Näitused 2015

Tallinnas

Baiba Damberga graafikanäitus „Hoius“

Kloostri Aidas (Vene 14)
Korraldaja: Läti Kultuuriselts Eestis

Näitusel on eksponeeritud ofordi ja kollograafia tehnikas tööd, nende hulgas müntide seeria liivi kultuuritegelaste portreedega. Ta ise ütleb oma näituse kohta: „Tööde motiivid sünnivad justkui eikusagilt. Ilmpulsid võivad olla väga erinevad. Nad ilmuvad ootamatult – loodusest, olmest või märgates midagi sellist, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Tekib soov jäädvustada sellise hetkeemotsiooni haprus. Sellepärast on mulle eriti lähedane just miniatuurformaat ja klassikaline oforditehnika, mis pakub võimalust väljendada ennast imepeene realistliku joonistuse kujul ja selgelt tajutava tähendusega sobitada omavahel näiliselt mittesobivaid asju.“

Baiba Damberga on sündinud 1957. aastal Talsi rajoonis Sīkragsi külas. Ta on lõpetanud Riia Tarbekunsti Keskkooli dekoratiivdisaini osakonna ja Läti Kunstiakadeemia graafika osakonna. Tema kutse- ja loovtegevus on tihedalt seotud liivi temaatikaga. Praegu töötab ta õppejõuna, tegeleb graafikaga, kirjutab humoreske ja luulet nii läti kui liivi keeles, aga on ka liivi keele- ja kultuuriportaali livones.lv kunstirubriigi koostaja.

Fotonäitus „Pilli kõnnib kõrtsiteeda“ ungari rahvapillidest

Ungari Instituudis (Piiskopi 2)

Ungari Etnograafiamuuseumi Etnoloogia Arhiivi Fotokogusse on koondatud alates selle rajamisest 1894. aastal kuni tänapäevani ligikaudu 320 000 fotot silmapaistvatelt etnograafidelt. 40 väljavalitud arhiivifoto abil antakse ülevaade ungari rahvapillidest. Nende põhjal on võimalik tutvuda pillidega ja saada teada nende eesmärgipärane kasutamisvõimalus. Näituse avamisel on kohal näituse kuraator Krisztina Pálóczy, Ungari Etnograafiamuuseumi museoloog. Samuti pakutakse hõimunädalale kohaselt muusikat elavas esituses.

Näitus ersa ja mokša keele uurijast Valdek Pallist

Eesti Keele Instituudis (Roosikrantsi 6)
Korraldajad: Ersa kultuuriühing Sjatko ja Komi kultuuriselts

“Kangastesse, mustritesse soome-ugri rahvad koovad oma hinge”

Tallinna Keksraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas (Liivalaia 40)

Tartus

Prantsuse fotograafi Jérémie Jungi „Setomaa – ääreala kuningriik“

Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas (Veski 32)

Fotograaf Jérémie Jung kirjutab: „2013. aastal sain ühe juhusliku jutuajamise käigus teada, et 20 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist pole Venemaa endiselt ratifitseerinud ühist piirikokkulepet. See “de facto” piir on ühtlasi ka Euroopa Liidu ja Schengeni idapoolne piir. Kuidas on selline rahvusvaheline juriidiline lünk võimalik? Ja kuidas on korraldatud elu sellisel piirialal?

Õige pea avastasin setode ja nende noore kuningriigi Setomaa olemasolu, mis on sõna otseses mõttes selle sama piiriga kaheks lõigatud. Justkui kahevahel seisev kuningriik, ühelt poolt Eestis, teisalt Venemaal … Kust sai see muinasjutt alguse?

Need küsimused saidki minu fotoprojekti lähtepunktiks: soovisin kohtuda setodega, näha ja saada osa nende omapärasest kahe vahel kõõluvast ja tasakaalu hoidvast territooriumist ning mõista nende “etno-futuristlikku” lähenemist oma identiteedi säilitamisele ja maksmapanekule.

Kohale jõudes kutsuti mind jooma ja sööma koos esivanematega, kes olid mulle võõrad. Mulle esitleti Pekot, jumalat, kes puhkab igavikuni vene kloostris. Kohtasin samas telgis korraga nii üht Setomaa endist kuningat, kandmas vööl oma puust mõõka, kui ka Eesti peaminister Taavi Rõivast. Ja sealsamas, mõrkja maiguga piirialal, vahetavad Venemaa ja Eesti veel praegugi “spioone”.

Ma ei teagi enam, kuidas tõmmata Setomaal piir reaalsuse ja ettekujutluse vahele ega oska eristada minevikku olevikust. Siinsed ajalised, territoriaalsed, poliitilised ja spirituaalsed piirid on alati olemas olnud, kuid paistavad praegu hägustuvat … Et osata neid ületada, peab kahtlemata olema seto. Neid sellised piirid kohati isegi ühendavad.

Just selliste piiride avastamisest ja hägususest, lõputust unelma ja reaalsuse kahe kalda vahel rändamisest räägivadki minu fotod, alustades justkui üht muinasjuttu: “Elasid kord …”. “

Fotonäitus “Ajanihe. Marimaa pildid” (2012)

Tartus Ruunipizzas (Rüütli 2)

Eesti Rahva Muuseumi esimene retk Marimaale toimus 1973. aastal. Kuni 1994. aastani käidi välitöödel veel mitmel korral, mille käigus koguti etnograafilisi esemeid ja kirjeldusi, foto- ja videomaterjali. 2012. aasta septembrikuisel ekspeditsioonil peatuti pikemalt Morki ja Mäemari rajoonides, kus ERMi välitöölised on aastate jooksul korduvalt käinud. Muuseumi mahukast fotokogust inspireerituna sündis idee otsida üles samu kohti ja objekte, mida kolleegid on aastaid tagasi jäädvustamisväärseks pidanud. Mõne vaate puhul näib, justkui oleks aeg seisma jäänud, teised on aga omandanud sedavõrd teistsuguse ilme, et põliste kohalike abita poleks kuidagi osatud vanadel piltidel olevaid paiku tuvastada. Marimaal käisid Arp Karm, Svetlana Karm, Piret Koosa ja Maido Selgmäe.

Fotonäitus soome-ugri pühapaikadest

Tartu Loodusmajas (Lille 10)

Mujal

„Veelinnurahvas. Lennart Meri filmirännakud 1969-1988″

Hiiumaa muuseumis (Vabrikuväljak 8, Kärdla) näitus

Väljapanek põhineb fotomaterjalil, mille kõrvalt saab lugeda Enn Säde meenutusi ja millesse on põimitud Lennart Meri ülestähendusi. Näituse kujundas kunstnik Peeter Laurits. Fotosid ja lugusid täiendavad mõned põnevad esemed Lennart Meri visiitidelt Hiiumaale.

Stanislav Antipovi “Soome-ugri muusikamaailm pildis“

Hiiumaa muuseumis (Vabrikuväljak 8, Kärdla) näitus

Teises saalis on samaaegselt eksponeeritud Udmurdi päritolu Eestis tegutseva kunstniku Stanislav Antipovi maalid. Stanislav Antipov sündis 1976. aastal Udmurdimaal Ižkaris (Iževskis). Seal lõpetas ta 1998. a Udmurdi Riikliku Ülikooli kunstipedagoogika erialal ning kümme aastat hiljem omandas Tallinna Ülikoolis kunstiteaduse magistrikraadi.Kunstnikuna on talle südamelähedane loodus ning kõigi soome-ugrilaste omakultuur. Seda kajastab ka käesolev näitus „Soome-ugri muusikamaailm pildis“, kus saab näha nii meie kui ka sugulasrahvaste komi, mordva, ungari, mari, udmurdi, handi ja soome rahvarõivaste ilu ning muusikainstrumente.