Lea Kreinin: FUFFist ja rongidest (kultuur.info)

Kiirrongid teatavasti igal pool ei peatu. Nii polnud näiteks paljud Tartu-Tallinna reisijad enne tselluloositehase vastaseid proteste Tabivere olemasolust vist üldse teadlikudki. Imaginaarsel soome-ugri raudteel peatub rong vaid paaris üksikus jaamas (õnneks ka Eestis!) ning kihutab kiiresti mööda kõigest, mis jääb suuremate jaamade vahele. Soome-ugri kogemus näitab, et kui sul pole tänapäeval oma riiki, siis sinust kihutatakse lihtsalt mööda, halvemal juhul sõidetakse üle. Jaamade vahel on palju vaatamisväärset, aga kihutava rongi aknast seda ei näe.

On küll väikerahvad, aga pole olemas väikesi keeli ega kultuure – kõik on võrdsed. Mõnel on lihtsalt suuremad võimalused ja levik kui teistel. Soome-ugri filmifestival (FUFF) lubab meie väikerahvastest keelesugulastel paigutuda tänapäevasele meedia- ja filmimaastikule, andes neile juurde veel ühe võimaluse oma kultuuri kaitsta ja arendada. Kui on olemas võimalus, võib teha peadpööritavalt suuri asju! Seda FUFFil ka näeb. Festivali veab juba viiendat aastat ungarlanna Edina Cüllög. Seto kirjaniku ja ühiskonnategelase, FUFFi patrooni Kauksi Ülle sõnul tuleb Edinat tänada selle eest, et ta on osanud soome-ugri hõimuliikumist elavdada ning selle rüppe tagasi tuua ungarlased.

Soomeugrilastele sobilikult leiab sündmus aset suurtest tõmbekeskustest kaugel Võrumaal, tänavu esmakordselt Sännas. FUFF võtab kiirustajal aja maha, ümberringi lõhnavad pärnad, pole kuhugi kiiret. Internet ja moblalevi on (õnneks!) viletsavõitu, seltskond see-eest imeline. Ja toidud! Mitmepäevane taimetoidukuur turgutab mõnusalt keha ning kuna Sänna kultuurimõisa poliitika ei soosi alko tarbimist, saab suvegrillist ja -tšillist väsinud maks teenitud puhkuse. Suitsusaun ja pärnaõied, Pärlijõe ääres ja planetaariumi radadel linnulaulu nautimine, kaunis särtsakas mõisainterjöör ja südamlikud kontaktid teiste kohaletulnutega … Juba ainuüksi kõige selle pärast tasus siia tulla. Lisaks kõigele sellele on ka filmiprogramm super!

Festivalihommikud algavad stsenaristika, animatsiooni, eksperimentaalfilmi ja -muusika töötubadega, viimasel päeval esitletakse ka neis töötubades loodut. Pärast lõunat hakkavad suures saalis erinevad filmiprogrammid. Võistlevad ainult soome-ugri väikerahvaste filmid, kuid näeb ka Türgi, Hispaania, Eesti, Soome ja Ungari lühifilmiprogramme, sekka pikemaid linateoseid.

Mul on ka isiklikud lemmikud sellel festivalil. Avafilmi „See pole mu elu parim aeg“ on teinud tuntud Ungari režissöör Szabolcs Hajdú (juhatas FUFF-il ka eksperimentaalfilmi töötuba). Ta filmis kodus, näitlejaiks tema oma pere, enamik filmi linastustest on samuti olnud inimeste kodudes. See kammerlik teos on mitmetasandiline ja äärmiselt haarava dialoogiga, mis paneb elu üle mõtlema ja äratab soovi seda filmi uuesti vaadata. Teine film, mis sügavalt kõnetas, on Julia Mironova dokumentaalfilm „Rahvus“, mis räägib kurbnaljaka loo Udmurdimaast ja bessermanidest. Filmis näeb kaunist ja särtsakat Udmurdi lauljatari ja EMTA doktoranti Maria Korepanovat. Festivali üks preemiafilm, lühidokk „Järv“ (autor Daria Blokhina) helistab neidsamu hingekeeli, mõtiskledes pärimuskultuuri ja -elustiili kaduvuse üle.

Veel tahaksin kiita festivali hilisõhtust muusika- ja kultuuriprogrammi. Öösiti ei lastud filmivaatamisest väsinud hingi telgis puhata, vaid veeti muusikat nautima ja tantsuringi: valik oli soome-ugri diskost ja viie rütmi tantsust „Pööriöö“ Triinu Taulini.

Loen teksti üle ning vaatan nõutult ohtraid hüüumärke. Käsi ei tõuse neid kustutama. Uskuge, see oli tõesti eriline festival, väike ja kodune, erilise vaimsusega. Loodan, et mainstream-festivaalerid seda iialgi ei leia. Mul on veel kaks soovi tulevikule: et Edina ja tema vabatahtlikud ei väsiks ning et aeglased rongid ei kaoks!

Allikas

Print Friendly, PDF & Email