Karjalased

Karjalaste esivanemad asusid praegusest Karjala vabariigist edela pool, Soome lahe ja Laadoga järve vahelisel Karjala maakitsusel Leningradi oblastis ning sellest põhja pool. See oli Skandinaavia saagade Kirjálaland ja vene kroonikates Korela (Корела).

Strateegilise asendi tõttu on karjalaste asuala olnud piiriks lääne ja ida vahel, seetõttu ei saa rääkida ainult ühest Karjalast. Tänapäeval eristatakse kolme Karjalat: Soome Karjala, Vene Karjala (ehk Ida-Karjala) ja Tveri Karjala.

Karjalased elavad Venemaa Föderatsioonis Karjala vabariigis, millle pealinn on Petroskoi (vn Petrozavodsk). Karjala Vabariigis elab 2020/2021. aasta rahvaloenduse järgi 533 121 inimest. Neist venelasi on üle 80%, karjalasi seevastu 32 422 inimest ehk 6% vabariigi rahvastikust.

Rootsi vallutuse eest põgenenud või küüditatud karjalased asusid 17. sajandil elama ka Tverimaale (tverikarjalased), kus praeguseks mõistab oma keelt peamiselt vanem põlvkond. Kuni II maailmasõjani elas karjalasi ka Soome poolt sõdade tulemusena Venemaale loovutatud territooriumil. Nende järeltulijad elavad mitmel pool, peamiselt Soomes ja Rootsis.

Karjalaste arv väheneb tohutu kiirusega: 2020/21. aasta rahvaloenduse järgi oli karjalasi 32 422, mis on 46,7% vähem võrreldes eelmise rahvaloendusega. 2010. aasta rahvaloenduse kohaselt oli karjalasi 60 815. See on omakorda 34,9% vähem kui 2002. aasta rahvaloenduses, mille järgi karjalasi oli 93 444. Veel 1989. aastal oli karjalasi 124 921, seega on karjalaste arvukus kiiresti langemas, põhjuseks venestumine ja negatiivne iive.

Eriti kiire on tverikarjalaste arvukuse kahanemine. Kui 1989. aastal elas Tveri oblastis 23 169 karjalast, siis 2002. aastal oli neid 14 633 ja 2010. aastal 7394.  Seega vähenes tverikarjalaste arv 21 aasta jooksul koguni 68%.

Karjala keele rääkijaid on viimase kahekümne aastaga vähemaks jäänud kogunisti poole võrra iga kahe rahvaloenduse vahelisel ajal: 2020/2021. aasta rahvaloenduse järgi oli 13 872 karjala keele rääkijat, mis on 45,8% vähem kui eelmises rahvaloenduses. 2010. aastal rääkis karjala keelt 25 605 inimest, mis oli 53% vähenemine võrreldes eelneva rahvaloendusega. 2002. aastal karjala keele rääkijaid oli veel 52 880. 2020/2021. aasta rahvaloenduse järgi valdab vanusegrupis 5-9 aastat ainult 49 last karjala keelt.

Karjala keelt oma emakeeleks pidavaid on 2020/2021. aasta rahvaloenduse järgi 8402 inimest, kelle osakaal karjalastest on 26,1%. Võrreldes 1989. aasta rahvaloendusega, mille järgi karjala keelt oma emakeeleks pidavaid oli 60 696 inimest ja kelle osakaal oli 48,6%, on arvu muutus olnud 52 294 inimest. Seega on karjala keelt emakeeleks pidavaid märkimisväärselt vähem kui karjala keele valdajaid. Rohkem on siis neid, kes valdavad küll oma rahvuskeelt, kuid loevad oma emakeeleks vene keelt. Nende arvude põhjal võib väita, karjalaste juures on süvenenud assimilatsioon venekeelsesse kogukonda.

Karjala keel kuulub läänemeresoome keelte hulka. Praegu on kasutusel kaks kirjakeelt: aunuse (livviko) ja päriskarjala (viena) kirjakeel. Üleminekuvorm aunusekarjala keelelt vepsa keelele on lüüdi keel. Esimesse rühma kuuluvaid murdeid kõneldakse Karjala Vabariigi põhjaosas Valge mere piirkonnas, samuti keskosas, aga ka Tveri ja Novgorodi oblastites. Teise ja kolmandasse rühma kuuluvaid murdeid räägitakse peamiselt Karjala vabariigi lõunaosas, Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (aunuse murret lääne ja lüüdi murret ida pool).

Vienakarjala keel erineb soome keelest arvukate vene keele laensõnade poolest. Aunusekarjala keel on soome keelest erinavam, kuid lähedane isuri keelele. Karjala keeles on kasetohule kirjutatud vanim teadaolev läänemeresoome kirjalik tekst, mis pärineb 13. sajandist.

Karjala keel pole Karjala Vabariigis riigikeel, sest Venemaa Föderatsiooni subjektis võib olla riigikeeleks ainult kirillitsat kasutav keel (seadus võeti vastu põhjusel, et tatarlased olid lõpuks jõudnud otsusele, et tatari keelt kirjutatakse ladina tähtedes). Karjala keelt kirjutatakse ladina tähestikus ja riigikeele staatuse vastu on välja toodud, et karjala keeli on Karjala Vabariigis kolm, samuti ka seda, et karjalaste osakaal on alla 10 % elanikkonnast. Karjala keelele riigikeele staatuse andmist peavad karjalased ja karjalaste organisatsioonid kõige tähtsamaks ülesandeks juba 1991. aastast peale.

Karjala keelt õpib 2022. aasta ministeeriumi andmete põhjal 16 % õpilastest koolitundides, ülejäänud 84 % väljaspool kooliaega. Karjala keelt õpitakse 2022. aasta seisuga 25 vabariigi koolis, kokku õpib karjala keelt 1927 õpilast ja töötab 33 keeleõpetajat. 25 koolis on lisaks 1474 õpilast, kellest 78% õppis karjala keelt väljaspool koolitunde, eelkõige õpitakse aunusekarjala (livvi) keelt.

Lapsevanemate soov, et lapsed oskaks ja õpiks karjala keelt, väheneb. 2022. aastal läbi viidud küsitluses 900 vastajaga selgus, et üle poole karjala rahvusest lapsevanemaid soovis, et nende laps saaks haridust ainult vene keeles. Ligi pooled aga soovisid, et nende lapsed räägiks ainult vene keeles.

Karjala Vabariigi pealinnas Petroskoi (Petrozavodsk) asuvas Elias Lönnroti nimelises soome-ugri koolis (gümnaasiumis) õpetatakse karjala, soome ja vepsa keelt vene keele baasil 1. klassist. Kool on asutatud karjalaste, soomlaste ja vepslaste ühiskondlike organisatsioonide initsiatiivil ja loodeti, et seal hakatakse neis keeltes õpetama kõiki õppeaineid.

2016. aastast enam ei ole võimalik Petroskoi ülikoolis omandada karjala keele õpetaja elukutset, selle eriala lõpetas varem igal aastal 20 üliõpilast. Nüüdseks on eriala nimi algklasside õpetaja ja riik finantseerib 10 üliõpilase õpet. Ülikoolis on võimalik pühenduda karjala, soome või vepsa filoloogiale, töötab soome-ugri keelte kateeder. Karjala või vepsa keele õppijad saavad stipendiumi. Soome-ugri filoloogide seast tulevad tõlgid, tele- ja raadiotöötajad, ajakirjanikud, teadlased ja õpetajad. Siiski on toimunud pidev riigi poolt finantseeritavate õppekohtade arvu vähenemine, teema on olnud arutlusel ka vabariigi valitsuse tasandil. Paraku tulevad vastavad otsused Moskvast.

Külades toimuvad karjala keele kursused täiskasvanutele tänu Karjala Rahva Liidu projektile. Keele õppimise kohaks on karjala rahvakultuurikeskused, mida on üle kogu vabariigi. Õppida saab kõike kolme karjala keelt. Vabariigis tegutseb Vielijärvi (Vedlozero) Karjala Keele Kodu, mis on olnud väga tõhus karjala keele populariseerija. Seal tegutseb ka laste jaoks „keelepesa“, kus räägitakse ainult karjala keelt. Maja tutvustatakse ka muusikat, rahvuslikke mänge ja rahvustoite.

• Karjala keele videoõpetuse lingid (soome- ja karjalakeelsed)
• ВепКар aunusekarjala ehk livvikeelne korpus sisaldab 1,2 miljonit sõna

Ida-Karjala sai tuntuks iidse muusika- ja luulemaana, kui sealtmailt kogutud rahvaluule põhjal koostati ja trükiti 1835 soome rahvuseepos „Kalevala“.

Karjala Vabariigis on kolm karjalaste rahvusrajooni: Uhtua (Kalevala), Prääsa ja Aunuse (Olonets), kus on suhteliselt kõrgem põlisrahva arv. Siiski on see kõikjal alla 50 % rahvastikust, olles kõrgeim Aunuse rajoonis. Oma rahvuskeelset kultuuri- ja hariduselu üritavad karjalased ja karjalaste organisatsioonid korraldada eelkõige rahvusrajoonides.

Karjala eripäraks on Petroskoi konservatoorium, kus õpitakse soome, vepsa ja karjala keeli ja nende rahvaste rahvamuusikat.

Rahvuskeelsete väljaannete mahud kui ka tiraažid vähenevad. 2014. aastal ühendati ajaleht „Viena Karjala“ ajalehega „Oma Mua“, mis on praegu ainuke karjalakeelne väljaanne Venemaal. 2024. aasta seisuga on ajalehe tiraaž 300 eksemplari. Ajaleht ilmub kord nädalas, suhtlusportaalis VKontakte on ajalehel jälgijaid üle 2000. Aeg- ajalt ilmub „Oma Mua“ toimetamisel ka rahvusrajoonide ajalehtedes karjalakeelne külg.

Kultuur- ja kirjandusajakiri „Carelia“ ilmus varem soome keeles, kuid muutus 2016. aastas soome-, vepsa- ja karjalakeelseks. Ajakiri ilmub kord kvartalis, kaks numbrit soome keeles, number karjala ja vepsa keeles. Karjalakeelne ilmus äsja, 2025. aasta juunis. Ajakirja karjalakeelne tiraaž on 300 eksemplari, VKontaktes on neil 712 jälgijat.

Lasteajakiri „Kipinä“ (Säde) ilmub ühesugusena karjala, soome ja vepsa keeles, VKontaktes on neil ligi 800 jälgijat. Ajakiri ilmub 2024. aasta seisuga kord kuus, karjala keeles 900 eksemplari.

Raamatuid karjala keeles ilmub harva, 3-4 aastas, õpikuid, ka ilukirjandust. 2023. aastal ei ilmunud ühtegi.

Karjalas räägitavaid läänemeresoome keeli toetavad veel erinevad institutsioonid. Karjala Keele-, Kirjanduse- ja Ajalooinstituudis uuritakse läänemeresoome keeli, ajalugu ja rahvakultuuri.

Kultuurielus toetab läänemeresoome keeli teater, kuid siin on korduvalt olnud piinlikke juhtumeid, sest näitlejate karjala keel pole piisavalt heal tasemel. Sellele on tähelepanu juhtinud karjalaste rahvusliidrid, näiteks kohtumistel vabariigi juhtkonnaga. Samuti on probleeme sünkroontõlkega vene keelde. Juhitakse ka tähelepanu, et karjalased ei saa ise karjala keelest aru.

Kohalikke läänemeresoome keeli toetatakse Karjalas erinevate üritustega. Eelkõige leiab tähistamist 21. veebruaril ÜRO põlisrahvaste keelte päev. Samuti toimub 20. aprillil toimub karjala ja vepsa kirjatähestiku päev. Mõlema päeva puhul toimuvad rahvuskeelsed etteütlused ja tutvustatakse rahvakultuuri. Viimasel ajal on aga välja jäänud soome keele- ja kultuuriruumiga seonduvad üritused.

Karjala Vabariigis ja ka väljaspool vabariiki tegutsevad väga edukalt mitmed rahvamuusika ansamblid. Sellele on aidanud kaasa konservatoorium: Toive tegutseb Petroskoi ülikooli soome-ugri kateedri juures, folkansambel Sattuma, samuti Talvisovat. Karjalas toimuvad ka laulupeod ja kohalikest kooridest väärib märkimist Uma Pajo.

Rahvusvahelise tähtsuse annab Karjalale raudtee, mis on Sorokkast (vn Belomorskist) põhja pool Valge mere ääres Murmanski ainsaks ühendusteeks Venemaaga.

TV-kanalil Rossija 1 näidatakse kõigis kolmes keeles sama formaadi järgi neli korda nädalas, v.a nädalavahetused, 15-minutilist saadet „Oma vaade“ ja uudiseid. Toimuvad ka pooletunnised raadiosaated.

24. oktoobril 2024 katkestati karjala-, soome- ja vepsakeelsete ajalehtede ja ajakirjade väljaandmine Karjalas rahapuudusel. Ajalehti ja ajakirja väljaandval kirjastusel Perioodika olid tekkinud võlad trükikoja ees. Ajalehtede väljaandjad on Karjala Vabariigi valitsus, seadusandlik kogu, haridus- ja spordiministeerium, rahvus- ja regionaalpoliitika ministeerium ja Karjala rahva kongress.

Varem oli portaal OmaMedia teavitanud, et 2025. aastal vähenevad tuntavalt rahvuskeelsete väljaannete mahud. Näiteks soomekeelne ajaleht Karjalan Sanomat pidi hakkama ilmuma 16 lehekülje asemel 12-leheküljelisena, karjalakeelne Oma Mua 12 lehekülje asemel 8- leheküljelisena. Varem värvilised ajalehed pidid hakkama ilmuma mustvalgena.

Ajalehtede mahu vähendamise ja trükikvaliteedi langetamise vastu astus välja septembris toimunud Karjala Rahva X kongress, teema leidis kajastamist kongressi resolutsioonis.

Föderaalsel telekanalil näidatud stand-up komöödias „Võitlus aja pärast“ naeris näitleja Valeria Lomakina välja karjala keele, nimetades seda naljakaks „atavismiks, nagu seda on meeste rinnanibu“. Samuti ütles näitleja, et ainuke koht, kus karjala keelt kõneldakse, ongi Karjala rahvusteater, mille karjalakeelseid etendusi vaatavad karjalased kõrvaklapid peas, et kuulata venekeelset sünkroontõlget.

Vastav videoklipp levis kulutulena sotsiaalvõrgustikes ja põhjustas pahameelt karajala rahvusaktivistide hulgas ning riigipeale saadeti massiliselt kaebekirju. Paljudes kirjades nõutakse näitleja hukkamõistmist ja ranget karistust. Hiljem on Lomakina vabandanud ja öelnud, et see polnud mitte tema enda monoloog vaid tema mängitava tegelaskuju monoloog.

Karjala rahva kongressi volikogu on mõistnud hukka Valeria Lomakina esinemise, nõudnud näitlejalt vabandust ja palunud võimuorganitelt anda hinnang toimunule. Karjala rahvusaktivistid on oma pöördumistes rõhutanud, et peavad kõik tegema karjala keele prestiiži tõstmiseks ja hea mõttes tuleb lahvatanud skandaali ära kasutada, sest see pöörab ühiskonna tähelepanu karjala keelele.

Kurs, O. Hõimud hääbumas. Karjalased Ida-Karjalas. – Akadeemia 1, 1992.
A. Künnap, P. Palmeos, T. Seilenthal, Põhja ja itta. Lehekülgi meie sugulaskeelte uurimisloost. – Tallinn, 1974.
P. Palmeos, Karjala Valdai murrak. – Tallinn, 1962.
P. Palmeos, Pilk kõige lõunapoolsemale karjala murrakule. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 11, 1965.
V. Uibopuu, Meie ja meie hõimud. Lund. – 1984.
A. Volkov, Hilissügis, tõlkinud Jaan Õispuu. – Tallinn 2009.
J. Õispuu, Karjala kirjakeele grammatikad ja lingvistika oskussõnavara. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 29, 1983.
J. Õispuu, Djorža karjala tekstid. – Tallinn, 1990.
J. Õispuu, Karjala keel ja Karjala keeleseadus. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 1998–1999. – Tartu, 2000.
J. Õispuu, Eestlaste ja karjalaste oma keel lähikeelesugulaste taustal. – Oma keel 2, 2002.
J. Õispuu, Karjala kirjandus ja keelepoliitika. – Keel ja Kirjandus 7, 2003.