Udmurtide keeletragöödia: vanemad ei taha lastele emakeelt õpetada
Jaanus Piirsalu Postimehest kirjutas artikli udmurtide tragöödiast, kus keel vaikselt kaob.
“Ja kui homme kaob mu keel, siis mina olen täna valmis surema!” Udmurdi teadlase Albert Razini jaoks ei olnud see sõnakõlks: protestiks oma emakeele hääbumise vastu pani ta end avalikult põlema ja hukkus. Selle meeleheitliku sammu valguses on eriti valus, et udmurdid loobuvad ise vabatahtlikult üha enam lastele oma keelt õpetamast.
Aleksei Škljajev (42) räägib oma kolmeaastase poja Gerdiga tema sünnist alates ainult udmurdi keelt. Stalini suure terrori ajal udmurdi rahvusliku liikumise ühe juhi, poeet Kuzebai Gerdi järgi nime saanud Aleksei poeg vene keelt üldse ei oskagi. Udmurtia pealinnas Iževskis on selline laps tõeline haruldus. «Tal pole ühtegi sõpra, kes räägiks udmurdi keelt,» nentis Aleksei.
Peagi peab Aleksei poeg minema lasteaeda ning see tähendab perele suurt probleemi: Gerd tuleb kiiresti õpetada vene keelt rääkima, sest Udmurtias on kõik lasteaiad venekeelsed. Iževkis on ainult mõned lasteaiad, kus lapsevanemate algatusel õpetatakse mõned tunnid nädalas lastele udmurdi keelt. Aga sealgi käib ülejäänud elu vene keeles.
«Abikaasa on hakanud temaga vene keeles rääkima, et ta saaks lasteaias hakkama,» ütles Aleksei. Gerdis tekitab see isa sõnul kõva protesti, aga midagi pole teha.
See on tavaline stsenaarium Udmurtias. Isegi täiesti udmurdikeelsetes külades räägitakse lastega lasteaias vene keelt. Lasteaias toimub põhiline udmurtide üleminek oma emakeelelt vene keelele, kinnitasid kõik udmurdi aktivistid, kellega Postimees Iževskis vestles.
«Meie keele prestiiž meie enda seas on niivõrd madal. Paljud udmurdi lapsevanemad ise ei mõista, miks on vaja seda osata ja mis mõtet on lastel seda õppida. Seetõttu on järjest rohkem näiteid, kus udmurdid ise keelduvad sellest, et lasteaedades ja koolides udmurdi keelt õpetatakse,» rääkis üks tuntumaid udmurdikeelseid noori luuletajaid Bogdan Anfinogenov (29).
Maapiirkondades, kus udmurdi keel peamiselt veel elab, loobuvad vanemad ise koolides udmurdi keele tundidest. “Paljud vanemad ise ei taha, et nende lapsed õpiksid udmurdi keelt,” ütles suurima udmurdikeelse ajalehe, riigi raha eest väljaantava Udmurt Dunne peatoimetaja Zinaida Rjabinina (48). Põhjus on Rjabinina meelest maal elavate udmurtide alaväärsuskompleksis: “Vanemad arvavad, et udmurdi keelest pole lastele kasu, sest selle abil sa elus karjääri ei tee: et olla edukas, pead hästi oskama vene keelt. Tegelikult see muidugi pole nii.”
Suhtumine sõltub Rjabinina väitel väga palju vanemate haridusest. «Mida parem haridus, seda vähem kohtab arvamust, et udmurdi keele oskamine on (lapsele karjääri tegemisel) takistuseks. Vanematel, kes pole kõrgharidust, arvavad, et neile oli see (udmurdi keele oskamine) takistuseks ning on ka nende lastele (takistuseks).»
Udmurtide suurima rahvusorganisatsiooni Udmurt Keneši president Tatjana Išmatova (39) tunnistas samuti, et osa vanemaid piirab teadlikult oma lastel udmurdi keele kasutamist ja õppimist. Ta nimetab seda globaliseerumisest tingitud probleemiks. “Nad arvavad, et parandavad niimoodi nende (oma laste – J. P.) konkurentsivõimet riigieksamite tegemisel ja kõrghariduse saamisel,» rääkis Išmatova. Riigieksameid keskkooli lõpetamisel, mille alusel võetakse vastu kõrgkoolidesse, saab Venemaal anda ainult vene keeles.
Išmatova, kes on udmurdi rahvastikuministri endine asetäitja, juhib udmurdi riiginõukogus (kohalik parlament) Venemaa võimupartei Ühtse Venemaa liikmena komisjoni, mis tegeleb muu hulgas rahvusküsimustega. Ta on Udmurtias üks kõige kõrgema poliitilise positsiooniga põlisrahva esindajaid.
Kesk-Venemaal, Volga jõe ja Uurali mägede vahel üsna naftarikkas piirkonnas (seal kaevandatakse kaks protsenti Venemaa naftast) elavad udmurdid on üks arvukamaid Venemaal elavaid soome-ugri rahvaid. Rohkem on vaid mordvalasi. Kuigi udmurte on veel üle poole miljoni, näitavad ülevenemaalised rahvaloendused udmurtide jaoks kurba tendentsi. 2002. aasta loendusega võrreldes oli 2010. aastaks ehk vaid kaheksa aastaga udmurtide arv Venemaal langenud 13 protsenti, aga udmurdi keele oskajate arv koguni 30 protsenti. Nüüdseks on arvud veelgi vähenenud, sest udmurdi keele õppijate arv koolides kahaneb kiiresti.
Udmurdi aktivistide kogutud andmetel toimuvad udmurdi keele tunnid vaid kolmandikus Udmurtia koolides. Kõik need koolid asuvad piirkondades, kus udmurdid on enamuses. Veel 2013. aastal õpetati udmurdi keelt 40 protsendis koolides. Täielikult udmurdikeelse õppega koole pole Udmurtias kunagi olnud. Pealinnas Iževskis saab aktivistide andmetel vähemalt ühe tunni nädalas udmurdi keelt õppida kaheksas koolis (see teeb kümme protsenti koolidest), neist üks kool on udmurdi keele süvaõppega gümnaasium. Postimees palus Išmatovalt ametlikku statistikat udmurdi keelt õpetavate koolide kohta, kuid vastust ei saanud.
Aga isegi udmurdi keelt õpetavates koolides ei ole emakeeletunde iga päev. “Kahjuks on olukord selline, et järjest vähem õpetatakse koolides udmurdi keelt,” nentis kogu elu udmurdi keelt õpetanud Angelina Rešetnikova (65).
Udmurdi aktivistide andmetel on esimesest kuni üheksanda klassini nädalas kaks tundi udmurdi keelt ja üks tund udmurdi kirjandust. Kahes lõpuklassis on tunde veel vähem: nädalas kaks tundi udmurdi kirjandust. Kui kodus iga päev emakeelt ei räägita, siis sellise tundide arvuga pole võimalik seda koolis ära õppida.
Ellujäämisvõitlus surma hinnaga
Udmurdi keele mandumine oli peamine põhjus, mis viis udmurtide rahvusliku liikumise legendi, sotsioloogiateadlase Razini hukkumiseni tänavu 10. septembril. Ta kirjutas aastaid üleskutseid ja avalikke pöördumisi udmurdi keele olukorra parandamiseks Udmurdi vabariigi juhtidele ning isegi Venemaa presidendile Vladimir Putinile. Nähes, et midagi ei muutu, valas 79-aastane Razin end udmurdi riiginõukogu hoone ees protestiks bensiiniga üle ning pani põlema. Ta suri samal päeval haiglas.
Eriti kritiseeris Razin eelmisel aastal Putini heakskiidul Venemaal vastu võetud seadust, mis muutis rahvusvabariikides rahvuskeelte õppimise koolides kõigile vabatahtlikuks. Kohustusliku keeleõppe kaotamine viib Razini meelest kiiresti udmurdi keele hääbumiseni (paljud vanemad ju ei taha, et nende lapsed õpiksid koolis oma emakeelt!) ning seejärel ka rahvusliku eneseteadvuse ja kultuuri kadumiseni. Lühidalt võttis ta oma seisukoha kokku juba kuulsaks saanud plakatiga, millel olid read Dagestani kuulsa poeedi Rasul Gamzatovi luuletusest:
Ja kui homme kaob mu keel, siis mina olen täna valmis surema!»
“Razini surm ei tulnud tühjalt kohalt,” nentis noor poeet Bogdan Anfinogenov.
Škljajevi meelest näitas Razini hukkumine meeleheidet olukorras, kus võim lihtsalt ei taha sind kuulata ning puudub vähimgi võimalus oma rahva tuleviku nimel midagi ära teha. “Keegi ei toetanud teda tema pikettidel. Kõik said aru, et see on mõttetu, et see ei muuda midagi,” ütles Šklajev. “Mina ei näe tulevikuperspektiivi meie keelel, iga põlvkond räägib udmurdi keelt järjest halvemini. Praeguse protsessi nimi on degradeerumine. Razin sai sellest väga hästi aru.”
Razini lähedase sõbra, tema võitlust udmurdi keele eest jätkava Nikolai Mihhailovi (66) sõnul on madala enesehinnanguga udmurtidele kogu aeg sisendatud, et kasulikum on olla venelane, siis läheb elus paremini. “Meile on kogu aeg pähe taotud, et vene rahvus on meie vanem vend ja õpetaja. Nüüd me näeme selle vilju,” nentis ta. “Kui iga udmurdi laps peaks kohustuslikus korras õppima udmurdi keelt ja näeks, et tema emakeelt kasutatakse asjaajamisel ja kõikjal on väljas udmurdikeelsed tänavasildid, siis see kõik tõstaks noorte udmurtide enesehinnangut. Võimud seda aga ei taha.”
Išmatova kinnitusel on aga Udmurtias olemas kõik vajalik, et kindlustada udmurdi keele ja kultuuri säilimine ja arenemine. “Nende probleemide lahendamiseks on välja töötatud vabariiklikud programmid,” ütles Išmatova. Ta tõi näiteks, et järgmisel aastal avatakse Iževskis 6000-ruutmeetrine udmurdi kultuuri keskus, ehituse esialgne maksumus on 400 miljonit rubla (5,7 miljonit eurot).
Viimase kümne aasta tendents on linnades elavate udmurtide eneseteadvuse tõus. Käima on läinud justkui tagurpidi protsess: maal on udmurdid, eelkõige noored, hakanud vähem oma keelt rääkima, aga linnaudmurtide, eelkõige nooremate seas on emakeel muutunud järjest populaarsemaks. “Inimesed ei häbene enam linnades rääkida udmurdi keelt,” ütles Anfinogenov.
Keel elab külades ja muusikas
Udmurt Dunne peatoimetaja Zinaida Rjabinina eitas võimude keeldu mitte kirjutada Razini enesesüütamisest. Tema sõnul oli võimude soov, et Udmurdi meedia “ei spekuleeriks selle teo põhjuste üle». Udmurt Dunne kirjutas Razini hukkumisest leheküljepikkuse loo pealkirjaga «Tema homme ei saabunud….”, kus oli kirjas ka, et ta pani end avalikult põlema. “Omal riskil kirjutasime sellest. Rahvas poleks meid muidu mõistnud,” lausus Rjabinina.
Udmurdid on maarahvas, nende keel on alati elanud eelkõige külades. Linnad tekkisid Udmurdimaal tänu tööstusele, mistõttu linnades elas peamiselt venekeelne rahvas. Linna läinud udmurdid venestusid reeglina kiiresti. Kuni viimase ajani oli see täiesti tavaline, et linnas elavad udmurdid kas ei teadnud oma emakeelt või olid selle unustanud.
Viimase kümne aasta tendents on aga just linnades elavate udmurtide eneseteadvuse tõus. Käima on läinud justkui tagurpidi protsess: maal on udmurdid, eelkõige noored, hakanud vähem oma keelt rääkima, aga linna-udmurtide, eelkõige nooremate seas on emakeel muutunud järjest populaarsemaks.
“Ma täitsa imestan, kui vabalt noored räägivad bussis või tänaval udmurdi keelt. Meie küll varem häbenesime oma keelt,” rääkis mulle Iževski bussipeatuses üks udmurdi mammi.
Poeet Bogdan Anfinogenov kasvas üles rajoonikeskuses, kus eriti ei räägitud udmurdi keelt. Kuni ülikoolini ta praktiliselt emakeelt ei osanud. Huvi udmurdi keele ja kultuuri vastu tekkis alles 18-aastaselt, kui ta 2008. aastal läks Iževski ülikooli ajalugu ja etnograafiat õppima. “Seal lugesid meile loenguid tunnustatud udmurdi rahvusest teadlased. Alles neilt ma sain teada, kui rikas on meie folkloor ja et meie keeles on isegi romaane kirjutatud,” rääkis Bogdan, kelle sõnul on üha rohkem temasarnaseid, kes on alles täiskasvanuna õppinud ära udmurdi keele.
Samal ajal, kui Bogdan taasavastas ülikoolis oma udmurdi juured ja hakkas oma emakeelt õppima, tekkis 2000-ndate lõpus Iževskis esimene udmurdikeelne rokkbänd ning hakkasid toimuma udmurdikeelsed diskoteegid, kus hakkasid kogunema pealinnas elavad udmurdikeelsed noored. Kuulsust hakkasid koguma tulevased Eurovisiooni tähed «Buranovo vanaemad», kes õppisid udmurdi keeles ära Viktor Tsoi laulud. Hitiks sai vanaemade esituses Tsoi «Täht nimega päike» (звезда имени сольнце).
«Tõeliselt hakkas mind huvitama udmurdi keel siis, kui ma sain aru, et meie keeles saab teha moodsat muusikat ja kunsti,» meenutas Bogdan. «Ma sain aru, et see on lahe ning et see võib päästa meie keele ja kultuuri.»
Bogdan asutas koos sõpradega esimeses udmurdikeelse punkbändi, hiljem laulis ta ülemaailmseid hitte udmurdi keeles, tegi udmurdi keeles räppi ja hipp-hopp-muusikat. Tema kõige kuulsam lugu kannab nime «Superudmurdid». Viimastel aastatel on Bogdan keskendunud luuletamisele. 2015. aastal sai ta oma udmurdkeelse luulekogu eest soomlaste Castreni-nimelise auhinna. Seda antakse soome-ugri rahvaste omakeelse kirjanduse edendamiseks.
Tänaseks tegutseb üle kümne udmurdikeelset bändi ning populaarseks on muutunud udmurdi keeles luuletamine. Venemaa kõige populaarsemas sotsiaalvõrgustikus Vkontakte tegutsev udmurdikeelse luule kogukond ühendab ligi 3000 inimest. Eesti hõimurahvaste toetamise programmi andis hiljuti Bogdan Anfinogenov stipendiumi, et paneks kokku udmurdikeelse kogumiku seal keskkonnas avaldatud parimatest luuletustest. Sel sügisel on Iževskis toimunud esimesed udmurdikeelsed stand-up komöödiaetendused. YouTube´is tekib üha rohkem udmurdikeelseid videoblogisid. Poodidesse on ilmunud udmurdikeelsed kirjad, kuigi endiselt pole udmurdikeelseid tänavasilte ja muid avaliku ruumi viitasid.
“Kümne aastaga on Iževskis ja teistes meie suuremates linnades olukord muutunud palju paremaks. Inimesed ei häbene enam linnades rääkida udmurdi keelt,” rääkis Anfinogenov.
Veidike tulevikuoptimismi
“Olla udmurt on muutunud lahedaks,” kinnitas ka Iževski noorte kultuurikeskuse Art Rezidentsia juht Jelena Petrova (32), kes on üks udmurdi keele aktiivsemaid propageerijaid kohalikus kunstiruumis. Ta korraldab näitusi, kirjandusõhtuid, moeetendusi ja teeb teatrit – kõik toimub udmurdi keeles. Jelena kabinetis kehtib reegel: udmurdid räägivad ainult oma keeles.
“Ma olen optimist praeguse tegevuse, aga mitte tuleviku suhtes,” ütles Jelena. “Mina ja mu põlvkond on ilmselt viimased, kes udmurdi keeles räägivad ja kirjutavad.” Ta mõtles viivu ja lisas siis: “No hea küll, mu lapsed võivad ju ka veel udmurdi keelt osata. Aga kes neid enam loeb?”
Kui udmurdikeelseid luuletajaid on palju, siis Jelena on üks kahest noorema põlve kirjanikust, kes kirjutab udmurdi keeles proosat. Kirjaniku ja kultuuritegelasena tuntakse teda rohkem nime all Darali Leli. Tema sõnul kasvatasid vanemad teda juba lapsest saadik teadlikult kui udmurdi keele ja kultuuri kandjat. Udmurdi keeles kirjutas ta tekste juba lapsena. Seetõttu kritiseerib ta neid udmurtidest vanemaid – nende seas on isegi udmurdi aktiviste -, kes loobuvad ise oma lastele keelt edasi andmast.
«Ma kogu aeg imestan, et kuidas mu sõbrannade, kes on ise külast pärit, lapsed ei räägi udmurdi keelt. Küll nad õigustavad, et mul on mees tatarlane või kurttumm ja sellepärast ei saa (kodus) rääkida (lastega udmurdi keelt),» rääkis aastaid Budapestis soome-ugri keeli ja kultuuri õppinud Jelena. «No mis vabandus see on! Vanemad arvavad, et udmurdi keelt rääkivad lapsed on vähem sotsialiseeritud, et neil tekib koolis ja lasteaias probleeme seetõttu ning et udmurdi keele õppimine tekitab lapsele stressi. Need on nii iganenud vaated.»
Just sellepärast pidaski hukkunud Albert Razin vajalikuks, et koolides oleks udmurdi keele õppimine kohustuslik – et väheteadlikud vanemad ei saaks takistada lastel oma emakeele omandamist.
Alati pole tegemist siiski vanemate vastuseisuga. Teada on juhtumeid, kus ka koolid, eriti linnades, ei soosi udmurdi keele õpetamist, sest esiteks on raske leida head õpetajat ning teiseks tekitab see konflikti udmurdi vanemate ja teistest rahvustest vanemate vahel.
Sotsiaalvõrgustikes leiab mitmeid näiteid, kus udmurtidest vanemad kurdavad, kuidas Iževski koolides on neid sunnitud kirjutama lapse emakeele kohta, et see on vene keel. «Me samuti kirjutasime alla sellisele paberile – VÄGA ei tahtnud!!! Poeg räägib: «Ema, miks sunnitakse rääkima, et mu emakeel on vene? Ma olen ju UDMURT!»» kirjutas Vkontaktis näiteks üks tuntud udmurdist lauljatar. (Ortograafia on säilitatud postituse originaalkujul.)
Iževskis on populaarseks saanud udmurdi keele õhtused kursused, mille maksab kinni kohalik võim. Üks õpetajatest sellistel kursustel on Rešetnikova, kelle sõnul on keeleõppijate innukus süstinud vähemalt temasse optimismi udmurdi keele tuleviku suhtes. «Pilt ei ole veel rõõmus, aga juba rõõmsam. Eelkõige selle tõttu, et noored on hakanud rääkima, noored on teistsugused,» rääkis ta. «Palju aastaid oli udmurdi keel linnades köögikeeleks, nüüd oleme sellest staatusest välja murdnud.»
Mis udmurte motiveerib?
Postimees küsis Angelina juures keelekursustel käivatelt udmurtidelt, mis on nende motivatsioon.
Larissa (44): «Lapsena ma teadsin keelt, ma olen külast pärit. Keele ma unustasin pärast seda, kui vanemad kolisid linna. Vanemad olid veidi süüdi, nad ei sundinud õppima. Koolis meil ka linnas keeletunde polenud. Nüüd ma tunnen süümepiinu ja tahan oma rahva keele ära õppida, selle kõla on nii ilus.»
Irina (32): «Ma olen ka külast, väiksena sain aru, aga linnas koolis meil (keele)tunde polnud. Vanema põlvkonna sugulased kõik räägivad (udmurdi keelt), mul on nii piinlik kui nad minu poole pöörduvad ja mina ei räägi. Tahan ka oma vanemaid rõõmustada.»
Dmitri (42): «Seisin bussipeatuses, üks udmurdi vanaema küsis mult midagi udmurdi keeles ja ma ei osanud talle midagi vastata. Hakkas piinlik, et ma ei oska oma emakeelt.»
Vlada (40): «Mul on seitsme-aastane tütar, ma tahan, et ta oskaks udmurdi keelt ja teaks oma juuri. Selleks pean aga ma ise oskama keelt. Ma tahan välismaal uhkelt öelda, et ma olen udmurt Venemaalt, kes oskab oma keelt.»
Jekatrina (32): «Mul hakkas lõpuks ebamugav, et ma ei saa oma külas elavates vanematest sugulastest aru.»
Anastassija (26): «Meie külas ei olnud kombeks udmurdi keelt rääkida. Koolis meid häbistati, kes rääkisid udmurdi keelt. Nüüd on mul häbi, et ma sellepärast ei õppinud keelt ja tahan ära õppida.»
Postimees.ee, Jaanus Piirsalu, 20.12.2019.
