Jäta menüü vahele
24.08.2022

CIFU XIII paneelis küsiti otse: Kas me ikka teame piisavalt?

Rahvusvahelise kongressi peakorraldaja Viini ülikooli fennougristika professori Johanna Laakso kõrval vaagisid võimalikku teadusalast koostööd ja selle tulevikku Venemaaga Sampsa Holopainen, Jeremy Bradley, Esa-Jussi Salminen, Karina Lukin ja Ksenia Shagal. Neid kõiki seob oma sealsete kolleegidega aastatepikkune teadus- või kultuurikoostöö. 

CIFU XIII avapäeval 22. augustil toimunud paneeldiskussiooni teaduskoostööst sõjaajal (Research cooperation in time of war) kogunes kuulama täisauditoorium.

Kongressi peakorraldaja Viini ülikooli fennougristika professori Johanna Laakso kõrval vaagisid võimalikku teadusalast koostööd ja selle tulevikku Venemaa suunal Sampsa Holopainen, Jeremy Bradley, Esa-Jussi Salminen, Karina Lukin ja Ksenia Shagal. Neid kõiki seob oma sealsete kolleegidega aastatepikkune teadus- või kultuurikoostöö. 

Kongressi eel Austria uudisteagentuurile APA antud intervjuus rõhutas Laakso: “Väikese teadusharu puhul lasub üksikutel teadlastel suur vastutus. Ülemaailmses poliitilises kriisis peame seetõttu ka meie teadlaskonnana sellest avalikult rääkima. Paljud keeled ja kultuurid, millega me töötame, on niigi ohustatud ning praeguses olukorras veelgi enam.”

Nüüd püüti paneeldiskussioonis muu hulgas leida vastuseid küsimustele: Mida tähendavad poliitilised sanktsioonid teadlaste suhtlusele? Kuidas poliitilise surve all töötavaid kolleege toetada? Kuivõrd eetiline teha koostööd teadlastega, kelle koduasutused avaldavad ametlikult toetust Venemaa rünnakutele Ukrainas? 

Kohalolijate märkmetele tuginedes tuleb öelda, et diskussioon oli päris keeruline kõigile. Ühelt poolt just seetõttu, et isiklikul tasemel soovitakse kindlasti sidemeid jätkata, kuid Venemaa jätkuva ründetegevuse tõttu pole senine koostöö sealsete institutsioonidega enam võimalik. Kuid räägiti sellestki, et nii mõnigi uurimustest on peatatud, sest Venemaa regioonides on raske välitöid teha. 

Kõlas ka mõte, et läänes ei ole piisavalt andmeid ja teavet selle kohta, mis tegelikult Venemaa regioonides toimub ning millised on sealsete soome-ugri rahvaste esindajate mõtted. Omamoodi kinnitas seda asjaolu, et panelistide hulgas ei olnud ühtki Venemaa soome-ugri teadlaste esindajat. Nii küsiti: “Kas lääs ikka tõesti tahab teada, mis Venemaal toimub?”

Küsimusi esitati samuti ning üks teemadest puudutas Venemaa passiga soomeugrilaste võimalusi saada granditoetuseid ja mõnede välisriikide viisasid. Sellest tulenevalt tekkis omakorda arutelu teemal, kas teadusalase koostöö edasise jätkamise foonil saavad teadlased ikka tõepoolest aru, et Ukrainas käib Venemaa algatatud sõda ning iga päev tapetakse inimesi.

Ootuspäraselt oli küsimusi rohkem, kui vastused. Arutelu üks seisukoht oli see, et teadlased peavad rohkem jagama ning ka ise teadma infot Venemaa erinevates piirkondades toimuva kohta. Muu hulgas peab neil olema täpsem ülevaade valitsevatest meeleoludest ja arvamustest. Tõdeti sedagi, et mõned Venemaa kodanikud pelgavad avaldada oma arvamust, sest kardetakse võimalikke tagajärgi ning et seda mõistes peavad mõlemad osapooled toimima teaduseetikast lähtuvalt ning inimlikus plaanis viisakalt. 

“Sideme katkestamine on alati lihtsam, kui nende loomine ning taastamine. Seetõttu peavad kõik otsused olema õiged ja põhjendatud,” tõdesid arutelus osalejad lõpuks.