Head rahvusvahelist emakeele päeva!

Rahvusvahelist emakeelepäeva tähistatakse 21. veebruaril UNESCO initsiatiivil alates 2000. aastast ehk siis tänavu juba 25. korda. Päeva eesmärk on edendada keelelist mitmekesisust, samuti mitmekeelset haridust ning tõsta inimeste teadlikkust keele- ja kultuuritraditsioonidest. Erilist tähelepanu pööratakse rahvusvahelisel emakeelepäeval väikestele ja kaduvatele keeltele.

Päeva tähistamise otsus tehti UNESCO poolt 1999. aastal ja ÜRO täiskogu kiitis rahvusvahelise emakeele päeva tähistamise heaks 2002. aastal.

Traditsioon sai alguse sündmustest Bangladeshis, mille pealinnas Dhakas hukkusid 21. veebruaril 1952 tudengitest meeleavaldajad, kes nõudsid bengali keele kuulutamist üheks Pakistani riigikeeleks (Bangladesh oli siis Pakistani osa). Seda päeva hakati hiljem tähistama keeleliikumise ja märtrite päevana.

Nagu näha ei toimunud mingeid toredaid kontserte ega etteütlusi, mida tänase päeva puhul pakub rohkesti Venemaa Föderatsioon. Algne rahvusvahelise emakeelepäeva idee räägib hoopis nõudmistest ja õigusest riigikeele staatusele: staatusele, millest praegu näiteks unistavad  karjalased.

UNESCO andmeil on maailmas 8324 keelt, millest kasutatakse 7000, neist omakorda pooled on kadumisohus. 200 suurima kõnelejaskonnaga keelt räägib 89% maailma rahvastikust ning tervelt pool inimkonda saab hakkama vaid 23 keelega. Viimastel aastatel on hääbunud umbes neli-viis keelt aastas, kuid järgmisteks kümnenditeks võib ennustada keelte väljasuremise plahvatuslikku kasvu. Keeleteadlaste hinnangul satub keel ohtu, kui seda õpib vähem kui 30 protsenti selles ühiskonnas elavatest lastest. Euroopas on hävimise äärel umbes 50 keelt, nende hulgas enamik soome-ugri keeli.

UNESCO usub, et igal õpilasel on õigus õppida oma keelt, põlisrahvastel peaks aga olema võimalus õppetööks oma emakeeles või võrdluses teiste rahvastega vähemalt võrdsed võimalused omakeelseks hariduseks. Paraku pea 40 protsenti keskmise või madala elatustasemega riikide õpilastest ei saa emakeelset õpetust.

Erilist tähelepanu pööratakse rahvusvahelisel emakeelepäeval väikestele ja kaduvatele keeltele, ka Venemaal. UNESCO hinnangul on Vene Föderatsioonis ohustatud 136 keelt, nende hulgas enamik soome-ugri keeli. Venemaal elavate soome-ugri rahvaste keeled pole hariduse keeled, enam pole Venemaa Föderatsioonis ühelgi soome-ugri rahval võimalik saada isegi algharidust oma emakeeles.  Soome-ugri keeli õpetatakse koolides vaid vabatahtlikkuse alusel.

Toome siin näiteks 2024. aasta mari keele õpetamise olukorra Mari El Vabariigi koolides. Olgu lisatud, et maride keeleline olukord on Venemaa Föderatsioonis elavatest soome-ugri rahvastest parim.

Koolides õpib mari keelt ja kirjandust emakeelena  6 730 last (8 % õpilaste koguarvust). Mari keelt riigikeelena õpib 7 122 õpilast (pisut üle 8 % protsendi).

Ainet “Mari Eli rahvaste ajalugu ja kultuur” õpib 122 vabariigi koolis kokku 18 806 last, mis moodustab 22% protsenti.

Lisaks õpib 33 koolis 7 033 last (8 %) mari keelt riigikeelena integreeritult ainega “Mari Eli rahvaste ajalugu ja kultuur”. Peale selle õpib käesoleval õppeaastal 14 üldharidusorganisatsioonis 2 250 last (ligi 3 %) mari keelt valikainena ja tunnivälisel ajal.

Mari Vabariigis moodustavad marid 42 % kogu elanikkonnast, mõnevõrra madalam on see protsent õpilaste seas. Paraku õpib emakeelena mari keelt ja kirjandust emakeelena vaid vähem kui kümnendik õpilastest, ülejäänud õpivad mari keelt võõrkeelena või integreeritult kodulooga.

Selle tulemuseks on mitte ainult maride vaid kõigi Venemaa Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste kiire venestumine. Väiksearvulisemate soome-ugri rahvaste emakeele valdamine on eriti halb. Nii näiteks 2020. aasta rahvaloenduse andmeil peab vaid 16 % saamidest, 17 % mansidest, 24 % vepslastest, 26 % karjalastest, 29 % isuritest rahvuskeelt emakeeleks. Ülejäänud peavad oma emakeeleks vene keelt ja emakeelt reeglina ei valda.