Viljandis said kokku Ingerimaa rahvarõivad ja paadimees

Eestisoomlaste kultuuriomavalitsuse eestvedamisel korraldatud eesti ingerisoomlaste laulu- ja tantsupidu toimus 31 korda. Viljandi Kaevumäel kõlas toimumiskohale sobivalt ka legendaarne Viljandin venemies (Viljandi paadimees). Laulu on tõlkinud soome keelde Albert Pettinen, muusikaõpetaja ja dirigent, kellele seekordne pidu oli pühendatud. Pettinen on kirjutanud ka ingerisoomlaste saatusest inspireeritud koorilaule, neist üks kannab pealkirja Ikuinen kulkuri (Igavene rändaja), laulu sõnad on kirjutanud Lyyli Ronkonen.

Ühtekokku osales seekordsel peol enam kui 300 ingerisoomlast. Peolusti jagasid ka ingerisoome päritolu popartist Alen Veziko ja vadja juurtega saksofonist Lembit Saarsalu.  

Päev algas Pauluse kirikus toimunud soomekeelse jumalateenistusega. Seejärel liikusid pidulised rongkäigus Viljandi keskväljakult Kaevumäele. Soome Instituudi juhi Hannele Valkeeniemi sõnul kandis see kontserdiplatsile looklev rahvahulk ka sügavamat sõnumit.

“Ingerisoomlasedki tahavad, et neid märgatakse. Ka neil on soov teha end nähtavaks ja kuuldavaks. Nii on see rongkäik ja pidu justkui värvikirev deklaratsioon! Soome Instituudi jaoks on ingerisoomlased väga oluline rahvakild, sest just tänu neile hoitakse Eestis elus soome keelt. Ingerisoomlased on sild, mis ühendab soomlasi ja eestlasi ning see side tekkis Eestimaal juba enne seda, kui loodi Soome Vabariik,” kommenteeris Valkeeniemi ajalehele Sakala antud intervjuus.

Hannele Valkeeniemi sõnul õpib ta selliste kohtumiste käigus alati midagi uut. “Seekord sain näiteks teada, miks Ingerimaalt Tuutari kihelkonnast pärit rahvarõivaste nimetus on tänapäeval hoopis Tuuteri. Kui Ingerimaa läks Nõukogude Liidu kätte, tegid ingeri naised pisut ringi ka Tuutari rahvarõivad ning uuendustega koos täiendati ka rõivakomplekti nimetust – a asendati e-tähega¹. Seesama, Tuuteri komplekt on tänini üks soome populaarsemaid rahvarõivaid,” seletas Valkeeniemi.

Milles uba?

Ingeri laulupidude ajalugu algas 123 aastat tagasi. Neid pidusid jõuti vahemikus 1899–1918 pidada kokku kuus. Pidukohtadeks olid Skuoritsa (1899), Tuutari (1901), Venjoki (1903), Tyrö (1908), Keltto (1910) ja Kolppana (1913). Terijoki pidu peeti 1918. aastal juba Karjala kannasel.

Kuid traditsioon kandus siiani ja Eesti pinnal peeti esimene sarnane pidu juba 1923. aastal Narva-Jõesuus. Pärast Eesti taasiseseisvumist algasid peod uuesti ja 1991. aastal tähistati seda Elvas. Ingerisoome laulupeokultuuri arendamise oli juba enne taasiseseisvumist võtnud oma südameasjaks Albert Pettinen (1937–2022), Tallinna Pedagoogilise Instituudi laulu- ja muusikaosakonna lõpetanud koorijuht ja helilooja. Just selle mehe mälestusele oligi seekordne pidu pühendatud. 

Need peod toovad kokku suure hulga ingerisoomalste seltse, tantsurühmi, laulukoore üle terve Eesti, samuti Soomest, Peterburist ja Karjalast.

Venjoki kiriku lähistel oli ka see muruväljak, kus kaikus mõnel korral ka ingerlaste oma muusika, kui oli kokku tulnud üleingerimaaline laulupidu! Neid oli peetud juba mitmel pool Ingeris ja neil osales tuhandeid osavõtjaid kõikidest kihelkondadest. Ja minu ema ja isa kohtusidki ühel sellisel laulupeol!

Ingeris sündinud luuletaja ja tõlkija Aale Tynni meenutustest

Eesti ingerisoome XXXI laulu- ja tantsupeol esinesid ühendkoor, ühendtantsurühm, orkester, Tallinna seltsi tantsurühm KATAJA, Tallinna lauluansambel Kanerva, Viljandi seltsi laulukoor Sävel, Narva seltsi ansambel Iloiset Ystävät, Ida-Virumaa seltsi tantsurühm Metsäkukat, Laulukoor Orvokki, Meesansambel Pankaa Pojat, Pärnu seltsi folkloorirühm KULLERO, tantsurühm Tilder, Pärnu seltsi ansambel  Siskot, Järvamaa seltsi tantsurühm Katrilli, Pärnu Noorte Puhkpilliorkester, solist Alen Veziko ja saksofonist Lembit Saarsalu.  

Ühislauludes ja tantsudes osalesid veel ka Tartu Kiuru koor ja tantsurühm Röntyskä, Soome tantsurühm Virta, Viljandi tantsurühm Kielo, Pärnu ja Järvamaa lauljad. 

¹ Tuutari – vene keeles Dudergof, teisisõnu Tuuteri – on üks vanemaid ingerisoome kihelkondi Ingerimaal, mis asutati rootsi võimu algaastatel 17. sajandi alguses. Kihelkond sai ilmselt oma nime seal asunud Duderhofi mõis järgi. Sõna pärineb aga saami keelest – Tuutarin kennäät ehk Tuutari mäed. Siin üle tuhande aasta tagasi elanud saamide esivanemaile olid need aga “tundrud”.