Elavad ja surnud Udmurdi kultuuris
Nikolai Anisimov kirjutab Sirbis: “Arvatakse, et nii nagu inimene suhtub surnutesse ja nad teise ilma ära saadab, võetakse teda ennast kunagi vastu surnute maailma.”
Surm, mis on looduses loomulik protsess, moodustab kultuuriruumis keeruka representatsioonide ja uskumuste süsteemi (esivanemate kultus), mille juured sukelduvad sügavasse minevikku. Võib nentida, et udmurtide kultuuris on esivanemate kultusel oluline koht, mille allesjäänud vormid ja ilmingud on säilinud tänapäevani. Minu uurimused näitavad, et kommunikatiivse käitumise situatsioonid surnute hingedega tulevad udmurtidel ette pea iga argi- ja rituaalse sündmuse juures nii üksikisiku kui ka kogukonna puhul.
Kommunikatsioon maailmade vahel
Elavate maailmaga suhtleb teispoolsus erinevate märkide ja sümbolite abil, mis kodeerivad informatsiooni. Siinkohal võib tuua mitmeid näiteid: laualt pudenev toit või ümberaetud klaas kui surnute nõue toidu ja joogi järele; kui lind lendab majja sisse või peksab/koputab vastu aknaklaasi, siis leiab peagi aset lähedase surm. Kui istutatud taim sureb, saab inimene varsti ise otsa jms. Sellistel puhkudel võetakse erinevaid maagilisi tegevusi ette selleks, et õnnetust eemale peletada. Kuid kõige levinum viis maailmade vahel ühenduse hoidmiseks on unenägude nägemine. Unes võivad elusad ja surnud vahetada uudiseid, muresid, palveid jms. Inimeste arusaama kohaselt tulevad surnud ise elavate unenägudesse või siis korraldavad elavad kokkusaamisi maagiliste tegevuste abil. Reeglina võetakse selliseid unenägusid tõsiselt ja vastavalt teemale käsitletakse nende olemust ja tähendust kui teadete edastamist elavatele.
Lugege lähemalt siin. (24.05.2019, SIRP)
