Liivlased

Nimetused

Liivlased ise nimetavad end rāndalizt (randlased) ja oma keelt rāndakēl (rannakeel).

Asuala

Liivlased on üks väiksemaid tänapäevani säilinud soome-ugri rahvastest. Liivlased elavad praeguse Läti Vabariigi territooriumil. Kuni viimase ajani elasid nad Kuramaa looderannikul Liivi rannas.

Liivi kultuuri õitsengu aegu 10.–13. sajandini olid liivlastega asustatud ka Väina jõe alamjooks, Toreida ehk tänapäevane Sigulda-Turaida-Krimulda piirkond Koiva jõe ääres, Metsepole ehk tänapäeva Limbaži ümbrus ja Salatsi jõeäärsed maad ning Idumea kihelkond Koiva jõest põhja pool.

Ajaloolise Liivimaa all ei mõelda liivlaste asustatud ala, vaid see on nimi, mille sakslased andsid esimesele vallutatud maale.

Arvukus

Praegu on liivi keele oskajaid on vaid mõnikümmend ja nendegi jaoks pole liivi keel emakeel. Siiski peab end liivlaseks umbes 200 inimest, kellest enamik elab Riias, Ventspilsis ja Kūolkas. Liivi randa – vanasti liivlastega asustatud 12 rannakülla Kuramaal – pole jäänud ühtki vabalt liivi keele valdajat.

Teadlaste arvates elas 12. sajandil umbes 15 000–28 000 liivlast. Aja jooksul kahanes nii nende arv kui asuala, eelmise sajandi keskel oli alles jäänud vaid 22 inimest Liivimaal Salatsi jõe ümbruses ja 2324 inimest Põhja-Kuramaa rannikul. Viimane salatsiliivlane suri oletatavasti aastal 1868.

Pärast I maailmasõda oli liivlasi umbes 1500 inimest. Tänu tihedale asustusele Liivi rannas õnnestus neil säilitada liivikeelne keskkond. Siiski hakkasid liivlased vähehaaval mujale kolima, lätlaste seas elades nad enamjaolt assimileerusid. II maailmasõja järel elas rannakülades veel 800 liivlast, kuid nõukogude piiritsoonirežiimi kehtestamisel oli suurem osa neist sunnitud tööotsinguil rannast lahkuma.

Keel

Liivi keel kuulub vanimate läänemeresoome keelte hulka. See on arvatud samasse rühma põhja- ja lõunaeesti murretega ning soome keele läänemurretega, millest teadlased on järeldanud, et liivi rahvas oli esimesi läänemeresoome rahvaid Läänemere ääres. Keelepuu rekonstruktsioonis võiks liivi keele asetada ühe vanima keelena põhja- ja lõunaeesti murrete vahele.

Ajalugu

Esimest korda mainiti liivlasi 1113. aastal Nestori kroonikas “Jutustus möödunud aegadest”. Ulatuslikumad andmed liivlaste muinasajaloost ja paiknemisest pärinevad aga 13. sajandil kirjutatud Henriku Liivimaa kroonikast. Tollal elasid liivlased põhiliselt Liivimaal – Väina, Koiva ning Salatsi jõe ümbruses. Nende maadele ehitati Riia linn ning kroonika räägib liivlaste võitlusest oma iseseisvuse eest, mis kestis 1206. aastani. Liivlaste juhtidena mainitakse Akot, Askot ja Kaupot.

Kuramaa liivlastest on esimesed teated aga alles 14. sajandist. Arheoloogiliste leidude põhjal on oletatud, et Põhja-Kuramaa liivlaste etniline koosseis oli ammustest aegadest säilinud peaaegu segunemata, 17. sajandi andmed osutavad aga liivlaste tihedatele kontaktidele Saaremaa ja saarlastega.

I Maailmasõja käigus said liivi külad ja liivlased kõvasti kannatada. Paljud liivlased lahkusid kodumaalt. Kahjuks ei pidanud ka noor Läti Vabariik liivlaste rahvusküsimust piisavalt tähtsaks ega loonud rahvuse edasikestmiseks vajalikke tingimusi.

Vaatamata sellele tuleb aastaid 1920–40 lugeda liivlaste kultuuriliseks õitsenguajaks. Liivlaste kultuuri- ja seltsielu elavnes, koolides hakati esimest korda fakultatiivainena õpetama liivi keelt. Asutati rahvuskoore ja leiti võimalusi noorte koolitamiseks. Edenesid kontaktid hõimurahvastega, liivi keelt ja kultuuri uurisid mitmed väljapaistvad teadlased, kellest tuntuimad olid soomlane Lauri Kettunen ja eestlane Oskar Loorits.

1923. aastal asutati liivlaste keskorganisatsioon Līvõd Īt (Liivlaste Liit), liivi valda aga moodustada ei õnnestunud. Sama aasta 18. novembril pühitseti Īrē (Māzirbe) kirikus liivlaste rahvuslipp, mis on rohe-valge-sinine trikoloor. Samast ajast pärineb ka Kōrli Stalte kirjutatud rahvushümn, millel on sama viis, mis Eesti ja Soome hümnilgi.

Eesti, Soome ja Ungari hõimuliikumise ning ka Läti Vabariigi toetusel valmis 1939. aastal liivi rahvamaja, mida võib pidada soome-ugri hõimuliikumise siiani ainsaks materialiseerunud tulemuseks.

Nõukogude võimu kehtestamine Lätis 1940. aastal ja II maailmasõda muutsid olematuks kõik liivlaste saavutused, keskorganisatsioon ja rahvamaja lõpetasid tegevuse.

Kultuur

Liivikeelse kirjasõna kohta leidus kuni 18. sajandini vaid juhuslikke andmeid. Esimene liivikeelne tekst “Meie isa palve” avaldati 1789. aastal. Liivlaste ja liivi keele teaduslik uurimine algas 1846. aastal, mil Andreas Johan Sjögreni (1794–1855) juhatusel leidis aset esimene uurimisreis liivlaste juurde. 1861. aastal valmis esimene liivi keele sõnaraamat ja grammatika (töö viis lõpule F. J. Wiedemann), 1863. aastal trükiti Londonis esimesed liivikeelsed raamatud.

Seda aega võib pidada liivi rahvusest haritlaskonna väljakujunemise alguseks. Tuntuimad selle aja liivi haritlased on liivi-läti sõnaraamatute koostajad, luuletajad ja evangeeliumide tõlkijad Jāņ Prints (1796–1868) vanem ning Jāņ Prints (1821–1904) noorem.

Enamus liivikeelsetest raamatutest ilmus 1920–1930. aastatel Eestis ja Soomes, kokku umbes 20 liivikeelset raamatut. Põhiliselt olid need lugemikud ja õppekirjandus. Ainsa ilukirjandusliku raamatuna ilmus 1924. aastal Tallinnas Karl Stalte “Līvõ lōlõd”. Soomlaste abiga hakati 1931. aastal välja andma esimest liivikeelset ajakirja “Līvli”.

Nõukogude võimu tulek 1940. aastal võttis liivlastelt võimaluse ühiskondlikuks ja kultuuriliseks tegevuseks, osa liivlastest emigreerus. Liivlased kujutasid sel perioodil endast eelkõige uurimisobjekti, kelle juurde korraldati läbi raskuste teaduslikke ekspeditsioone. Liivlaste kultuurielu hakkas taaselavnema 1970. aastatel. 1972. aastal asutati kaks liivlaste laulukoori – Līvlist Riias ja Kāndla Ventspilsis – millest said põhilised liivi kultuuri kandjad Lätis.

Tänapäev

1988. aastal algas liivlaste rahvuslik ärkamine. Taastati Liivlaste Liidu – Līvõd Īt tegevus, hakati välja andma liivikeelset kirjandust. Riias ja Ventspilsis asuti taas õpetama liivi keelt. Alates 1989. aastast  tähistatakse iga aasta augusti esimesel nädalavahetusel, Liivi rahvamaja avamise päeval, Liivi rannas Irēl liivi püha.

1991. aastal kuulutati liivlased esimest korda ajaloos Lätimaa põlisrahvaks, aastatel 1991–2004 tegutses Läti Vabariigi ja Liivlaste Liidu koostööna sündinud liivlaste haldusüksus Līvõd Rānda ning aastatel 2004–2009 oli Läti integratsiooniministeeriumi juures liivi osakond.

Praegu tegutsevad liivlaste keelt, kultuuri ja ajalugu tutvustavad keskused Kūolkas ja Staiceles. Alates 1992. aastast korraldatakse Īrel liivi laste suvelaagreid ja ilmub lätikeelne ajaleht Līvli. 1994. aastal asutatud Liivi Kultuuri Keskus andis välja liivikeelset aiakirja Õvā. Ilmunud on mitmeid liivi keelt ja kultuuri tutvustavaid raamatuid, millest märkimisväärseimad on liivi luuleantoloogia “Ma akūb sīnda vizzõ, tūrska” (1998, Ma võtan su õnge, tursk), liivi aastaraamatud, õpikud ja aabits.

Alates 1995. aastast hakati Läti ülikoolis esmakordselt õpetama liivi keelt. 1999. aastal võttis Läti Vabariik vastu liivlaste toetamise programmi “Liivlased Lätis” ja keeleseaduse. Viimase järgi on liivi keel Läti põliskeel, Läti Vabariik kaitseb ja arendab liivi keelt, Liivi rannas saab kasutada liivikeelseid kohanimesid.

Viimastel aastatel on suurenenud liivlaste panus Läti ühiskonda, teadus- ja kultuuriellu. Ilmars Geige ja Dainis Stalts on olnud liivlaste esindajad Läti Seimis, Renāte Blumberga ja Valt Ernštreit kaitsesid doktoriväitekirja. Tuntust on kogunud liivi folklooriansamblid, aga ka kaasaegsemat liivi muusikat tegevad Tulli Lūm ja Tai-Tai. Liivlaste liikumise eestvedajad kuulutasid 2011. aasta liivi keele ja kultuuri aastaks.

2018. aastal asutati Riia Ülikooli juurde liivi instituut ning liivi keel lisati ka Läti vaimse kultuuripärandi nimistusse.

Sümbolid

Liivi rahvuslipu värvid on roheline, valge ja sinine – need sümboliseerivad randa, nagu seda oma paadist näeb kalamees: roheline mets, valge liiv ja sinine meri. Liivi rahvushümnil on sama meloodia, mis Eesti ja Soome hümnilgi, teksti on kirjutanud Kōrli Stalte.

Liivi rahvuspühad on liivlaste püha augusti esimesel laupäeval ja liivi lipu päev 18. novembril (18. novembril 1923. aastal pühitseti Irē kirikus rohe-valge-sinine liivi lipp).