Jäta menüü vahele
22.05.2020

Miks andis Peeter Laurits maailmakongressile sellise näo?

“Minu jaoks on need loodusliku kirjaviisi metafoor. Usun, et need detailid räägivad meile kõigile ühtmoodi tuttavat lugu,” avaldab ta.

INTERVJUU: Sel nädalal teatasime, et VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress toimub aasta pärast ehk 16.–18. juunil 2021. Kongressi toimumiskoht – Tartu ja Eesti Rahva Muuseum – jäi samaks. Ent mõnevõrra muutus kongressi üldine kujundus, mille keskmesse valis kunstnik Peeter Laurits üraski haudemustri ja Valge mere äärselt kaljuseinalt leitud petroglüüfid.

“Minu jaoks on need loodusliku kirjaviisi metafoor. Usun, et need detailid räägivad meile kõigile ühtmoodi tuttavat lugu. Lugu, mida seob ka verevpunane värv,” avaldas ta pikemas intervjuus, mida järgnevalt lugeda pakume.

Lauritsat köidab soome-ugri maailma juures kultuuri vanus ja ürgsus. “Puht isiklikust huvist olen tegelenud selle teemaga juba aastakümneid. Konkreetseks muutus see maailma minu jaoks aga siis, kui Eesti Rahva Muuseum kutsus mu soome-ugri püsiekspositsiooni “Uurali kaja” peakunstnikuks.

Mustriga lugu

Kui ees ootavat maailmakongressi kavandamata hakati, sündis Lauritsa peas esmalt logo kavand. “Soomeugrilik elu- ja mõtteviis meenutas mulle ühel hetkel kõige paremas mõttes üraski loodud  jäljendit. Sest just nii nagu nüüd logol näha, närib viljastatud üraski-mamma ennast läbi niinekihi, munedes keskkäigu tihedalt täis samal moel nagu inimene kevadeti kartuleid paneb. Kui aga kord neist munadest kooruvad vastsed,  asuvad nemad omakorda keskkäigust mõlemale poole uuristama oma harukäike. Ning kui mustrit hoolega vaadata, näeb, et see muutub lõpu poole üha laiemaks – vastne ju kosub, kuni jõuab talve tulekul käigu tippu. Seal ‘pesas’ üraski vastne nukkub ning on kevadel valmis valmikuna endale esmalt kaaslast ja seejärel uut mustripuud otsima,” kirjeldab Laurits.

Ta tunnistab, et need, kes elavad metsas teavad täpselt, mida näevad. Kuid need, kes elavad linnas või ookeani ääres ei pruugi sellest kujutisest suurt midagi teada. Tõsi on seegi, et logolt võib vaataja silmata ühtaegu nii puud, liblikat kui ka hieroglüüfi.

“Minu jaoks on see kõik aga loodusliku kirjaviisi metafoor. Ent kokkuvõttes polegi oluline muu, kui lugu ise – nii üraskimuster kui ka petroglüüfidega graafiline loogika. Need on nii orgaanilised, et päritolu polegi lõpuni oluline. Loeb vaid ühisosa, mis on meile kõigile omane ja ilmne.”

Tervitused aastatuhandete tagant

Hõbedase läikega mustendavad kujutised ehivad nüüdsest nii maailmakongressi veebilehte kui ka sotsiaalmeedia kontot. Ent mitte kõik meist ei tea, et need joonised, õigemini graniiti kraabitud kujutised, on enam kui 4000 aastat vanad.

Ning et selline petroglüüfide väli asub endiselt Valge mere kaldal Uus-Zalavruga graniitpaljandil. Tollel samal paljandil on kord seisnud ja poseerinud ka Lennart Meri (pildil). Ning sinna viis Kaljo Põllu noored kunstitudengid ekspesitsioonile. Reisile võeti kaasa ka pikad rullid kalkapaberit, millele talletati oluline killuke soomeugri ajalugu ka tänasesse päeva.

Pea pool sajandit hiljem õngitses Peeter Laurits need samad kalkad Kumu arhiivist välja ning lasi ERM-i tellimusel ära digiteerida. “See kõik juhtus viimasel hetkel, sest kalka pudenes katki. Ning ehkki töö käigus talletatud ribad on nüüd korralikult säilitatud, ei saa neid enam tervikuna kasutada.”

Olgugi, et tõenäoliselt on nende kaljujooniste taga meie soomeugrilastest esivanemad, ei saanud neist petroglüüfidest menuka püsinäituse “Uurali kaja” eksponaadid. Põhjus on lihtne: mainitud näitus kujutab hõimurahvaste elu läbi viimase sajandi. Ent kõigele on antud aeg ja nii toob soome-ugri rahvaste maailmakongress need signatuuriga kaljujoonised järgmise suve hakul ehtena ERMi.

Kolm värvi

Lõpuks on jäänud veel värvide valik lahti rääkida. Õigemini meelde tuletada, sest verevpunane ja hõbevalge on soome-ugri rahvaste põhivärvid nii elus mõtteviisis kui ka rõivastuses. Oma rolli mängib nende kõrval ka mõjus must. Kel pikema teemaarenduse vastu huvi, neile soovitame lugeda Art Leete esseed.

Alljärgenavlt avaneb maailmakongressi tarvis loodud kujundus, mille aluseks on 3-osaline pannoo ning mille kopeerisid Mare Hunt, Anu Anderson, Tiit Rammul, Karin Kalman, Kadi Pajupuu. Tuhat tänu teile!