Eesti president maailmakongressil: meie ühine hool on soome-ugri rahvaste keeleline identiteet

Vabariigi President Kersti Kaljulaidi kõne
VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi „Kultuurimaastikud – keel ja meel“ avamisel Tartus
16. juunil 2021

Kallid hõimlased!

Mul on hea meel tervitada kõiki teid, kes te olete tulnud Tartusse. Ja ka kõiki hõimusõpru, kes erinevatel põhjustel ei ole saanud seekordsele kongressile ise kohale tulla. See ei vähenda kuidagi maailmakongressi tähendust, hõimuliikumine ühendab meid ka pikkade vahemaade ning eraldusjoonte kiuste. Kõike seda oleme kogenud varem ja teame, et paljud lootusrikkad pilgud on täna pööratud Tartu poole.

Mis oleks tänavuse maailmakongressi toimumiskohana veel sobilikum kui Tartu. On ju Tartu Eesti Rahva Muuseumi ja ülikooliga olnud aastakümneid hõimurahvaste uurimise üks üleilmne kese. Sümboolne on, et Eesti Rahva Muuseumi esimese palgalise juhina asus pea sada aastat tagasi tööle soome etnograaf Ilmari Manninen, kes nimetas soome-ugri alast tööd meie „aukohustuseks“. 

Soome-ugri rahvaste maailmakongressid on aidanud ehitada meie rahvaste vahelisi sildu ligi 30 aastat. See suhtevõrgustik on ainukordne just seetõttu, et siin saavad võrdselt oma mõtteid väljendada nii liivlased, ungarlased, soomlased kui vadjalased. Rääkida vabalt meie rahvaste muredest ja rõõmudest ning sellest, kuidas teineteise teadmistele toetudes võiksime paremini oma keeli ja kultuure kaitsta ning arendada. Maailmakongressid esindavad kõige laiemalt tegelikku soome-ugri rahvaste koostööd ja aitavad edasi vedada seda lõime, mida on tehtud mitmete põlvkondade jooksul.

Soome-ugri rahvaste ühist asja ajades on meil tarvilik mõelda järjekestvuse peale. Mitu põlve ettepoole, et meie keeled ja kultuurid kestaksid ka tulevastel aegadel. Seda eriti praegu, kui meie hõimurahvad peavad muretsema oma emakeelse koolihariduse, omakeelse kirjasõna tuleviku, loodusvarade hoolimatu kasutamise ning põlisrahvastena oma õiguste pärast. Kuid selles mures ei ole keegi üksi ja selle ühise mure püüame vormida ühiseks lootuseks. 

Head sõbrad!

Elame maailmas, kus suurte keelte mõju seab ohtu väiksemate identiteedi ning võimaluse ellu jääda. ÜRO põlisrahvaste alalise foorumi statistika kohaselt kaob maailmas iga kahe nädala tagant üks põliskeel ning kaduv keel tähendab ohus rahvast. 

Nii on kõigi meie ühiseks hooleks soome-ugri rahvaste keeleline identiteet. Enamikus on ju ka meie keeled väikesed ja püsib selge oht, et keelte kadudes kaob ka rahvuslik eripära, soov olla oma rahva esindaja ja kanda oma kultuurilisi väärtusi, mille juured ulatuvad sajandite taha. Seega võib soome-ugri küsimus olla kõigi meie rahvaste rahvusliku püsimise küsimus. Teisalt on see meie hoidmist väärt omapära ning kordumatu panus maailmakultuuri. 

Keel on meie rahvusliku identiteedi olulisim mõjutaja. Viimase sajandi jooksul on meie rahvaste keeled olnud enam kui kunagi varem suurkeelte mõju all. Oht tekib siis, kui mõne keele mõju on nii valdav, et inimesed loobuvad oma emakeeles rääkimisest, õppimisest ning veel enne peatub sõnaloome ning uute terminite kasutuselevõtt. Oma keele kõnelemine muutub millekski, mida peab häbenema ning nõnda võib murduda ka rahva meel. Kahjuks aheneb kiiresti ka osade soome-ugri rahvaste keele- ja kultuuriruum ning väheneb neid keeli rääkivate inimeste arv pideva emakeelse hariduse allasurumise ja keele kasutusvälja kahandamise tõttu. Sellega ei tohi vaikides leppida.

Meie unikaalsed keeled ja kultuuritraditsioonid on me juurte ja päritolu asendamatud osad. Maailm on mitmes mõttes küll suuremaks muutunud, kuid ta ei peaks kultuuride rikkuse mõttes aina vaesemaks känguma. Seega seisame me soome-ugri hõimutööd tehes maailma kultuurilise mitmekesisuse säilitamise eest. Selle töö heaks näiteks siinsamas Eestis on selleaastast soome-ugri kultuuripealinna tiitlit kandvate mulkide – aga ka setode, võrokeste ning kihnlaste – nutikus ja visadus, mis aitab hoida ja tagasi tuua neid keelemurdeid. 

Tänapäevane kiire infotehnoloogia aitab ühest küljest küll suurel maa-alal laiali elavatel soome-ugri rahvastel paremini suhelda ja koostööd korraldada. Kuid peame mõtlema sellele, kuidas kasutada tänapäevaseid tehnoloogiaid oma keelte arendamiseks, meie rahvaste keelte nähtavaks tegemiseks ja populariseerimiseks. Me ei soovi ju, et mõned meie keeled taanduvad vaid suhtluskeeleks perekonnas, omamoodi eksootikaks, mille ülesandeks on arendada vaid mõne piirkonna turismi, sest nii muutuvad need keeled tulevikuta keelteks.

Head maailmakongressist osavõtjad!

Meie ühine, ennekõike omariiklusega soome-ugri rahvaste hool peab olema põliskeelte edendamine ja säilitamine. See ongi kultuurilise identiteedi, mitmekesisuse, traditsioonide ja kultuuridevahelise dialoogi aluseks. Tuleval aastal algab ÜRO poolt välja kuulutatud põliskeelte dekaad, mis aitab ohustatud keeli tähelepanu all hoida. Kogu rahvusvaheline kogukond peab oma mõju ja pingutusi suurendama, et põliskeelte olukorda parandada. 

See väga tarviliku mõttega dekaad tuleb aga igal ühinenud rahvaste sekka kuuluval riigil täita konkreetsete tegevustega ja seejuures mitte näiliste, vaid tegelikega. Muu hulgas ka nendes keeltes koolihariduse ja kirjasõna edendamisega ning keskkonnaprobleemide lahendamisega põlisrahvaste elualadel. Seejuures mõeldes sellele, kuidas oleks võimalik toetada põlisrahvaid ja samal ajal arendada majandust selliselt, et arvesse oleks võetud nii rahvuslikud kui ka riiklikud huvid. Põlisrahvad kannatavad täna kliimamuutuste tagajärgede käes kõige enam, kuigi just nemad panustavad kõige vähem kasvuhoonegaaside tekkesse. 

Seega on meie mured kogu maailma mured. Meie õnnestumised aga kogu maailma jaoks õnnestumine. Olen kindel, et me oskame selles keerulises olukorras edu saavutada, kuid seda vaid üksteist toetades, sest meie tugevuseks on sõprade võrgustik üle kogu maailma. 

Kallid hõimuvelled!

Tänan kõiki, kes sellel keerulisel ajal suutsid meid taas maailmakongressile kokku tuua ning soovin kõigile sisukaid ja tegusaid tööpäevi. Meie kultuurides ja keeltes on meie väärikus ning meie kordumatus eripäras meie uhkus ja ühine rikkus.

Hoiame ühte.