Lahkus suur Eesti ja Soome sõber Valeri Alikov

In memoriam Valeri Alikov 01.01.1960–11.09.2016

Pärast rasket haigust lahkus suur Eesti ja Soome sõber Valeri Alikov, kes oli nii kriitik, luuletaja, tõlkija, visionäär kui ka õpetaja. Ta sündis Marimaal, Mäemari rajoonis, Äväsiri (Novoja Sloboda) külas, mis asub Sura jõe kaldal. Õppis Nižni Novgorodi tehnikumis ja töötas Hatsinas (Gattšina) tehnikuna. 80. aastate alguses tuli Eestisse ja asus õppima Tartu ülikooli, mille lõpetas vene keele filoloogina 1993. aastal.

Valeri Alikov oli tõeline mäemari rahvuslane, kindlasti üks suuremaid mäemari rahva ajaloos. Mure oma rahva ja mäemari keele pärast, mida räägib umbes 20 000 inimest saatis teda kogu elu. Eriti tähtsaks pidas ta mäemari keele kaasajastamist ja populariseerimist. Samuti leidis ta, et marid vajavad enam informatsiooni Euroopas toimuvast, tänapäevastest kunsti- ja kirjandusvooludest. Suureks eeskujuks olid eestlaste-soomlaste saavutused keele ja kultuuri vallas. Valeri soovis, et mari rahvast saaks tänapäevane, nagu ta ise ütles moderne rahvus, kes on võrdväärne teiste Euroopa rahvastega.

Sel eesmärgil asutas Tallinnas aastail 1990−1991 ilmunud ajakirja Äväsir Uvervlä (Äväsiri küla) uudised, kus avaldati tõlkeid eesti ja soome kirjandusest, aga ka näiteks ülevaade moest ja elust Pariisis. Lisaks veel artiklid-näited, kus mäemari keele kirjapanemisel oli kasutatud ladina tähestikku. Valeri nimelt leidis, et kirillitsa pole mäemari keelele sobiv. Aastatel 1995−2007 andis Valeri Alikov välja viis numbrit kirjanduslikku kultuuriajakirja Tsikmä, mille ta nimetas oma rajooni pealinna Tsikmä (Kozmodemjanski) järgi. Valeri ei tunnistanud venekeelseid kohanimesid. Mahukates, paiguti üle 200leheküljelistes ajakirjades domineerisid tõlked eesti ja soome kirjanikelt, luuletajatelt. Olgu siin eestlastest nimetatud Ain Kaalep, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Karl-Martin Sinijärv, Kauksi Ülle, Viivi Luik. Viimastes numbrites aga pidas ta vajalikuks maailmakirjanduse vahendamist, nii ilmusid mäemari keeles tõlked Valentin Rasputini, Günther Grassi ja William Somerset-Maughami raamatutest. Ilmus ka aktuaalseid ühiskonnakriitilisi või keeleküsimusi, eriti kakskeelsuse küsimusi käsitlevaid artikleid Mati Hindi, Jaan Kaplinski ja Reet Kasiku sulest.

Valeri suurim töö aga oli Eesti ja Soome kirjanduse tõlkimine mäemari keelde. Mitte iial pole mitte keegi ei mäe- ega niidumaridest teinud sellist tohutut tõlketööd nagu tegi Valeri Alikov. Eesti keelest tõlkis ta mäemari keelde Endel Nirgi “Eesti kirjanduse” (1999), A. H. Tammsaare miniatuure, novelle ja näidendeid (2005) sealhulgas “Kuningas ja ööbik”, “Ööbik ja lilled”, näidend “Juudit”; Viivi Luige “Seitsmes rahukevad” (2008). Veelgi enam aga on ta tõlkinud soome keelest : Astrid Lindgreni “Vahtramäe Emil” (2003), Mika Waltari “Sinuhe” (2003-2004), Aleksis Kivi “Seitse venda” (2005), Astrid Lindgreni “Pipi Pikksukk” (2006) ja Tove Janssoni “Väikesed trollid ja veeuputus”, “Sabatäht”, “Võlukübar” (2006), Minna Canthi “Anna Liisa” (2006) Väino Linna “Tundmatu sõdur” (2008) jt.

Lisaks intensiivsele tõlketööle, kirjutas ta nii luulet kui ka proosat. 1999. aastal ilmus etnofuturismi sugemetega luulekogu “Tervitusi tiigrite maale” ja 2004. aastal jutukogu “Maja Sura jõe kaldal”. Proosast enam armastas ta luulet ja teda võis tihti kohata luulefestivalidel oma luulet esitamas. Vähe aga on teada, et ta on ka koostanud mäemari luuleantoloogia, mis ilmus 2005. aastal.

Valeri oli ühiskondlikult ülimalt aktiivne inimene, ta võttis osa Mari rahva kongresside ja Mari ušem’i tööst, oli Eesti Mari seltsi asutajaid ja esimene esimees. Ta võttis väga aktiivselt sõna ajakirjanduses, eelkõige mäemari ajalehes Žerä (Koit). Põhiliseks mureks oli Mari rahva, eelkõige mäemaride olukord. Paiguti olid artiklid kohalike võimude suhtes väga kriitilised ja teravad ning nii neid Marimaal ei avaldadutki. Osa avaldatust aga ei leidnud mõistmist. Viimastel aastatel kirjutas ja kommenteeris ta põhiliselt maride infoportaalis www.mariuver.info.

Valeri ei leidnud tunnustust Marimaal, kus ei osatud hinnata tema panust ja tööd mäemari rahva hüvanguks. Alates 1991. aastast elas Valeri Soomes, kus ta tegi oma elutöö. Elutöö, mis polnud mitte ainult oma rahva heaks, vaid lähendas ka eestlasi ja soomlasi kultuuriruumi kaudu, mis kandis meie rahvad koos Volga kallastele. Eesti hindas Valeri panust soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni ja 2008. aastal hõimurahvaste programmi kirjanduspreemiaga, mille ta sai Aleksis Kivi “Seitsme venna” tõlkimise eest mäemari keelde.

Oleme kaotanud Väga Suure Sõbra. Avaldame kaastunnet Valeri lähedastele ja sõpradele. Valeri Altovi ärasaatmine 8. oktoobril kell 14. 00 Helsingis Prohvet Eliase kirikust (Lapinlahdentie 2). Tema enda soovil maetakse ta Hämenlinna kalmistule.

Jaak Prozes

Fenno-Ugria Asutus