Kui Soome sisu sai kuulsaks: 30.novembril möödus Soome Talvesõja algusest 83 aastat
Lühike, ent verine Talvesõda toimus Soome ja Nõukogude Liidu vahel 30. novembrist 1939 kuni 13. märtsini 1940. Nõukogude Liit alustas Talvesõda rünnakuga ilma sõda välja kuulutamata ja sõda lõppes 105 päeva hiljem Moskva rahulepinguga.
Lääne ajakirjandus jälgis Talvesõda tähelepanelikult ning rahvusvaheliselt tuntuks said terminid soomlaste sisu ja Molotovi kokteil. Rahvaste Liit mõistis rünnaku hukka ja heitis 14. detsembril 1939 Nõukogude Liidu organisatsioonist välja.
Talvesõja puhkedes oli II maailmasõda algusest – kui Saksamaa ja Nõukogude Liit okupeerisid Poola – möödunud kolm kuud. Sõja esimesel päeval ületas punaarmee NSV Liidu ja Soome piiri Karjala kannase ja pommitas Helsingit. Sellele järgnesid diplomaatilised protestid üle Euroopa. Vastuseks teatas NSV Liidu välisminister Vjatšeslav Molotov, et nõukogude lennukitelt visati leiba nälgivale Helsingi elanikkonnale.
Otto-Ville Kuusinen ja Terijoe valitsus
Juba enne sõja algust aga oli alustatud ettevalmistusi Soome Demokraatliku Vabariigi väljakuulutamiseks, mis moodustati 1. detsembril 1939. Vabariigi valitsust tuntakse kui Terijoe valitsust, mida juhtis Otto-Ville Kuusinen. Soome Demokraatliku Vabariigi valitsus koosnes NSV Liitu põgenenud soome kommunistidest. Koheselt alustati ka Soome rahvaarmee korpuse moodustamisega, mis sai nimetuseks „Ingermalandia“. Sinna koondati soomlased ja karjalased, kes teenisid Leningradi oblasti sõjaväeringkonnas, kokku 25 000 meest, kes Kuusineni sõnul pidid peagi heiskama punase lipu Helsingis, Soome presidendi lossis.
Demokraatlikku vabariiki tunnustas ainsa riigina NSV Liit, riikide vahel sõlmiti vastastikune teineteise abistamise ja sõpruse leping. Selle sisuks oli NSV Liidu territoriaalsetele nõudmistele vastutulek, samuti relvaabi vabariigile ja relvainstruktorite koolitus. Leping sõlmiti 25 aastaks ja jõustus koheselt, kuid ratifitseerida kavatseti see mõni kuu hiljem Helsingis. NSV Liit teavitas üldsust, et Soome Vabariigi valitsus on põgenenud ja enam nad riiki ei valitse. Rahvaste Liigale aga teatati, et NSV Liit peab läbirääkimisi ainult uue valitsusega.
Soome kaotas kümnendiku maast ja Viiburi linna
Algselt kulges sõda edukamalt Soomele ja detsembri lõpuks oli punaarmee kõikidel suundadel peatatud või taganema löödud. 1940. aasta veebruari keskpaigas aga olid punaarmee väeosad Mannerheimi kaitseliinist mitmel pool läbimurdnud. Kui algasid NSV Liidu ja Soome Vabariigi rahuläbirääkimised, siis „rahvavabariik“ unustati ja NSV Liit tunnustas Soome Vabariigi Helsingis resideeruvat valitsust.
Sõda sai tuntuks eriti raskete talveolude (talv 1939–1940 oli sajandi külmim), punaarmee meeste tohutute kaotuste, soomlaste motti-taktika ja “talvesõja vaimu” poolest. Soome rahvas näitas kangelaslikkust ja riik säilitas iseseisvuse. Sõja tagajärjel kaotas Soome umbes kümnendiku oma maast Nõukogude Liidule ja oma suuruselt neljanda linna Viiburi (1939 elas Viiburis 74 403 inimest). NSV Liit aga kaotas langenutena u 125 000 meest, viis korda rohkem kui soomlased!
