Ksenofont Sanukovi auks avati mälestuskivi

Väljapaistva mäemari ajaloolase Ksenfont Sanukovi (1935–2020) auks avati 4. novembril Mäemari rajoonis Nosola ( vn. Noselõ) külas mälestuskivi. Sanukovi põhiliseks uurimisteemaks oli mari rahva vastu aastail 1920–1930 toime pandud nõukogude võimu repressioonid. Ta alustas uurimist 1980. aastatel, juhtides samal ajal üleliidulist inimõiguste- ja ajaloouuringute ühingu Memoriaal Mari ANSV osakonda.

Mälestuskivi avamine kujunes külas suureks ja pidulikuks sündmuseks. Tseremoonia avas külalaulik, seejärel said sõna need, kes Sanukovi tema eluajal tundnud olid.  Mälestuskivi ümbritsenud lindikese lõikasid läbi ta õde ja vend. Õde meenutas, et kui vend Ksenofont instituudis õppides koju käima tuli, siis visanud ta kodukülla jõudes saapad õlale ning kõndinud ülejäänud aja paljajalu – nii kalliks pidanud ta oma saapaid.

Sanukov tegeles mari rahva uue ajalookontseptsiooni väljatöötamisega. Selle järgi näiteks märgitakse XVI sajandi mari sõdasid kui vastuhakku Moskva vürstiriigi koloniaalpoliitikale. Selle mahasurumist nagu ka 1930. aastate repressioone pidas ta maride jaoks kõige traagilisemateks ajaloosündmusteks, sest need hävitasid rahvusliku eliidi. Samuti kirjutas Sanukov esmakordselt sellest, et nõukogude korra algaastatel päästsid marisid näljast ameeriklased, kes avasid spetsiaalseid toitlustuspunkte.

Sanukov oli pikaajaline mari-ungari sõprusühingu esimees ja mari rahva tähtsaima rahvusliku organisatsiooni Mari Ušemi taastanud täitevkomitee liige. Sanukov oli kolmeköitelise „Kniga pamjati“ („Mäluraamat“) peatoimetaja, kelle ettevõtmisel koguti raamatuisse 12 000 repressioonide käigus mõrvatud marilase andmed. 

Mälestuskivide avamise traditsioon sai alguse 2005. aastal, mil Oršanka rajoonis Kugnuri külas taheti avada mälestuskivi XVI sajandil maride võitlust Moskva suurvürstiriigi vastu juhtinud Mamitš Berdeile. Paraku oli valitsus selle vastu ja tegi ettepaneku avada mälestusmärk mäemaride vürst Akparsile, kes läks paluma oma maade vastuvõtmist Moskva suurvürstiriigi koosseisu. Lõpuks siiski 2006. aastal Beredei mälestuskivi avati.  Selle saamisloost rääkis lähemalt Mari Ušemi juhtfiguur Vladimir Kozlov.

“Miks just mälestuskivi? Aga sellepärast, et maride endi ajalugu on äärmiselt ebaselge. Rahvas oleks nagu elanud, aga oma ajalugu ei ole, jälgi ei ole. Miks kogu aeg puust ja puust? Puu ju mädaneb aja jooksul. Parem oleks kivi,” kõneles Kozlov.

Vahepealsetel aastatel (2007-2010), kui Mari El vabariigi valitsus ei tunnistanud Mari Ušemi, avati organisatsiooni algatusel mitmeid mälestustahvelid naabruses olevas Kirovi oblastis. Ühtekokku on organisatsioon praeguseks paigaldanud üle kümne mälestuskivi. Näiteks 16. sajandi legendaarsele maride juhile Boltušile (tema surmapäeva järgi tähistatakse 26. aprillil mari sangari päeva) ja Ivan Šigajevile, kes aitas maridele saada territoriaalse autonoomia. Tavapäraselt püstitatakse mälestuskivi külla, kust üks või teine väljapaistev mari inimene on pärit ning see kooskõlastatakse kohalike võimudega.

Juunis 2022 avati Joškar-Olas Sanukovi kunagise kodumaja seinal mälestustahvel. Selle algatas ühiskondlik organisatsioon Mari Ušem, toetasid aga Mari riiklik ülikool ja linnavalitsus.

“Nüüd Sanukovile mälestuskivi paigaldades nõudis kultuuriministeerium nendega kooskõlastust. Taheti teada, mida täpsemalt paigaldatakse ja kellele,” rääkis Kozlov. 

Mari Ušemi esimehe Igor Kudrjavtsevi sõnul kulutas organisatsioon mälestuskivi paigaldamiseks u 100 000 rubla ehk ligikaudu 1500 eurot. Mälestusmärgi avamisel viibisid Sanukovi vend ja õde, samuti sugulased. Tseremooniale tulid ka kohalikud elanikud, küla- ja rajooniametnikud ning ühiskondlike organisatsioonide esindajad. Tulemata jäid aga riigiametnikud ning riikliku ülikooli ning keele-, kirjanduse- ja ajalooinstituudi esindajad, hoolimata sellest, et Sanukov oli nii riigiasutustes kui ka instituudis pikka aega töötanud.

Ksenofont Sanukov oli soome-ugri maailmas ja Eestiski hästi tuntud mari ajaloolane.  Eesti keeles on temalt ilmunud 1996. aastal ajakirjas Akadeemia nr 7 artikkel “Maride vabadusliikumine 1917.–1918. aastal”.