Maavalla koda: Riik lubab aina sagedamini looduslike pühapaikade hävitamist

Maharaiutud Aburi hiis. Foto: Ahto Kaasik

Maavalla Koda nõuab selgitust Aburi hiiemetsa hävitamise kohta Virumaal ja tunneb muret looduslike pühapaikade aina sagedama hävitamise üle.

Maavalla Koja vanem Madis Iganõmm ütles: „Aburi ei ole ainukordne juhtum, teateid looduslike pühapaikade kahjustamisest on viimasel ajal aina rohkem. Seepärast loodame, et Eesti riik kavandab plaani, vältimaks tulevikus analoogsete skandaalsete juhtumite kordumist või edasist kuhjumist. Kui selleks on tarvis muuta seadusi, siis peab seda ka tegema.“

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda saatis Keskkonnaministeeriumile kirja 8.-9. juunil toimunud Aburi hiiemetsa hävitamise asjus. Tegemist on 19. sajandist teada oleva hiiepaigaga, mille järgi on nime saanud ka ümbritsevad kinnistud. Lisaks oli hiis ainus metsasaar põllumajandusmaastikus ning sellisena esiteks miljööväärtuslik ja teiseks asendamatu elupaik lindudele. Hiiemetsa ökoloogiliste ja elupaiga funktsioonide taastumine võtab aega vähemalt ühe inimea.

Kirjas juhitakse tähelepanu asjaolule, et Eesti riik (Keskkonnaministeerium) müüs kinnistu, kus asus Aburi hiiemets, avalikul enampakkumisel aastal 2017 K.M.E. Haldus OÜ-le (Eino Klement) ning tänavu 4. juunil lubas seal lageraiet teostada. Maavalla Koda tahab teada, miks müüs riik hiiemetsa ja lubas seal lageraiet, kes vastutab niisuguse tegevuse eest ja kas võib olla tegemist ametialase lohakusega.

„Eesti Vabariigil on vastavalt Põhiseadusele kohustus kaitsta eesti keelt ja kultuuri. Eesti kultuuri lahutamatuks osaks on ka ajaloolised looduslikud pühapaigad. Looduslike pühapaikade mäletamise ja austamise poolest oleme unikaalsed kogu Euroopa Liidus. Riigi juhtimisel tuleb mõista, et kultuuripärand on see vundament, millele rajatakse tulevast kultuuri ja ühiskonna toimimismehhanisme. Ühiskonda, kus talutakse või lausa õigustatakse kultuuripärandi hävitamist, ohustab moraalse vundamendi kaotamine,“ rõhutatakse kirjas.

„On tarvis lõpetada olukord, kus Eesti seadusandlus lubab karistamatult hävitada meie kultuuripärandit ja loodusväärtusi,“ ütles Madis Iganõmm kommentaariks.

 

Lisainfo:

Andres Heinapuu

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja kirjutaja

koda@maavald.ee

56932353

 

Madis Iganõmm, 56909651

 

Info allikas: Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja pressiteade 18.06.2019

 

Virumaa Teataja Aburi hiie maharaiumisest

Karikatuur Virumaa Teatajas

Aburi Virumaa Teataja nädala Mee ja tõrva valikus

Tutvuge galeriiga Aburi hiie viimasest kümnest aastast

Maavalla Koja kiri Keskkonnaministeeriumile: 

Rene Kokk, keskkonnaminister rene.kokk@envir.ee
Marku Lamp, asekantsler marku.lamp@envir.ee
Kristel Järve, metsaosakonna juhataja kristel.jarve@envir.ee

17.06.2019

8.-9. juunil, suvistepüha laupäeval ja suvistepühal hävitas K.M.E. Haldus OÜ (Eino Klement) Aburi hiie Ebavere (Väike-Maarja) kihelkonnas, praeguses Väike-Maarja vallas. Eino Klement on intervjuus Õhtulehele (12. juuni 2019) teatanud, et ta ei teadnud, et tegemist on loodusliku pühapaigaga.
Hävitustöö on häbiväärne sellepärastki, et hiie lageraie toimus lindude pesitsusajal ja palju linnupoegi sai hukka. Lisaks toimis hiis metsasaarena põllumajandusmaastikus, millega kaasnes nii miljööväärtus kui ka kohapeal asendamatud ökoloogilised ja elupaiga funktsioonid. Nende funktsioonide taastumine võtab aega vähemalt ühe inimea.

Kinnistu, kus asus Aburi hiiemets, kanti kinnistusraamatusse 2014. aastal kui Eesti Vabariigi maa, mille valitsejaks sai Keskkonnaministeerium. Keskkonnaministeeriumi allasutus Maa-amet müüs selle kinnistu 2017. a märtsis avalikul enampakkumisel ning kinnistusraamatusse kirjutati 9. 03. 2017 uue omanikuna K.M.E. Haldus OÜ. Sama firma on seniajani selle kinnistu omanik. 4. juunil 2019 esitati metsateatis, mis samal päeval sai lageraiet lubava kinnituse.

Nõuame Keskkonnaministeeriumilt põhjalikku ja detailset selgitust, kuidas sai Aburi hiie hävitamine toimuda, sealhulgas vastuseid järgmistele küsimustele:

1. Miks Keskkonnaministeerium (Maa-amet) pani hiie müüki enne riigile kuuluval maal loodusväärtuste inventeerimist või loodusliku pühapaiga kaardistamist, sellest hoolimata, et pärandkultuuri kaardirakenduses (koostatud koostöös RMKga, nii maa-ameti geoprtaalis kui metsaportaalis) oli pühapaik juba siis fikseeritud?

2. Miks Keskkonnaministeerium ei võtnud midagi ette, et riigile kuuluval kinnisasjal olnud looduslik pühapaik oleks kaitstud?

3. Miks lubati lageraiet pesitsusajal ning olukorras, kui oli teada, et tegemist on pühapaigaga, mis oli märgitud rahvusvahelise metsahoolekogu (FSC) Eesti organisatsiooni tellimusel koostatud ja Maa-ameti geoportaalis üleval olnud looduslike pühapaikade andmekogus ja kaardikihil?

4. Kes konkreetselt vastutab hiiemetsa müügi ja raieloa andmise eest ja kas on tegemist ametialase lohakusega?
Keskkonnaameti võimalik selgitus, et puistu vastas raiet lubavatele kriteeriumidele, ei ole asjakohane, sest hiiemetsad reeglina vastavadki raiet lubavatele kriteeriumidele ning see ei saa olla õigustuseks looduslike pühapaikade hävitamisele ega kahjustamisele.

Meie hinnangul oleks Aburi hiie hävitamist saanud ära hoida, kui
1) loodusliku pühapaigaga kinnistut, mis kuulus riigile, ei oleks üldse müüdud;
2) enne müüki oleks looduslik pühapaik kinnistul inventeeritud, kaardistatud ning kaitse alla võetud;
3) Maa-ameti avalikus kaardiserveris oleks taastatud looduslike pühapaikade kaardikiht, mis eemaldati möödunud aasta oktoobris kuni korrastamiseni.

Veel soovime ülevaadet konkreetsetest riigi kavandatavatest abinõudest, koos vastutajate ja eeldatava ajakavaga, et vältida tulevikus analoogsete skandaalsete juhtumite kordumist. Tegemist ei ole ainukordse juhtumiga, vaid looduslike pühapaikade kahjustamine näib eriti viimasel ajal sagenevat. Kui selleks on tarvis muuta seadusi, siis tuleb seda ka teha. Oleme seisukohal, et tegevusplaanis kokku leppimiseks on viimane aeg korraldada arutelu koos teiste asjassepuutuvate ministeeriumidega.
Ühtlasi oleks vajalik looduslike pühapaikade kaardikihi korrastustöö kiiresti lõpule viia.

Maausulistele on hiie hävitamine võrdne mistahes usu pühakoja hävitamisega.

Eesti Vabariigil on vastavalt Põhiseadusele kohustus kaitsta eesti keelt ja kultuuri. Eesti kultuuri lahutamatuks osaks on ka ajaloolised looduslikud pühapaigad. Looduslike pühapaikade mäletamise ja austamise poolest oleme unikaalsed kogu Euroopa Liidus. Riigi juhtimisel tuleb mõista, et kultuuripärand on see vundament, millele rajatakse tulevast kultuuri ja ühiskonna toimimismehhanisme. Ühiskonda, kus talutakse või lausa õigustatakse kultuuripärandi hävitamist, ohustab moraalse vundamendi kaotamine.

On suur hulk pärimusteateid, et hiite hävitajate või nende järeltulijatega on juhtunud õnnetusi või on nad haigeks jäänud. Igaühe asi on, kas ta usub seda või ei. Maavalla Koja kohus on neid selle eest hoiatada. Loodame nii antud juhtumi puhul kui ka looduslike pühapaikade säilitamises üldse Eesti riigiasutuste koostööle.

Madis Iganõmm
Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja vanem

Print Friendly, PDF & Email