arheoloogia-73650641

Arheoloogia. Foto: Priit Simson

See on Eesti teaduspoliitika probleem, et ökoloogia teaduslik korpus on lastud välja areneda, arheoloogiliste kultuurmaastike uurimist aga mitte. Viimases napib nii asjatundjaid kui sotsiaalselt soositud hoiakuid. Ometi on arheoloogiliste kultuurmaastike moodul niivõrd tugev ja väärtuslik, et selle boikott oleks kurjast.

Nabalast Stonehenge’ini

1960. aastatel korraldas siinne teaduste akadeemia koos
N Liidu lennuväega esimese kogu Eestit hõlmava aerofotogeodeetilise luure vanade kiviplaneeringute kaardistamisega. Nii avastati megaliitmaastikud. Mõned ministeeriumid said värsket andmebaasi kasutada rakendustöödeks, teaduslikuks uurimiseks sobiv viidi Riiga. See oli tookord (ja vist siiani) maailmas ainulaadne andmepank megaliitmaastike uurimiseks.

Nüüdseks Riiast tagastatud aerofotogeodeetilisi plaane uurides selgub: oh üllatust! – Stonehenge ja Eesti lohukiviväljad koos iidvanade kiviaedadega kuuluvad euroopaliku megaliitkultuuri eri arengustaadiumidesse.

Sotsiobioloogilist aforismi kasutades on Eesti arheoloogilistes kultuurmaastikes säilinud megaliitkultuuri embrüoloogilise faasi andmestik, Stonehenge esindab aga soliidse ea anatoomiat.

Ida-Virumaa põlevkivimaardlate loodus- ja terviseohtlikkus on teada. Ka fosforiidikarjäärid on probleemidega. Lisandub maardlate osa megaliitmaastike pöördumatul hävitamisel. Juba hävitatu kohta kaardimaterjale tihti pole. Nabalas ei ole ka nii kriiskavaid kriisimärke, ründe barbaarsust tuleb tõestada aerofotoplaanidega, kus on kaardistatud muinasgeodeetiline võrk.

See, et muinaseestlased olid muinasgeodeedid, on tõestatav. Nende töö hävitamine on infoühiskonnas samaväärne inkvisitsiooniliste raamatupõletamistega. Kui sel moel kuulutatakse end peaaegu et eestluse eest võitlejaks, siis on see puhas demagoogia.

Mõndagi näib esmapilgul olevat üksnes akadeemilist laadi: kas Eesti lohukiviväljad on megaliitilised või tunduvalt hilisemad. Ent Rail Balticu (RB) trasside projekt muudab olukorra drastiliseks. Tegelikult tuleks Eesti muinasgeodeesia objekte ohustav ja ka majanduslikult küsitav RB Estonia projekt sulgeda (seda mõtet on juba avaldatud) ning taotleda Eesti muinasgeodeesia pärandile UNESCO maailmapärandi staatust.

Eesti muinasmaastike kaitse konverentsil on juba kombatud kaitserežiimi loomise võimalusi, aga tulutult. Paraku, RB hävitaks iidset muinasgeodeetilist võrku ulatuses, mida me ei oska praegu diagnoosidagi. Plaanitud kultuurilooline kahjustus on võrreldav sooviga juhtida raudteerööpad läbi Stonehenge’i.

AMM-printsiip

Miks Eesti rahvuslikku aaret – muistset megaliitkultuuri – ei tunnustata? Andestage, kui kedagi haavan – süüdi on AMM-printsiip (spikriks: A=Ariste, M’=Moora, M’’=Marx). Selle hoiakuid määras marksism koos sotsiaaldarvinismiga. Aerofotogeodeetilise luure tulem ei sobinud sellele. Andmed jäid esialgu salastatuks (nn “ainult tööalaseks kasutamiseks” tase). “Mõistatuslik Muinas-Eesti” (2007) kui esimene avalikustamine võeti sapiselt vastu.

Miks muinasgeodeesia andmepank oli justkui loodud ja ei olnud ka? Olukord oli keerukas. Rahvusvahelises teaduskäibes oli kõik megaliitplaneeringute diagnoosimiseks vajalik olemas. Eesti Teaduste Akadeemia Teaduslikku Raamatukokku (TATR) telliti Thomide raamat (Thom & Thom 1978), millest peaaegu piisas aerofotogeodeetilise luure megaliitiliseks tõlgendamiseks.

Ent miks seda ei tehtud? Jah. Nõukogulik eesti filoloogia oli teaduspoliitiliselt puhas üksnes näiliselt. Suud ei paotatud Kostionki kolde “tundmatu rahva” asjus – see ei sobinud ka fennougristikasse.

Eksiili pagenud Eesti arheoloog Richard Indreko tõestas, et keskmise kiviaja muinaseestlased pärinesid Kostionki koldest Ukraina aladel. Paralleelselt selgus, et Kostionkist ulatus Läänemereni tookordne migratsioonikanal – nii jõgikondade süsteem kui ka samalaadsete kiviaegsete arheoloogiliste leiukohtade ahel. Seal levis mammutiluine matemaatika. Selle kiri oli nagu algeline morsetähestik – koosnes vaid punktidest ja kriipsudest. See oli oma aja parim matemaatika-juuretis.

Miks neidki andmeid Eesti teaduskultuuris kohe kasutusele ei võetud? Oma eriala venekeelset kultuuriruumi teadlased tundsid ja Valdai kõrgustikule tehti läänemeresoome keelte uurimiseks ekspeditsioone. Aga “tundmatu rahvas” ei kuulunud ju soomeugri paradigmasse! Nii marksism kui fennougristika toetasid seda, et nõukogulikus Eesti teaduses ei rakendataks uuemaid teaduslikke saavutusi kiviaja matemaatilise maailmapildi tekke ja migratsiooni või kiviaegsete kinnismuististe rajamise kohta. Sellega tuleb arvestada.

Kahju muidugi, et selliseid asju tuleb välja hõigata nii palju aastaid pärast iseseisvumist. Ju me siis ikka ideoloogiliselt ei iseseisvunud.

Tegelikult oli juba XIX sajandil rajatud tsivilisatsiooniõpetus kui marksismi antipood. Nüüdseks jagub tollel õpetusel teavet Eesti megaliitkultuuri mälestiste päästmiseks – kui osata ta väge rakendada.

Mida ikkagi teha Muinas-Eesti megaliitmaastike rehabiliteerimiseks? Näiteks Eesti muinasmaastike kaitse konverentsil esitati ettepanek luua Eesti megaliitikumi kaitseala. Üsna pikk ja asjalik tekst ringles kuluaarides, asi polnud ootamatu. Ootamatum vast oli pettumus, kui mõisteti, et vajalikku kaitset ei õnnestu saavutada. Mis näitab siis rohelist tuld barbaarseks rüüstamiseks? Kas ainult sügav teadmatus? Või selle teadmatuse muud tekitajad?

Peensätestamisest ei piisa

Mis oli Eesti megaliitkultuur? See oli kiviaegse Euroopa talupojakultuuri matemaatika ja rakendusteadus, mis vormisid euroopalikku tsivilisatsiooni. Tõestuse leiame muinasgeodeesia aluste rajaja Alexander Thomi koolkonna töödest. Uudne vanuste võrdlemine viis järeldusele, et nüüdisaegse matemaatika ning euroopaliku tsivilisatsiooni alused loodi Euroopa talupojakultuuris, mitte Lähis-Idas (nagu väitis ametlik versioon ning ulatuslik propagandamajandus).

Oriendis tarbiti Euroopa matemaatikat. Inglastele jäi ilmselt infobarjääri taha vene kultuuriruumist pärinev tõestus, et Lähis-Ida iidses matemaatikas puudus loovteaduse infostruktuur ja tegu oli sekundaarse rakendusega.

See ei sobinud senise poliitkorrektse, propagandistliku ning majanduslikult sisse töötatud mudeliga idamaise hiilguse tsivilisatsioonidominandist. Sest poliitkorrektsusel on peale peenmehhanismide ka aastatuhandetega mõõdetavad süvahoovused, mis ei vasta sugugi mitte alati sõltumatu teaduse infovoogudele.

Iidse talupojakultuuri tähendust tõlgendatakse nüüdisaegsete teadusvõimsuste juures hoopis teisiti, kui seda tegid ärkamisaegsed eestlased ning nende vaimujärglased. Iidsetel kiviaedadel pole tänapäeval enam sellist lapselikku tähendust kui Koidula aiaäärses tänavas.

Teame väga hästi, et võimukoridorides võeti omal ajal suund Eesti maaelu ning talurahvakultuuri uputamisele. Tervishoiusüsteemi hävitava seadusandluse puhul on meedikud arvanud, et vajalik oleks valitsuse vahetus.

Paraku megaliitkultuuri kaitseks sellest ei piisaks.