Karjalased

Karjalaste esivanemad asusid praegusest Karjala vabariigist edela pool, Soome lahe ja Laadoga järve vahelisel Karjala maakitsusel Leningradi oblastis ning sellest põhja pool. See oli Skandinaavia saagade Kirjálaland ja vene kroonikates Korela (Корела).

Strateegilise asendi tõttu on karjalaste asuala olnud piiriks lääne ja ida vahel, seetõttu ei saa rääkida ainult ühest Karjalast. Tänapäeval eristatakse kolme Karjalat: Soome Karjala, Vene Karjala (ehk Ida-Karjala) ja Tveri Karjala.

Karjalased elavad Venemaa Föderatsioonis Karjala vabariigis, millle pealinn on Petroskoi (vn Petrozavodsk). Rootsi vallutuse eest põgenenud või küüditatud karjalased asusid 17. sajandil elama ka Tverimaale (tverikarjalased), kus praeguseks mõistab oma keelt peamiselt vanem põlvkond. Kuni II maailmasõjani elas karjalasi ka Soome poolt sõdade tulemusena Venemaale loovutatud territooriumil. Nende järeltulijad elavad mitmel pool, peamiselt Soomes ja Rootsis.

Karjalaste arv väheneb tohutu kiirusega: 2010. aasta rahvaloenduse kohaselt oli karjalasi 60 815, 2002. aastal 93 444 – neid on vähemaks jäänud 34,9% võrra. 1989. aastal oli karjalasi 124 921, seega on karjalaste arvukus kiiresti langemas, põhjuseks venestumine ja negatiivne iive. Eriti kiire on tverikarjalaste arvukuse kahanemine. Kui 1989. aastal elas Tveri oblastis 23 169 karjalast, siis 2002. aastal oli neid 14 633 ja 2010. aastal 7394.  Seega vähenes tverikarjalaste arv 21 aasta jooksul koguni 68%.

Karjala keele rääkijaid on kaheksa aastaga vähemaks jäänud kogunisti poole võrra: 2010. aastal rääkis keelt 25 605 inimest, 2002. aastal aga veel 52 880 – vähenemine on 53%.

Karjala keel kuulub läänemeresoome keelte hulka. Praegu on kasutusel kaks kirjakeelt: aunuse (livviko) ja päriskarjala (viena) kirjakeel. Üleminekuvorm aunusekarjala keelelt vepsa keelele on lüüdi keel. Esimesse rühma kuuluvaid murdeid kõneldakse Karjala Vabariigi põhjaosas Valge mere piirkonnas, samuti keskosas, aga ka Tveri ja Novgorodi oblastites. Teise ja kolmandasse rühma kuuluvaid murdeid räägitakse peamiselt Karjala vabariigi lõunaosas, Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (aunuse murret lääne ja lüüdi murret ida pool).

Vienakarjala keel erineb soome keelest arvukate vene keele laensõnade poolest, aunusekarjala keel on soome keelest erinavam, kuid lähedane isuri keelele. Karjala keeles on kasetohule kirjutatud vanim teadaolev läänemeresoome kirjalik tekst, mis pärineb 13. sajandist.

• Karjala keele videoõpetuse lingid (soome ja karjala keelsed)

Ida-Karjala sai tuntuks iidse muusika- ja luulemaana, kui sealtmailt kogutud rahvaluule põhjal koostati ja trükiti 1835 soome rahvuseepos “Kalevala”.

Rahvusvahelise tähtsuse annab Karjalale raudtee, mis on Sorokkast (vn Belomorskist) põhja pool Valge mere ääres Murmanski ainsaks ühendusteeks Venemaaga.

Kurs, O. Hõimud hääbumas. Karjalased Ida-Karjalas. – Akadeemia 1, 1992.
A. Künnap, P. Palmeos, T. Seilenthal, Põhja ja itta. Lehekülgi meie sugulaskeelte uurimisloost. – Tallinn, 1974.
P. Palmeos, Karjala Valdai murrak. – Tallinn, 1962.
P. Palmeos, Pilk kõige lõunapoolsemale karjala murrakule. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 11, 1965.
V. Uibopuu, Meie ja meie hõimud. Lund. – 1984.
A. Volkov, Hilissügis, tõlkinud Jaan Õispuu. – Tallinn 2009.
J. Õispuu, Karjala kirjakeele grammatikad ja lingvistika oskussõnavara. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 29, 1983.
J. Õispuu, Djorža karjala tekstid. – Tallinn, 1990.
J. Õispuu, Karjala keel ja Karjala keeleseadus. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 1998–1999. – Tartu, 2000.
J. Õispuu, Eestlaste ja karjalaste oma keel lähikeelesugulaste taustal. – Oma keel 2, 2002.
J. Õispuu, Karjala kirjandus ja keelepoliitika. – Keel ja Kirjandus 7, 2003.