Intervjuu soome keele ja kultuuri hoidjaga Karjalas

Kodumaale tagasipöördumise programmi tõttu on viimase 25 aasta jooksul tuntavalt vähenenud soomlaste arv Karjala vabariigis. Enamik Karjalas elanud soomlastest lahkus, kuid oli ka neid, kes otsustasid jääda.

Viimase rahvaloenduse järgi 2010. aastal elas Karjalas 10 000 soomlast, kuid aastatel 2015−2016, vahetult enne Soome tagasipöördumise programmi lõppemist, suurenes lahkujate hulk märgatavalt. Täpseid andmeid palju praegu Karjalas soomlasi elab pole.

Üks neist, kes otsustas jääda on karjala keele-, kirjanduse- ja ajalooinstituudi vanemteadur, keeleteadlane PhD Irma Mullonen. Tema ei lahkunud, sest tahab aidata arendada ja säilitada soome keelt ja kultuuri Karjalas. Mis kasu oleks aga soome keele riigieksami lubamisest ja kas Karjalas on vajalik soome kultuur, sellest rääkis ta ajalehele Argumentõ i Faktõ Karelia.

Alles hiljuti külastas Karjalat Venemaa presidendi inimõiguste nõukogu delegatsioon, mille üks ekpertidest tegi ettepaneku võimaldada soome keele riigieksamit. Kuidas te suhtute sellesse initsiatiivi?

Ma toetan seda mõtet ja olen kindel, et võiks laiendada kanoonilist nimekirja, kuhu kuulub neli võõrkeelt, milles saab riigieksamit sooritada. See tähendab ka abiturientidele rohkem valikuid. Mõned Venemaa regioonid näiteks kasutavad seda võimalust ja ongi võimalik teha naaberriigi keele riigieksami. Miks mitte?! Meilgi on tihedad sidemed Soomega. Keele õppimine – see on ka selle säilitamine Karjalas. Sellepärast soovikski, et oleks võimalus soome keelt õppida ja sooritada ka vastav riigieksam. Karjala rajoonides on ju vaja säilitada karjala keelt, soome ja karjala keeled on lähisugulaskeeled, ühe keele valdamine aitab kaasa teise säilitamisele. See on väga tähtis.

Keele säilimise ja arengu seisukohast on kõige tulemuslikum, kui keelt räägitakse perekonnas. Kui paljud pered seda toetavad?

Mina esindan soomlasi ja töötan selles valdkonnas. Näen, kuidas kahaneb soome keele kasutamise keskkond, katastroofiliselt on vähenenud soome keelt rääkivate perede arv. Töötan juba pikka aega Petroskoi riiklikus ülikoolis läänemeresoome keelte kateedris ja ütlen, et soome keelt valdavate üliõpilaste arv on tunduvalt vähenenud. See on üks  25aastase soomlaste ajaloolisele kodumaale tagasipöördumise programmi tulemus ja viimased kaks aastat on tagasi minejate hulk veelgi suurenenud. Paljud valisid sotsiaalselt kindlustatuma ja stabiilsema elu, paljude minekut motiveeris laste tuleviku kaitsmine. Aga on ka neid, kes jäid. Oleks huvitav korraldada sotsioloogiline uurimus teemal, mis põhjustel siiski osa soomlasi ei pöördunud Soome tagasi.
Lapsepõlves elasin Matroosa külas, kus meil oli oma maja. See oli täiesti soomekeelne küla, põhilisteks elanikeks olid 1930ndatel Kanadast tulnud soomlased. Külla tuldi veel 50. aastatel kogu Nõukogude Liidust, et tutvuda Kanada päritolu metsatöömasinatega. Pärast sõda tulid ingerisoomlased ja me kõik rääkisime soome keeles. Mäletan, et minu vanaema naabrid olid ingerisoomlased, aga üks rääkis karjala keele lüüdi murret, teine Kanada soomlaste keelt. Kui koos teed joodi rääkis igaüks oma keeles, ja kõik said teineteisest aru. Praeguseks aga on sellest suurest soomekeelsest diasporaast jäänud külla vaid mõni üksik soome keele valdaja.

90ndatel asutati Karjala ingerisoomlaste liit, mis oli väga vajalik. Milliseid funktsioone see täitis?

Liit eelkõige ühendas inimesi ja täitis ülesandeid, mida riik ei täitnud. Sel ajal kuulus liitu mitu tuhat inimest, muide, liitu juhtis minu isa. Õpetasin kolm aastat ingerisoomlaste liidu korraldatud soome keele kursustel. Toona oli Karjalas elavatele soomlastele väga tähtis saada lahti mitteusaldusäärse rahva staatusest. Tänu Ingerisoomlaste liidu aktivistidele see ka õnnestus, järgnes suur murrang. Liidu eesmärk oli ka toetada soome keelt, edendada seda kõigil tasanditel. Liit oli Elias Lönnroti nimelise Petrozavodski soome-ugri kooli asutamise üks initsiaatoreid. Toetati soomekeelse perioodika väljaandmist, samuti rahvusteatrit. Seoses soomlaste lahkumisega Karjalast Soome kaotas liit aga oma jõu ja mõjukuse. Nüüd ongi meil vaja mõtestada, mis ühendab Karjalasse jäänud soomlasi.

Kuidas on võimalik keelt säilitada?

Sidemete säilitamine Soomega on meile eluliselt oluline, lausa möödapääsmatu, sest enamikul Karjalas elavatest soomlastest on sugulased Soomes. Peale selle, heade kontaktide olemasolu annab võimalusi arendada vabariigis mitmeid koostööprojekte. Ja meil on, mida soomlastelt õppida, näiteks sotsiaalvaldkonnas või kodanikuühiskonna arendamises. Ma väga sooviks, et soome keel ei kaoks vabariigist ja siin me ei saa kuidagi ilma riigi toetuseta. On vaja riiklikul tasemel mõistmist, et soomlus on ressurss vabariigi arenguks ja seda on vaja igati säilitada, kasutades selleks haridussüsteemi, toetades soomekeelset ajakirjandust ja rahvusteatrit. Teater saab sel aastal 80 aastaseks ja väga tahaks, et sel juubeliaastal tunnetaks teater vabariigi tõelist toetust. Heaks näiteks on Petrozavodski (Petroskoi) riiklik ülikool, mille rektoraat mõistab, kui vajalik on säilitada ja arendada läänemeresoome keelte kateedrit. Üliõpilastele on määratud topelt stipendium ja vaatamata optimeerimisele on võimalik keelt õppida väikestes rühmades.

Allikas: Лицо России в Евросоюзе. Почему для Карелии важно сохранить «финскость»? (finugor, 03.03.2017)