Vepsa animismi igavene voolavus

Foto: Madis Arukask

Madis Arukask ja Eva Saar kirjutasid Sirbis vepslaste animismist. “Palveloitse, millega metsas, kalavetel või elamises asuvaid vaime lepitada, mõistab iga vepslane veel nüüdki.” Täispikka artiklit saab lugeda SIIN (Madis Arukask, Eva Saar, SIRP, 20.12.2019).

Vepslased on kõige idapoolsemad läänemeresoomlased. Üle tuhande aasta tagasi ajendas miski osasid meie ühistest esivanematest pöörduma Läänemere äärest taas sisemaa suunas ning siis liikuma Laadoga järve kagukallastelt sinna suubuvaid suuremaid jõgesid pidi sadu kilomeetreid ida- ja lõunakaarde. IX sajandil olid vepslased Vene riikluse loojate seas, seejärel nende eliit slaavistus. Kui 1824. aastal soomerootsi keeleteadlane Anders Johan Sjögren nad „taasavastas“, oli tegemist küllaltki omaette jäänud metsarahvaga, kellele ennustati kiiret sulandumist venelastesse. Tasapisi on see lõpuks nii ka minemas. Ometi on vepslaste elulaad parim näide läänemeresoome animismist, mis on veel alles tänu pikalt viljeldud alekultuurile, eraldatud eluviisile Loode-Venemaa metsade, soode ja veekogude rikastel aladel ning omakeelsele maailma mõtestamise viisile.

Madis Arukask on Tartu ülikooli eesti keele ja kultuuri (muukeelsetele) dotsent ning eesti ja võrdleva rahvaluule vanemteadur. Arukask on ka Fenno-Ugria Asutuse juhatuse esimees.

Eva Saar on Tartu ülikooli läänemere­soome keelte teadur.

 

Foto: Madis Arukask

Print Friendly, PDF & Email