Ahto Kaasik: munapüha ja raierahu
Meie põline rahvakalender on looduskalender, mis järgib ja tähistab looduse muutumist. Vaid loodust tundes, arvestades ja austades on võimalik püsima jääda. Seega tähistab munapüha rändlindude saabumist ja munema hakkamist, sigimist, elu tärkamist ja sündimist, kirjutab Ahto Kaasik ERRi kultuuriportaalis.
Pühapäeval on munapüha, mis on meie rahvakalendris üks tähtsamaid kevadpühi. Nagu nimigi ütleb, pühitseb see päev muna ja uue elu sündimist. Muna on kui elu jätkumise ja sünni ime.
Mune värvides, koksides, üles riputades või veeretades järgime iidset tava, mis on omane nii paiksetele loodususunditele kui ka kristlikele rändusunditele. Ajapikku on põline looduspüha ja kirikupüha liikunud samale ajale. Tuleb tunnistada, et munas on vägi, mis köidab paljusid.
Kas teil on olnud võimalust jälgida, kuidas kana haudub? Keskmiselt on kanamuna 62 grammi raske ja meie jaoks tavaline toiduaine. Hauduva kana all muutub see toiduaine – munarebu ja -valge – kolme nädala jooksul imeväel elusolendiks.
Munast koorub omal jõul tibupoeg, kellel on nokk, silmad, tiivahakatised, haraliste varvastega jalad ja udusuled. Kohe peale koorumist ajab ta end jalgele ja hakkab piiksuma ja nokkima.
Muna muutumine linnupojaks on ime, mis sünnib ka siin ja praegu. See ime avaldub märkamatult kõikjal meie ümber, ka siis, kui tibatillukesest kuuseseemnest sirgub laanehiiglane või kui mehe seemne- ja naise munaraku kohtudes kasvab sellest inimene. Elu jätkamine on püha ime. Kevad, linnud, munad ja munapüha on selle kõige nähtavam väljendus.
Lugege lähemalt ERRi kultuuriportaalis (Ahto Kaasik, ERR, 11.04.2020)
