Indrek Jääts: Vepsamaal palub mõni naine endiselt metsalt luba, kui marju korjama läheb

Neljapäeval, 5. märtsil kell 17 kõneleb ERMi teadur Indrek Jääts Eesti Keele Instituudis toimuvas hõimuklubis sellest, mis on Vepsamaal viimase poolsajandi jooksul muutunud on. Fenno-Ugria küsis Jäätsilt mõned küsimused. Lugege lähemalt sündmusest siin.

Mis muutused on Vepsamaal toimunud 50 aastaga, kuidas neid iseloomustada?

Viimase poolsajandiga on Vepsamaal toimunud drastilised muutused. Kui 1960. aastatel olid külad veel elu ja lapsi täis, ehkki ammu kolhoosidesse koondatud,  siis tänapäeval on osa neist täiesti elaniketa ning paljudes elab ületalve vaid paar vanamemme või poissmeest. Suvel on pilt rõõmsam, sest siis saabuvad paljud linnadesse kolinud inimesed taas kodukanti. Isegi kunagistes suuremates keskuskülades on koolid laste puudusel suletud või kohe sulgemisel. Tühjalt seisvaid ja lagunevaid maju on palju, turuväärtust neil sisuliselt ei ole, sest müüa pole kellelegi.

Mis Sind üllatas?

Ei saa öelda, et miski eriti üllatanud oleks. Olen seal ju käinud korduvalt ja pilt enam-vähem ees. Võib-olla üllatas see, et ikka veel on võimalik leida vanainimesi, kes elavad vähemasti osaliselt selles traditsiooniliste uskumuste ilmas, kus segunevad animism ja külakristlus. Surnute mälestamine kalmistupühadel on alles, ehkki itkemist seal enam tõenäoliselt ei kuule. Mõni naine palub endiselt metsalt luba, kui marju korjama läheb jne.

Kas Sa saaksid palun mõne sõnaga kirjeldada praegust Vepsamaad?

Sellele sai vist juba vastatud: depressiivne perifeeria, mahajäetud ääremaa, lagunevad majad, tühjaks jäänud külad, võsastuvad põllud ja heinamaad, üksikud vanamemmed.

Küsis Jaak Prozes.