Kuldsed käed: udmurdi kaelaehe monisto

Tänapäeval pööratakse üha enam tähelepanu etnilistele rõivastele ja aksessuaaridele. Udmurdi rõivaste kõige olulisem lisand on monisto – hõbemüntidest valmistatud naiste ehe, mida kantakse pidulikel tähtpäevadel. Monistot kannavad maailmas mitmete teistegi rahvaste esindajad, nt kreeklased, bulgaarlased, romad, rumeenlased, tatarlased, ukrainlased. Muistsetel aegadel oli ehe kasutusel ka põhjamaade põlisrahvaste seas, niisamuti kandsid neid viikingid.

Osad allikad väidavad, et sõna monisto tuleneb indoeuroopa algkeelsest sõnast moni, mis tähendab kaela. Mõnes, näiteks ukraina keeles, toimub silpide ümbervahetamine ja monistost saab namõsto. Vene keeles sarnaneb monisto aga sõnaga moneta / монета, mis tõlkes tähendab münti.  Udmurdi keeles kasutatakse monisto kohta kahte sõna: уксётӥрлык (raha) või чыртывесь, (kaelahelmed).

Igaühele oma monisto

Sõltuvalt elukohast, kas Põhja-, Lõuna- või Kesk-Udmurtias, on igal udmurditaril pisut erinev monisto. Üks seesugune kaelaehe võis vanemal ajal aga väärt olla kuni 70 rubla, mis oli talurahva jaoks väga suur summa.

Monisto võib koosneda 400st erineva väärtusega hõbemündist ja kaaluda kuni kolm kilogrammi. Palju kasutatakse ka käibelt kadunud münte. Näiteks ansambli Buranovskije Babuški (udmurdi keeles Brangurt Pesjanaiös) esindajad kannavad monistosid, mille hõbemündid on pärit 19. sajandist.

Tänapäeval asendatakse monisto tegemisel metallraha ka muude odavamate elementidega. Nii on levinud sädelevast alumiiniumist või muust materjalist ümmarguste “müntide” väljalõikamine, kuid kasutatakse ka nööpe.

Kuidas valmib monisto?

Monisto tegemiseks tuleb müntidesse puurida augud ja õmmelda need tihedalt üksteise kõrvale. Hõberahad paigutatakse kangale suuruse järgi – ülespoole väiksemad ja allapoole suuremad. Varasemalt oli kombeks kaunistada monisto äärt punakaspruunide helmestega, hilisemal ajal võeti kasutusele merekarbid. Et poevärvid on meie elus üsna hiline nähtus, olid kõik käsitööks vajalikud materjalid ja värvid looduslikud ning kodukootud. Monisto põhjaks kasutati tugevat ja vastupidavat maalähedast, nt tumehalli, kartulikoorepruuni vms värvi kangast. Helmed pidid värvitoonilt sobituma hõbemüntidega.

Monistol on ka talisman-amuleti funktsioon, mis kaitseb “kurja silma” eest ja aitab peletada eemale kurje vaime. Samal ajal on see silmatorkav kaunistus, mis peegeldab iga kandja individuaalsust. Varasemalt oli monisto ka omamoodi rikkuse näitaja – mida suurem ja pikem oli kaelaehe, seda rikkamast perest oli naisterahvas pärit. Kui juhtus midagi erakorralist (tulekahju, peremehe surm vms) ja vajati raha, võis ette tulla ka monisto mahamüümist.

Pärast II maailmasõda on teada juhtumeid, kus monistode rahamünte kasutati maksevahendina nälja ja rahapuuduse leevendamiseks.

Monistod musta turu kaubaks

Monisto puhul on tegemist perekonnareliikviaga, neid valmistatakse ise ja on alati pärandatud põlvest põlve. Monistomeistreid, kes tellimuse peale ehteid valmistaks, ei ole varasemalt olnud ning turul nendega ei kaubeldud. Küll sai turult osta erinevaid ripatseid, mida keti külge kinnitada. Auke müntide sisse tegid mehed või pöörduti selleks sepa poole. Perestroika ajal jõudsid monistod ka mustale turule.

Tee monistodeni

Minu isikliku monisto valmistas mulle ema nõukogudeaegsetest müntidest. Udmurtias on mul kodus olemas ka vana käsitsi valmistatud hõbedaste müntidega ehe. Kellele see pärandatakse, pole veel selge. Ema on öelnud, et monisto jääb tütrele, kes on huvitatud udmurdi kultuuri säilitamisest ja teab, mida tähendab olla udmurt.

Ema õpetas mind juba varases lapsepõlves käsitööd tegema ja armastan seda tänini. Rahvusliku kaelaehte valmistamise kunsti avastasin aga ligi viis aastat tagasi. Leian, et see on üks viisidest, kuidas udmurdi kultuuri tutvustada ja edendada, pakkudes samal ajal inimesele meelepärast tegevust.

Elena Kirt (allikas: Folkloorinõukogu kodulehekülg)