Käin, sest näen seal ikka veel mõnda vana head sõpra ja tuttavat. Ehkki iga korraga järjest vähem. Iga korraga saadetakse Venemaalt soome-ugri kongressidele järjest rohkem Putinile lojaalseid riigiametnikke ja järjest vähem tege- likke soome-ugri asja ajajaid. Aga siiski, Soomes Lahtis olid VII soome-ugri rahvaste maailmakongressil kohal hant Zoja Rjabtšikova, mansi Svetlana Popova, mari Vladimir Kozlov (Laid Šemjer), komi Aleksei Konjuhhov ja teised head inimesed.

Tegelikult on kogu asi juba ammu käest ära. Asi läks käest kohe alguses – siis, kui Soome-poolseks soome-ugri asja ajajaks osutus Soome-Vene sõprusühing (ryssänystävät) ja mitte näiteks Castreni selts. Kui ungarlaste esindajaks osutus György Nanovfszky („magav ungarlane”, kes juhtumisi oli 1992. aastal Ungari suursaadik Moskvas) ja mitte näiteks János Pusztay. 1996. aastal Ungaris Budapestis õnnestus siiski Vene tšinovnikutele selgeks teha, et kongress esindab soome-ugri rahvaid, mitte Venemaa Föderatsiooni oblasteid ja nende oblastivõimude esindajaid.

Ei ole teist sellist organisatsiooni

Maailmas vist pole teist sellist organisatsiooni, kus inimesed kogunevad üle riigipiiride keeletunnuse alusel. Kus üks keelkond moodustab oma esindusorganisatsiooni. Organisatsiooni, kus ühe laua taga istuvad koos kütid-korilased ja põlluharijad. Kus ühe laua taga istuvad eri rassitunnustega inimesed, keda ühendab ainult üks asi: nad räägivad sarnaseid keeli.

Kongress on Vene riigivõimule alati pinnuks silmas olnud. 2008. aastal Hantõ-Mansiiskis prooviti konsultatiivkomitee peakorter Soomest Venemaale viia. Ei õnnestunud. Seekord tegi Venemaa soome-ugrilaste assotsiatsioon AFUN (Ассоциация финно-угорских народов РФ) ettepaneku arvata kongressi päevakorda teema, mis käsitleks fašismi taassündi mõnedes EL-i riikides. Ka see ei õnnestunud.

Küll aga õnnestus neil kärpida Venemaalt saabuvate delegatsioonide koosseise. Udmurdi rahvast esindas ainult viis ametlikku delegaati ja Permi komisid üks (kõik mulle võõrad inimesed).

Veel õnnestus neil Venemaa kultuuriministri asetäitja Aleksandr Zhuravski esinemine. Plenaaristungil pidasid kõne kolme riigi presidendid (Soome, Eesti, Ungari) ja peale presidentide ka Vene kultuuriministri asetäitja. Zhuravski rääkis, et väikerahvaste kultuur õitseb ainult Venemaal. Vene riik panevat igal aastal miljardeid kultuuripaleede ehitamisse (mis võib ju iseenesest õige olla) ja Vene riik olevat ainus, kus põlisrahva arv suureneb (see tuleneb sellest, et inimesed panevad ennast rahvaloendusel kirja oma tegeliku rahva järgi, mida nad varem ei teinud). Tegelik väikerahvaste rõhuja olevat EL: Ühendkuningriik rõhub šotlasi, Eesti rõhub setusid ja Rootsi rõhub saame (mis iseenesest väga vale ei ole).

Kongressi teise päeva õhtul märkasin, et seesama Zhuravski seisab meie lähedal. Näitasin Juku-Kalle Raidile, et näed – seesama ongi. Juku-Kalle lendas kohe peale ja alustas vestlust küsimusega: „Kas sa selle sita kirjutasid ise valmis või anti sulle tekst ette?” Kõige toredam repliik tuli jutu lõpuotsas. Juku-Kalle küsis: „Sa oled ju sihukene suhteliselt noor ja intelligentne inimene, miks sa arvad, et Putinil alati õigus on?” Zhuravski vastas, et aga tal ju on alati õigus.

Päästvad alternatiivüritused

Seitsmenda soome-ugri rahvaste maailmakongressi päästsid alternatiivüritused (nendeta oleksid olnud vene kultuuri päevad). Esimese päeva õhtul andsid kohalikus klubis võimsa ühiskontserdi karjalane Santtu Karhu ja saami räppar Ailu Valle. Teise päeva hommikul pidasid ühispalvuse mari, udmurdi, soome, vadja ja eesti omausulised. Teise päeva õhtul esitles Jaak Prozes oma raamatut „Kas Putin on vepslane?”. Pidevalt sumises meie ümber seltskond soome-ugri noori: handid, soomlased, udmurdid, karjalased, eestlased. See annab lootust.

Allikas: Eesti Päevaleht