Mordvalased

Nimetused

Venekeelset etnonüümi mordva on kasutatud kahe etnilise rühma – ersade ja mokšade ühisnimetusena. Vene keele vahendusel on see pruuk levinud ka teistesse keeltesse. Ersad ja mokšad ise on end tavaliselt nimetanud vastavalt kas ersadeks (erza, erzä) või mokšadeks (mokša, mokšk). Mokšade enesenimetust on seostatud nende ala läbistava jõe venekeelse nimega.

Ersasid ja mokšasid on nende kultuuride läheduse tõttu nimetatud ka siiami kaksikuteks. Ersad ja mokšad ise ütlevad: “Oleme ühe pea, kuid kahe suuga rahvas”.

Asuala

Administratiivselt elavad ersad Mordva vabariigi idaosas, Samaara, Orenburgi, Nižni Novgorodi ja Uljanovski oblastites; samuti Baškortostanis, Tatarstanis ja Tšuvaššias; mokšad aga Mordva vabariigi lõuna- ja lääneosas ning Pensa ja Saratovi oblastites. Vabariigi pealinn on Saransk või ersa-mokša keeles Saran oš, Saranskoi.

Arvukus

Mordvalased (ersad ja mokšad) on ühed tänapäeva suurimad soome-ugri rahvad, Venemaal elavates soome-ugri rahvaste hulgas suurim. Venemaal elavate rahvuste hulgas on mordvalased arvuliselt kuueteistkümnendal kohal 2021/2022. aasta rahvaloendusel, millel määratles ennast mordvalaseks 484 450 inimest.

Võrreldes eelmise rahvaloendusega on mordvalasi vähenenud 34,9 %. Venemaa 2010. aasta rahvaloendusel määratles end mordvalasena 744 236 inimest ja nad olid kõigist Venemaa rahvustest arvukuse poolest kahdeksandal kohal. Neist 84 407 märkisid oma rahvuseks täpsemalt ersa ja 49 625 mokša. 2002. oli mordvalasi 843 350 inimest, neist 73% rääkis emakeelt. 84 407 neist määratlesid end ersadena ning 49 624 mokšadena, ülejäänud lihtsalt mordvalastena.

Ent 1989. aasta andmeil oli mordvalasi samal territooriumil märksa enam – 1 072 939. Ersad ja mokšad assimileeruvad kiiremini enamikust soomeugrilastest, sest rahvas elab hajutatult laial maa-alal. Mordva vabariigis, kus elab 2020/2021. aasta rahvaloenduse järgi 783 552 inimest, moodustavad põlisrahvad vaid umbes kolmandiku (39 %) elanikkonnast. Enim on mordvalasi Samara, Penza, Orenburgi, Uljanovski ja Nižni Novgorodi oblastis. Väljaspool Venemaad on mordvalasi palju Kasahstanis (30 000), Ukrainas (19 000) ja Usbekistanis (12 000).

Usk

Usklikud mordvalased on valdavalt õigeusku. Vähesel määral on mordvalaste seas ka vanausulisi. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul mitmesugused uususundid.

Keeled

Ersa ja mokša keel kuuluvad koos mari keelega soome-ugri keelte volga rühma. Lähimaks elavaks sugulaskeeleks peetakse mari keelt. Samasse rühma kuulunud merja ja muroma keel kadusid juba varasel keskajal.

Need kaks keelt on sama lähedased kui eesti ja soome keel. Mokšade keeles ja ka välimuses on veidi pärsia mõju, seevastu ersade keel ja välimus on lähedasem Läänemere rahvastele.

Ersa ja mokša kirjekeel hakkasid välja kujunema 19. sajandi lõpul. Ametliku standardiseeritud kirjakeeleni jõuti ersa keele puhul 1925. aastal ja mokša keele puhul 1933. aastal. Mõlemad kirjakeeled põhinevad kirillitsal.

Vastavalt Mordva vabariigi põhiseadusele (1995) on riigikeeli kolm – vene, ersa ja mokša. Viimaste ametlik staatus on siiski puhtformaalne ning tegelikult pole neil avalikus elus ega hariduses erilist kaalu.

Niinimetatud “mordva keele” rääkijaid oli rahvaloenduse järgi 220 090 inimest, mis on 44 % langevus võrreldes eelmise rahvaloendusega. Mordva keele pani rahvuskeeleks kirja 332 829 inimest, mis vastab 69,6 % mordvalastest. Võrreldes 1989. aasta rahvaloendusega, on selle arvu muutus 407 219 inimest vähem.

• Eksonüümi mordva ei leia ersa ega mokša keelest (Niina Aasmäe, Sirp 17.04.2015)

Ajalugu

Ersad ja mokšad on ilmselt Kesk-Volgamaa põlisasukad. Nende algne asuala oli tunduvalt laiem, hakkas aga juba muinasaja lõpul idaslaavlaste ja bulgaaride survel kokku tõmbuma. Ersade tuumikala oli põhja pool, praeguse Nižni Novgorodi oblasti lõunaosas, mokšad elasid praeguse Mordva vabariigi alal ning sellest läänes ja lõunas.

Idapoolsed mordvalased sattusid arvatavasti alates 10. sajandi lõpust Volga–Kaama–Bulgaaria mõju alla, läänepoolsetel tuli alates 11. sajandi lõpust tegemist teha vene ekspansioonipüüetega (1080. aastal rajasid venelased Okaale Muromi kindluse, 1221. aastal pandi alus Nižni Novgorodile). Mordvalaste maadele hakkas imbuma vene asunikke.

1230. aastail vallutasid kogu mordvalaste asuala mongolid ning see lülitati Kuldhordi koosseisu. Kuldhordi nõrgenedes taastus põhja ja lääne pool järk-järgult vene mõju ning hoogustus talupoeglik kolonisatsioon. Ersad hakkasid mokšadest ida ja kagu poole ümber asuma. Oma põlistele asualadele jäänud terjuhhaanid on tänaseks venestunud. Mokšade asuala jäi esialgu Kuldhordi ühe pärija – Kaasani khaaniriigi koosseisu. Mokša ülikud säilitasid teatava autonoomia.

16. sajandi keskpaigaks läks kogu mordvalaste asuala Moskva kontrolli alla. Mordvalaste maid jagati vene ülikuile ja kloostreile, talupojad pärisorjastati. 17. sajandi jooksul nihkus Vene võim tasapisi metsastepialadele ning ühes sellega liikusid lõuna poole ka vene ja mordva talupojad.

Seni valdavalt animistideks jäänud mordvalaste massiline sunniviisiline ristimine toimus eeskätt 18. sajandi I poolel. Paljud mordvalased asusid 18.–19. sajandil ümber Venemaaga ühendatud stepialadele Volga taga. Oma põlisel asualal jäid nad vähemusse, levis vene keele oskus ja segaabielud.

19. sajandil olid mordvalased valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas, omakeelne ülemkiht oli ammu hajunud. 19. sajandi lõpul hakati Ilminski süsteemi raames arendama mordva kirjakeeli ning tekkis väikesearvuline mordva haritlaskond, kes huvitus rahvakommetest ja folkloorist. Väljapaistvaim esimese põlvkonna mordva haritlane oli Makar Jevsevjev (1864–1931).

Oma autonoomse territooriumi said mordvalased suhteliselt hilja, sest puudus konkreetne tuumikala, mille baasil see luua. 1928. aastal loodi siiski Mordva ringkond, mis 1930. aastal reorganiseeriti autonoomseks oblastiks ja 1934 ANSVks.

Põllumajanduse kollektiviseerimine tabas põliseid maaharijaid suhteliselt rängalt. 1930. aastail järgnesid mordva haritlaskonna vastu suunatud repressioonid. Alates 1950. aastate lõpust hakkasid mordva keelte positsioonid avalikus elus, meedias ja hariduselus halvenema. Ersa ja mokša keel tõrjuti sisuliselt kolhoosnike kodukeeleks. Koolis õpetati mordva keeli vaid esimestes klassides (peamiselt maal) ning kirjasõna ilmus neis vähem kui enne teist ilmasõda.

Tänapäev

Nõukogude Liidu lagunemine tõi teatava rahvusliku taassünni kaasa ka mordvalaste juures. Sügisel 1989 algatasid peamiselt ersa humanitaarid rahvarinde-laadse organisatsiooni Mastorava (Maaema) loomise. 1991. aastal loodi Mordva ülikooli juures mordva kultuuri ja keele edendamiseks ühing Vaigel’ (Hääl).

Märtsis 1992 tuli Saranskis kokku I ersa ja mokša rahvaste kongress, kus probleemiks kujunesid pinged ersade ja mokšade vahel. Ersad olid aktiivsemad ja radikaalsemad ning süüdistasid mokšasid liigses loiduses ja leplikuses.

1993. aastal tekkisid eraldi ersa organisatsioonid Erzjan’ Mastor (Ersamaa) ja Erzjava (Ersa ema). Aktiviseerus ka ersa diasporaa. Ersad polnud rahul koondetnonüümiga “mordva” ning selle kasutamisega vabariigi nimes. Vabariigi venekeelne ja juhtkond kaalus samas võimalust Mordva ANSV lihtsalt Saranski oblastiks muuta ning tülikast rahvuslikust autonoomiast üldse loobuda. Vabariigiks kuulutati Mordva ANSV alles 1994. aastal.

Kõrghariduse tasandil õpetatakse ersa ja mokša keelt Mordva Riiklikus Ülikoolis, Mordva Riiklikus Pedagoogilises ülikoolis, Zubovo-Poljana ja Itšalkovo pedagoogilistes kolledžites. Mõned aastad tagasi õpetati ersa ja mokša keelt kui riigikeelt ülikooli kõikides teaduskondades ja erialadel, praegu keeleteaduskonna, mordva ja soome-ugri keelte kateedris. Veel mõned aastad tagasi valmistati Mordva Riiklikus Ülikoolis ette rahvuskeeltes kirjutavaid ajakirjanikke. Ajakirjanduse eriala üliõpilased jaotati kolme gruppi: vene, ersa ja mokša. Kümme aastat tagasi aga ühendati kõik ühiskondliku arvamuse ja kaasaegse ajakirjanduse kateedriks ja rahvuslik komponent kadus. Ajakirjanduse eriala on olnud alati väga hinnatud, konkurents suur, kuid küladest tulnud noortel pole võimalust läbi lüüa, sest nende riigieksami tase on nõrgem. Tänapäeval enam kateedris mokšalasi ei kohta, kuid aina enam on välismaalasi.

Vaatamata sellele, et mokša ja ersa keelel on Mordva Vabariigis riigikeelte staatus, neid riigistruktuurides ega vabariigi ühiskondlik-poliitilises elus ei kasutata. Mõnikord peab Mordva riigipea vajalikuks öelda tervitussõnad „Šumbratada jalgat“ ja rahvuslikel üritustel peavad mokša rahvusest ametnikud osa kõnest mokša keeles. Mokšakeelset kodulehekülge pole ühelgi riigiametil, keele kasutamine piirdub ametiasutuste siltidega. Need on kõikjal, alates lasteaedadest, lõpetades polikliinikutega, kolmkeelsed. Pealinnas on tänavanimetused kolmkeelsed. Riigiametnike töölevõtmisel ersa ja mokša keele oskusega ei arvestata.

Mokša ja ersa keeles telesaade Kuljat on eetris tööpäeviti 30 minutit, temaatiline saade Sijažar 22 minutit. Saadetes on uudised ersa ja mokša keeles vaheldumisi. Raadios lühilainel 100,6 FM toimub esmaspäevast-reedeni kell 7-8 muusika ja infosaade Vaigel (Hääl) ersa keeles ja mokša keeles. Varem oli see saade olnud kolmetunnine.

Kaabeltelevisiooni telekanalis Mordva rahva televisioon on saade “Mokšen val” mokša keeles ja sama ka ersa keeles. Samuti on kanalis lühike saade „Õpime mokša keelt“. „Tele Set Mordovia“ ,10. kanal, on ainuke eratelekanal, kus on rahvuslikke saateid. Seal oli varem mitmeid ersa ja mokša ajakirjanikke, nüüd üks ersa ja üks mokša. Tehakse saadet „Od pinge“ (“Uus aeg”) kolm korda nädalas 20 minutit vaheldumisi ersa ja mokša keeles. Puhkepäevadel ersa- ja mokšakeelseid saateid raadios ja televisioonis pole.

Huvitav nähtus ersa- ja mokšakeelses kultuuris on Saranskis tegutsev luteri kirik, kus loetakse mõlemas keeles palveid ja toimuvad ka jumalateenistused (VKontaktes 1500 jälgijat).