Tallinnas toimunud kolmandast fennougristide kongressist möödus 50 aastat
50 aastat tagasi, 17.-23. augustil 1970 toimus Tallinnas III fennougristide kongress (Congressus Tertius Internationalis Fenno-Ugristarum – CIFU). See oli märgiline sündmus, kuhu kogunes üle 500 teadlase ja vaatleja nii Nõukogude Liidust kui ka välismaalt.
Kongress oli esimene humanitaarvaldkonna rahvusvaheline suursündmus Nõukogude Eestis, mis võimaldas kontakte läbi raudse eesriide ja pakkus väikeste soome-ugri rahvaste esindajatele võimaluse tuua oma soome-ugri identiteet nähtavale. Lisaks teadusettekannetele said külalised osa rikkalikust kultuuriprogrammist. Kokkupuuted sugulasrahvaste ja soome-ugri teemadega avaldasid omakorda mõju paljudele meie kultuuriinimestele.
Sündmuse Sakala tänava vanas poliitharidusmajas avas korralduskomitee president, akadeemik Paul Ariste (1905-1990), kes tundis head meelt, et kohale olid tulnud ka kongresside kokkukutsumise idee algatajad ungari etnograaf ja poliitik Gyula Ortutay (1910-1978) ning soome etnoloog ja keelemees, akadeemik Kustaa Vilkuna (1902-1980). Oma tervituses märkis Ariste, et fennougristika on arenenud nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt ning kujunenud mitmepalgeliseks teadusharuks. Eriti rõõmustas teda, et üritusele oli kogunenud rohkesti noori fennougriste.
Kohaletulnuid tervitas ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees Valter Klauson. Seejärel loeti ette saabunud tervitused. Edasi kanti ette korralduskomitee informatsioon, et avapäevaks on kohale tulnud 413 teadlast 16-st riigist. Hiljem täpsustati, et teadlasi saabus kokku 435. Suurim delegatsioon oli NSV Liidust – 201 teadlast, nende seas Eesti NSV-st 99. Soomest tuli 97 ja Ungarist 79 teadlast. Suuremad delegatsioonid saabusid veel Rootsist ja Saksa Föderatiivsest Vabariigist.
Kongressi plenaaristungi teadusliku osa avas Soome keeleteadlane Erkki Itkonen (1913-1992) asjaliku ülevaatega soome-ugri keeleteaduse arengust viimastel aastakümnetel. Plenaarettekandeid peeti kuus. Neist äratas enim tähelepanu ungari keeleteadlase György Lakó (1908-1996) eesti keeles peetud ettekanne „János Sajnovics ja soome-ugri keelevõrdlus“, mis käsitles ungari matemaatiku ja vaimuliku 1770. aastal ehk täpselt 200 aastat tagasi Kopenhaagenis taani ja ladina keeles avaldatud uurimust “Demonstratio idioma ungarorum et lapponum idem esse” (tõlkes: tõestus, et ungarlaste ja laplaste keelemurre on üks ja seesama). Sajnovicsi uurimus oli esimene, milles sõnavara ja morfoloogia võrdluse põhjal osutati ungari ja lapi keele sugulusele. See uurimus oli aluskiviks soome-ugri võrdlevale keeleteadusele, millel paljuski põhinebki soome-ugri rahvaste koostöö.
Kongressi töö toimus 14 sektsioonis: üldine soome-ugri keeleteadus, läänemeresoome keeled, saami keel, volga-soome keeled, permi-soome keeled, ugri keeled, arheoloogia, antropoloogia, etnograafia, usund ja traditsioonid, rahvaluule, rahvamuusika ja kirjandus. Kõige enam osavõtjaid oli läänemeresoome keelte sektsioonis, kus peeti 50 ettekannet. Kongressist osalejatele pakuti ka lisaprogramme, nii külastasid arheoloogid väljakaevamisi Kõmsil, Soontaganas, Lõhaveres ja Pulli asulakohas, kust äsja oli leitud vanimad inimasustuse jäljed Eestis. Etnograafid käisid aga Vabaõhumuuseumis, Pikavere traditsioonilises Lääne-Eesti külas, C. R. Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal ja Tori hobusekasvatuses.
Lisaks ettekannetele toimus ka avatud diskussioon. Sõna võttis ka legendaarne hõimuliikumise tegelane, Fenno-Ugria Asutuse endine sekretär Villem Ernits (1891-1982), kes tegi ettepaneku luua kõrgkoolide juurde soome-ugri keelte lektoraadid ning ütles, et järeltulevatele põlvkondadele peab andma edasi teabe väljasurnud ja väljasurevatest soome-ugri keeltest.
Kongressil oli ka väga mitmekülgne kultuuriprogramm. Ajastule omaselt tehti väljasõit Kirovi nimelisse kalurikolhoosi ja Kurtna linnukasvatusjaama. näidati dokumentaalfilme „Must ja valge“, „Talent“ ja „Leelo“, vabaõhumuuseumis andsid kontserdi folklooriansambel „Leigarid“, Kihnu ja setu rahvalaulikud. Terve päev kulus kongressile kogunenud teadlastel tutvumiseks Tartuga, kus külastati ülikooli, etnograafiamuuseumi (endine ja praegune Eesti Rahva Muuseum), kirjandusmuuseumi, ning teatrit Vanemuine, kus kuulati Veljo Tormise „Meestelaule“. 21. augustil aga toimus Estonias kontsert, mis oli pühendatud eesti rahvalaulule, esinesid Teaduste Akadeemia meeskoor ja naiskoor. Kongressi saalis oli avatud soome-ugri rahvaste raamatunäitus, kus sai tutvuda viimase viie aasta jooksul välja antud 900 raamatuga.
Kongress toimus seitsmel päeval, paljud teadlased olid saabunud varemgi. Kongressi olulisus ja tähtsus seisnes aga eelkõige teadlaste omavahelises suhtlemises, mida ka osavõtjad rõhutasid. Nii ütles legendaarne komi keeleteadlane Vassili Lõtkin, et 15 minutit isiklikku suhtlemist on rohkem väärt kui aastatepikkune kirjavahetus.
Kongressile oli pühendatud suur osa 21. augustil 1970 ilmunud ajalehest “Sirp ja Vasar”, milles lisaks üldisele ülevaatele ilmusid ka teadlastega tehtud intervjuud. Küsimusele, millised on teadusharus praegu kõige aktuaalsemaks probleemid , vastasid nad järgnevalt:
- • Vassili Lõtkin (komi): “Kõiki fennougriste huvitab soome-ugri rahvaste algkodu küsimus. See on kompleksne uurimisprobleem, mille kohta pole ühist seisukohta”. Teine küsimus, mis mind isiklikult huvitab, on täishäälikute arenemise probleem soome-ugri keeltes, näiteks Õ või Ü eesti keeles”.
- • Ljudmila Kalinina (udmurdi): “Praegu on aktuaalne udmurdi keele murrete, samuti udmurdi keele ajaloo ja kirjakeele uurimine”.
- • Andrei Maskajev (mordva): “Enne oldi arvamusel, et mordvalastel pole eepost. Uurimisel on selgunud, et eepos on lauludena siiski olemas ja väga iidset päritolu. Meie eepilise rahvalaulu iseärasuseks on see, et seda esitab koor.”
- • Alfred Halikov (Tatarstan) ütles, et põhiprobleem on soome-ugri hõimude teke, mille lahendamiseks peavad koostööd tegema erinevad teadusharud.
- • Maria Akimova (Moskva) pidas aga kõige aktuaalsemaks probleemiks obiugrilaste kujunemise ja antropoloogilise iseärasuse küsimusi.
Kongressil oligi üheks peamiseks küsimuseks soome-ugri rahvaste päritolu. Palju räägiti ka soome-ugri keelte ja keelemurrete hääbumisest. Sellele võis kaasa aidata asjaolu, et Tallinnasse oli tulnud viimane kamassi keele kõneleja Klavdija Plotnikova (u.1895- 20.09.1989), kelle surmapäeva järgi tähistatakse surnud keelte mäletamise päeva.
Kongressi ajal pidas oma istungi Soome-Ugri Kongressi Rahvusvaheline Komitee, kes otsustas korraldada järgmise kongressi 1975. aastal Budapestis. Kongressi lõpulauses ütles Paul Ariste, et rahvusvaheline fennougristide kongress on saanud mõisteks, millega on seotud teatavad traditsioonid. See on foorum, kus fennougristid ja samojeedi keelte spetsialistid kõikidest riikidest iga viie aasta jooksul kannavad ette oma teadussaavutused. Kongressid võimaldavad tugevdada erinevates riikides töötavate teadlaste sidemeid ja selliseks kujunes ka Tallinnas toimunud kongress.
Iga viie aasta tagant korraldatavate fennougristikakongresside traditsiooni lõid 1960. aastal Budapestis akadeemikud Kustaa Vilkuna, Gyula Ortutay ja Paul Ariste. Teine kongress peeti 1965. aastal Helsingis. Eestis on kongress toimunud 1970. aastal Tallinnas ja 2000. aastal Tartus. Kongressi kokkukutsumine Tallinnas oli ajalooliselt igati õigustatud, sest Tallinnas elas aastail 1837-1857 keelemees Ferdinand Johan Wiedemann ning Tallinnas trükiti tema koostatud sürjakomi, mari ja udmurdi grammatikad, samuti esimene soome-ugri keelte tüpoloogiat puudutav uurimus.
Tänavu peeti CIFU online kongress veebis, sest algselt Viinis 16.-21. augustini toimuma pidanud 13. fennougristide kongress lükati koroonaviiruse tõttu aasta võrra edasi.
Lugege lähemalt:
