Avalda arvamust: kuidas kirjutada ersa, komi, mari, mokša ja udmurdi nimesid eesti tekstis?
Emakeele Seltsi keeletoimkond ootab ettepanekuid teemal “Ersa, komi, mari, mokša ja udmurdi nimede kirjutamine eesti tekstis”. Vastavalt oma kevadisel koosolekul ja hilisemas meilivestluses läbi arutlusele tulnud Peeter Pälli koostatud soome-ugri keelte nimede transkribeerimise tabelid on nüüd avatud avalikuks aruteluks. Arvamusi oodatakse 1. jaanuariks 2021.
Eestis on pikaajalised hõimurahvastega suhtlemise traditsioonid. Otsesuhtlemisel läheb sageli vaja soome-ugri rahvaste isiku- ja kohanimesid esitada lähtekeelepäraselt. Kui soome, ungari ja liivi keelt kirjutatakse ladina tähtedega ning ka väiksemate läänemeresoome rahvaste (isurid, karjalased, vadjalased, vepslased) jaoks on teatav ladinatäheline kirjutusviis olemas, siis kaugemad soome-ugri rahvad Venemaal mordvalastest hantideni kasutavad kürillilist tähestikku ehk vene tähti, millesse on lisatud keeltele eriomaste häälikute märkimiseks lisatähti.
Siinsest valikust jäävad esialgu kõrvale handi ja mansi keel, millel on mitu kirjakeelt ja mille kasutusulatus pole eriti suur. Allpool on esitatud ersa, mokša, mari (niidu- ja mäemari), udmurdi ja komi (sh permikomi) nimede transkribeerimise soovitused. Neis keeltes kasutatav tähestik on üldiselt lähedane vene tähestikule ja sisaldab mitmeid jooni, mis vene tähestikule iseloomulikud, nt kirillitsa е edasiandmine e-ga konsonandi järel ja je-ga sõna algul ja vokaali järel. Ersa ja mokša tähestik ei erine vene tähestikust üldse, mari, udmurdi ja komi tähestikus on mõned lisatähed. Üldiselt on nende keelte kirjaviisid koostatud selliselt, et vene sõnu saab laenata kirjapilti muutmata.
Keeletoimkond arutas läbi mõned põhimõtted, mida eesti transkriptsiooni kavandamisel arvestada, ja peamiselt taandusid need valikule, kas rakendada mõnede tähtede edasiandmisel „slaavi stiili“, mis on omane vene, ukraina ja valgevene nimede transkriptsioonile – see tugineb suuresti traditsioonile ja on kohati ebatäpsem –, või „turgi stiili“, mis on omane uuemal ajal koostatud kasahhi, kirgiisi jt keelte nimede transkriptsioonile ning mis on täpsem.
Esimene küsimuste ring puudutas diftongide järelosist, mis eesti tavakirjaviisis on i (ai, ei, oi, ui jne). Ukraina, valgevene ja vene nimedes transkribeeritakse see samuti i-ga (ай → ai, ой → oi, уй →ui), kuigi see ei võimalda vahet teha ühenditel, mis kuuluvad kahte silpi (аи, ои, уи), ja neil, kus on tegu diftongiga (ай, ой, уй). „Turgi“ tabeleis (nimetus on tinglik, sest siia kuulub ka tadžiki keel) on diftongi järelosise edasiandmiseks valitud j, see võimaldab eri ühendeid eristada (vrd аи → ai, ай → aj). Keeletoimkond otsustas ka soome-ugri keelte puhul valida täpsem, transliteratiivne stiil, seega antakse diftongide järelosist edasi j-ga.
Teine küsimus puudutas vokaalidevahelist s-i. Teatavasti ukraina, valgevene ja vene nimedes antakse see edasi kahekordse s-iga (Носов → Nossov), uuemates „turgi“ tabeleis aga
ühekordse s-iga (Хасан → Hasan), mis on transliteratiivsem, st täpsem. Vrd vene nime Василисса → Vassilissa, mille eesti transkriptsioonist ei ole üheselt selge vene lähtekirjapilt. Keeletoimkond otsustas ka s-i edasiandmise puhul lähtuda täpsemast stiilist, seega vokaalidevaheline s ei topeldu. Ent vokaalidevaheline topeldumine jääb kehtima kirillitsa х puhul, sest esiteks on see häälik omane vaid vene laensõnadele ja teiseks on niisugune eristus ka „turgi“ tabeleis, kus see vastandub nõrgale h-le.
Kolmas probleem puudutas palatalisatsiooni edasiandmist. Eesti keele tavakirjaviis teatavasti palatalisatsiooni ei märgi, seetõttu on palataliseeritud konsonantide märkimine võimalik vaid vokaali ees j-i abil. Keeletoimkond nõustus, et vene-eesti transkriptsiooni eeskujul kajastub konsonandi palatalisatsioon vaid vokaali ees (Тьотянсола → Tjotjansola), aga mitte silbi lõpus või konsonandi ees (Анань → Anan). Seejuures ka siis, kui vokaaliks on e või i, jääb palatalisatsioon eesti transkriptsioonis eristamata. Tuleb märkida, et komi ja udmurdi keeles eristatakse e ja i ees palatalisatsiooni järjekindlalt, vrd тэ [te] ja те [t ́e], ті/тӥ [ti] ja ти [t ́i], mari keeles palatalisatsiooni selles positsioonis ei eristata ja mordva keeltes tundub eristus olevat valikuline.
Üks küsimus, mis võib neid soovitusi järgides tekkida, on see, et mõni nimi saab eesti keeles eri kuju sõltuvalt sellest, kas käsitada seda vene nimena või siis udmurdi vms nimena. Nt Кайсашур oleks vene nimena Kaissašur, udmurdi nimena Kajsašur. Selline lahknevus on nähtavasti paratamatu ja kasutajal tuleks teha teadlik valik, miskeelse nimena ta mingit nime käsitab.
Lingi all olevates tabelites on mõnel pool näited leidmata ja seeasemel on punktiir. Enamasti on siis tegu vene laensõnadele omaste tähtedega. – Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsuse kavand
Seotud lingid
- • “Hõbevalge” vene keelde tooja: tahtis on uksteisele kasvõi millimeetri jagu lahemal olla
- • Lugu sellest, kuidas Tallinna koolilapsed koroona kiuste eheda liivlasega kohtusid
