Postimees oma juhtkirjas: Soome sild mureneb

Kärpekäärid sunnivad Helsingi ülikooli pikalt täitmata jäänud eesti keele külalisprofessori koha täitmise asemele tooma tunnitasulise kursuse. Professor Riho Grünthal pöördus kärpeplaaniga seoses Postimehe toimetusse. Ta viitab, et taoline plaan on valus hoop Eesti ja Soome koostööd tähistavale mõttelisele sillale, mille kohta juba Tuglas sõnas, et eesti rahvuse tulevik sõltub otsustavalt sellest.

Professor Riho Grünthali sõnul tähendab Helsingi Ülikooli kärpeplaan seda, et eesti keele õpetamine Soomes bakalaureuse- ja magistritasemel peaaegu lõpetatakse.

Kärpekäärid jõudsid eesti keele õppeni pärast hiljutist jagelemist Soome valitsuses, kus erakond Keskusta vaidlustas turbakaevandamise rahastuse vähendamise plaani. Niisiis otsustati koomale tõmmata hoopis kultuuri ja teaduse arvelt. Põhjanaabrite juures on see tõstatanud küsimuse, kas valitsuse väärtused on õiges kohas. Meil aga tasub mõelda, miks just eesti keel on sealsete ülikoolide jaoks esimene koht, kust rahastuse vähenedes kokku hoida.

Varem Helsingi Ülikoolis eesti keele professori ametit pidanud Martin Ehala ja lektor Sirje Olesk kinnitavad tänases lehes, et soov eesti keelt õppida pole Soomes raugenud. Küll aga võib arvata, et mingi nihe ühiskondlikus huvis siiski on toimunud. Eesti pole kindlasti enam soomlaste silmis nii eksootiline kui ehk tormilistel üheksakümnendatel. Ja ka eestlastele on kunagine kutsuv põhjanaaber igapäevaseks saanud, nihe on olnud vastastikune.

Seda kinnitab soome keele õpetamise olukord Eestis. 2018. aastal sai palju kriitikat Tallinna Ülikooli otsus soome keele ja kultuuri õpe peaerialana lõpetada. Praegu saab seda TLÜs õppida bakalaureuseastmes kõrvalerialana ja magistriastmes koolitatakse praktilisemas laadis ka soome keele õpetajaid ja tõlke. Tartu Ülikool pakub veel võimalust soome keelt ja kultuuri bakalaureuse- ja magistriastmes peaerialana õppida, ent õppejõude napib ja professorikohta ei ole.

Mõlema riigi vähenev huvi teineteise keelt ja kultuuri õpetada on sedavõrd kurvem, et Eesti rahvusülikooli loomise aegadel oli just koostöö soomlastega see, mis meie akadeemilist elu üles aitas ehitada. Soome teadlased, nende hulgas näiteks legendaarne Lauri Kettunen, ärgitasid meid enda rahvuskultuuri ja ühist soome-ugri identiteeti uurima. Ja asi pole ainult identiteedis ja ühtekuuluvustundes. Soome on rahvusvahelisel areenil meie parim sõber, kellest kaugenemine ohustaks meie julgeolekut. Ka kultuurialase koostöö vähenemine maailma ühe enim arenenud riigiga tooks Eestile kõvasti kahju.

Eesti ja Soome otsustajail oleks aeg kokku saada ja sõlmida riiklikul tasandil vastastikune leping, et teineteise keelt ja kultuuri saaks mõlemas riigis vähemasti ühes ülikoolis bakalaureusetasemel õppida. Mõlema huvides on hoida ja koolitada inimesi, kes suudavad rohkem kui tavalisel suhtlustasemel kõneleda ja vastastikku infot vahendada. Keele ja kultuuri tundmine on alustalad, mis hoiavad elujõulisena sügavamat koostööd.

Sest nagu ka inimeste puhul, ei saa sõprust võtta iseenesestmõistetavalt ja selle hoidmiseks tuleb pidevalt ühist identiteeti luua. Muidu võime end ühel hetkel avastada olukorrast, kus kunagisest ühisolemisest on jäänud ainult ilusad mälestused ja ideed rahvaid ühendavast kultuurilisest sillast asendab vaid kivine Talsinki tunnel.