Uskumatuna tunduv, aga tõde. 150 elanikuga setu küla Obinitsa oli aasta aega 25 miljoni soomeugrilase kultuuripealinnaks. Vähe veel! Aasta jooksul toimus Setumaal kogunisti 60 üritust, mis tõid kohale 25 000 külalist.

Maaleht intervjueeris Obinitsas kultuuripealinna aasta lõpetamisel kuraditosinat setut ja Setumaa sõpra, et teada saada saladus. Nimelt – milline on tähtsaim järgimist vääriv Obinitsa kogemus kultuuripealinna aastast meie teiste külade tarvis. Sest iga küla võib ju kandideerida sellele unikaalsele tiitlile.

Aivar Ruukel, Soomaa ja soome-ugri toidu väsimatu tutvustaja: “Setu identiteet on juba kümme aastat tugev olnud ja kultuuripealinn tulebki ehitada tugeva identiteedi peale. See on võti. Lisaks loomulikult kohalikud inimesed, kes oma identiteeti usuvad. Ning kõige toeks tugev turismiturundus.”

Rieka Hõrn, kultuuripealinna programmijuht: “Tehke koostööd, olge hästi avatud, armastage soomeugrilasi ja teineteist, siis lähebki korda. Delegeerige rohkem ülesandeid teistele.”

Aare Hõrn, kultuuripealinna peakorraldaja, sootska: “Silte peab küla vahel palju olema. Inimesed ei leidnud kõiki paikasid üles, kuigi Obinitsa pole maailmatuma suur.”

Õie Sarv, sootska: “Kõik külad peaksid olema säärased, nagu on, et elaksid hästi, teeksid tööd ja oleksid rõõmsad. Üle pingutada pole vaja.”

Ivari Padar, mitmekordne minister, setude suur sõber: “Tuleb rõhutada oma eripära, see enese ja teiste jaoks tähtsaks teha. Mäletame, et vene ajal oli “setu” sõimusõna. Praegu on setud hiilgavaks näiteks, kuidas oma kultuuri ja kogukonda tutvustada. Oluline on ka setude külvatud seeme Venemaa soome-ugri rahvastele, kes käisid kultuuripealinna sündmusi vaatamas. See on tõeline rahvadiplomaatia.”

Ahto Raudoja, Seto Instituudi juht, sootska: “Paljud arvavad, et on väikesed, ei saa hakkama. Aga just julgus ja pealehakkamine on peamised. Üritusi oli meil isegi rohkem, kui käia jõudis.”

Aarne Leima, Seto Kongressi peavanem, sootska: “Kui küsitakse, kui palju on Obinitsas elanikke, ja saadakse teada, et sada viiskümmend, siis keegi ei usu, kuidas on võimalik nii väheste inimestega teha nii suuri asju. Pealegi, kui alustasime, oli eelarve null ning Eesti riik lubas toetada … moraalselt. Algas suur toetajate, sponsorite ja fondide otsimine, sest ega raha ole ju otsa saanud. Seega on peamine siiski pealehakkamine. Muuseas, omal ajal hirmutati ülikoolis kehvasti õppinuid, et “saadame su Obinitsa”, see oli kui pärapõrgu sünonüüm. Praegu oleks see suur au.”

Urmet Itse, Seto vanematekogu liige: “Peamine õppetund on mitte tunda hirmu suurte asjade ja tegude ees. Soovin kõigile küladele, kes kunagi kandideerida soovivad, palju enesekindlust.”

Marina Kaljurand, välisminister: “Kõige tähtsam õppetund on näha, kuidas väike küla saab end teha mitukümmend korda suuremaks, esindades nii setu kultuuri, Eestit kui ka soome-ugri rahvaid. See on suur rahvusvaheline sündmus, mis teeb minu kui välisministri uhkeks. Kõige tähtsam on siin kogukonnatunne, tahtmine ise teha, end tutvustada. Kui laval on koos vanaemad, minuvanused ja lasteaialapsed, siis elab siin kogukonna vaim.”

Jane Vabarna, ülemsootska: “Kultuuripealinn saab olla vaid elujõulist kultuuri kandev küla. Kui kultuur on elujõuline ja tugev, siis pole vahet, kui suur küla on.”

talsipuha-obinitsas-soome-ugri-kultuuripealinna-aasta-lopetamine-tsirg-73468525

Talsipüha Obinitsas, soome-ugri kultuuripealinna aasta lõpetamine. Tsirgu palve – Evar Riitsaar. Foto: Raivo Tasso

Evar Riitsaar, kunstnik, endine soome-ugri kultuuripealinna linnapea, sootska: “On tähtis, et Obinitsale tuli appi kogu Setumaa, lisaks ka linnasetud. Ja mitte üksnes Eesti linnadest. Leidsime setusid ka Pariisist, korraldasime seal kogunisti setu päevad.”

Annela Laaneots, sootska: “Kõik on kinni inimestes. Tuleb tekitada aina enam lähikontakte läbi inimeste, see on märksa kiirem, kui asju ajada läbi ametlike kanalite. Nii laheneb suurem osa probleemidest isegi siis, kui raha ei ole.”

Ülle Kauksi, ajalehe Setomaa toimetaja, kirjanik: “Kui kultuuripealinna korraldamise vastu võtsime, ei teadnud me, kas läheme võlavanglasse või paljudega tülli või kaob tervis. Nüüd teame, et juba pool aastat enne kultuuripealinnaks saamist polnud meil ühtegi puhkepäeva. Mis siis veel rääkida pealinna-aastast. Teha tuleb kõike: majutada, kõnesid pidada, kingitusi ja toitu valmistada, esineda, plaate salvestada, vastu võtta küllakutsete laine. Ainus võimalus, et sel taustal veel isiklikku elu oleks, on säärane, et tööd tuleb teha koos kogu perega, siis saad abikaasat ka näha.”

Rein Sikk, 21.01.2016

Maaleht