “Veelinnu rahvas”
- Uralilaiset (soomekeelne veebiportaal)
- Väljasurnud keelte päev