In memoriam Ksenofont Sanukov
14. oktoobril suri pärast rasket haigust mäemaride suur poeg, ajaloodoktor Ksenofont Sanukov (1935–2020). Ta oli üks Mari vabariigi juhtivaid ajaloolasi, kelle uuritavate teemade hulk oli väga suur. Ta on avaldanud ligi tuhatkond artiklit, kümneid raamatuid ning arvukalt õpikuid.
Ajastule tüüpiliselt keskendus ta ajaloolase teekonna alguses Mari autonoomse oblasti industrialiseerimise ja kollektiviseerimise probleemistikule ning partei ajaloole kuid aja möödudes hakkas teda aina enam huvitama rahvuslike liikumiste temaatika, samuti mari rahvusliku intelligentsi represseerimiste ajalugu. Väga palju tähelepanu pööras ta mari rahvusliku eliidi moodustanud väljapaistavate ajaloolaste, keele- ja rahvaluuleteadlaste jt liidrite elulugude uurimisele.
Ksenofont Sanukov sündis Mäemari rajoonis Nosola (Noselõ) külas 5. veebruaril 1935. aastal. Ta lõpetas Mari riikliku pedagoogilise instituudi ajaloo erialal 1958. aastal. 1970. aastal kaitses ta kandidaadiväitekirja ja 1986. aastal doktoriväitekirja. Pikka aega töötas ta nii Mari Riikliku Pedagoogilise Instituudi kui ka Mari riikliku ülikooli ajalookateedri juhatajana ja professorina. Lisaks juhtis aastail 1982–1986 mari keele-, kirjanduse- ja ajaloo instituuti. Märkimisväärne oli tema ühiskondlike ametite hulk: 1986. aastast kuni surmani juhtis ta Mari-Ungari sõprusseltsi, aastail 1989–2003 aga oli ta seltsi Memorial esimees. 1990. aastate alguses kuulus ta maride rahvusliku organisatsiooni Mari Ušem juhtkonda ja oli selle organisatsiooni esindajaks Esindamata rahvaste organisatsiooni (ERO) juures.
Ksenofont Sanukovi elulugu oli suur ümberkasvamise lugu, mida ta oma 2004. aastal Ufas väljaantud memuaarides ka väga otsekoheselt kirjeldas. Raamatus jutustab ta, kuidas mõistis hukka dissidendid, kes protesteerisid Moskva Punasel väljakul 1968. aastal Prahasse sisenenud nõukogude tankide vastu, kuidas ta algselt oli skeptiline perestroika suhtes, sest ta oli kommunist ja pooldas nõukogude rahvaste ühtsust, samuti rahvamajandust ja kuidas talle olid võõrad Baltikumist levivad mõtted isemajandamisest.
Perestroika tõi Sanukovi mõtetesse muudatusi. Ta meenutab, kuidas ta käis 1987. aasta oktoobris Tallinnas NSV Liidu rahvaste ajaloolistele sidemetele pühendatud konverentsil ja hakkas mõistma, et rahvaste vabatahtlik ühinemine Nõukogude Liiduks ei pruukinudki olla tõene. Ajaloolasena mõistis ta hukka Nõukogude Liidus levinud ajalookäsitluse Eesti vabatahtlikust ühinemisest Nõukogude Liiduga 1940. aastal. Eestis oli ta ka teada saanud, et selle taga on hoopis Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud pakti salaprotokoll.
1989. aastal vedas Sanukov ühendust Memorial, tuues avalikkuse ette mari rahva vastu korraldatud repressioonid ning asjaolu, et suur osa mari rahvusliku intelligentsi surmadaatumitest on võltsitud. Ta osales aktiivselt ka represseeritute mälestuse jäädvustamises. Lisaks oli Memorial ka üks kolmest organisatsioonist, kes 1989. aastal toetas mari rahvusliku organisatsiooni Ušem asutamist. Organisatsiooni asutamiskongressil pidas ta põhiettekande, mis oma julguses ja kriitilises vormis äratas rohkesti tähelepanu. Näiteks avaldati see inglise keeles ajalehes The Baltic Intependent.
Ksenofont on meenutanud: „Pidasin kõne vene keeles, saalis plaksutati see maha, kostus küsimus, miks vene keeles? Ütlesin, et olen mäemari ja te ei saa sellest nagunii aru, sest 90% delegaatidest olid niidumarid. Lõpuks lubati mul jätkata, kuid saalist tuli korraga mäemarilase Valeri Alikovi kiri: „Häbi härra professor, esimest korda räägime avalikult oma rahva taassünnist, aga teie teete venekeelse ettekande.”
Ksenofont Sanukov oli ajaloolasena väga julge ega kartnud kritiseerida või isegi naeruvääristada Mari El Vabariiki 2000-2017 juhtinud korrumpeerunud šovinistlikku klikki. Nii seisis ta ajaloolasena vastu Marimaa Venemaaga ühendamise 450. aastapäeva tähistamise pidustustele, arvates, et mis ühendamisest siin juttu, või veelgi enam – kujutlusest, nagu Marimaa oleks vabatahtlikult ühinenud Venemaaga. Ikka jälle tõi ta välja, et 1552. aastal langes Kaasani linn, aga Venemaad polnud siis olemas. Oli vaid Moskva suurvürstiriik ja peale Kaasani langemist järgnesid 30 aastat kestnud Tšeremissi sõjad. Samuti oli ta kategooriliselt selle vastu, et Mari El-i pealinna paigutataks ausammas linna esimesele valitsejale vürst Ivan Obolenski-Notkovile.
Ksenofont Sanukov pidas väga tähtsak ka soome-ugri rahvaste vahelist koostööd s, olles üks legendaarseks saanud esimese soome-ugri kirjanike kohtumise korraldajaid 1989. aasta kevadel Joškar-Olas. See kohtumine pani aluse M.A. Castréni seltsile, aga ka hilisematele soome-ugri rahvaste kirjanike assotsiatsiooni kongressile. “Kohtumisel pidas kirjanik Arvo Valton kõne, mis oli juurteni Nõukogude Liidu vastane. See kõne ja teisedki kõned rääkisid soome-ugri rahvaste olukorrast, valust, soome-ugri keelte päästmisest. See oli minu jaoks nagu värske õhk, “on Sanukov meenutanud.
Lõpetuseks tahaksin aga tuua ühe tsitaadi Sanukovi mälestustest: „Aga.. ikkagi, ikkagi… Ja vaadates õngekorki, lõigates seeni, vaadates valge haiglapalati lakke, asetades pange puhastatud kartuli, lürpides Niina poolt valmistatud suppi ja kuulates mesilaste suminat ja saates pilguga mööda Volgat kulgevaid pargaseid… üldiselt alati, ükspuha, mida ka ma ei teeks, isegi unes – ikka ma oma mõtetes kirjutan järjekordset artiklit või ettekannet, jätkan teaduslikku diskussiooni.”
Kerget sulge sulle taevastel radadel, suur mari ajaloolane Ksenofont Sanukov.
Jaak Prozes
