Sven-Erik Soosaar meenutab põliskeeleaastal meie sugulaskeelt

“Käesoleval eesti keele aastal ja rahvusvahelisel põliskeelte aastal sobib meenutada, et eesti keelel on soome-ugri keelena mitmeid sugulaskeeli, millest suurem osa on ohustatud põliskeeled,” kirjutab EKI vanemteadur Sven-Erik Soosaar.

Ersa keelt kõnelevad meie Volga-äärsed sugulased

Käesoleval eesti keele aastal ja rahvusvahelisel põliskeelte aastal sobib meenutada, et eesti keelel on soome-ugri keelena mitmeid sugulaskeeli, millest suurem osa on ohustatud põliskeeled. Eesti keele lähemaid sugulaskeeli nimetatakse läänemeresoome keelteks, sest neid räägitakse Läänemere ümbruses ja soome keel on neist suurim. Neist põhja jäävad saami keeled, kuid idapoolsetest sugulaskeeltest on meile kõige lähemal mordva keeled: ersa ja mokša keel.

Soome keel on meile väga sarnane, aga heade naabritena on soomlased meile palju oma sõnu laenanud, nii et ilma keeleteadusega lähemalt tutvust tegemata on raske kindlaks teha, millised neist on aastatuhandeid vanad ühised sõnad ja millised alles viimase 150 aasta jooksul laenatud. Kaugemate sugulaskeeltega on otsesed kontaktid olnud nii põgusad, et sõnu üksteiselt otse laenatud ei ole, mõne üksiku erandiga. Kõik sarnasused on kas meie ühine soomeugriline pärand või siis hilisemad paralleellaenud naabritelt, enamasti vene keelest. EKIs hiljuti valminud «Eesti-ersa sõnaraamat» (http://www.eki.ee/dict/ersa) võimaldab eestlastel tutvust teha meile „lähima kaugema“ sugulaskeelega. Sõnastikus on üle 6000 märksõna koos näitelausete ja -fraasidega.

Mitmed ühistest sõnadest on äratuntavad ilma häälikuseadusi tundmata ning nende tähendus on samaks jäänud, nt jur – juur, kalmo – kalm, kolmo – kolm, kudo – kodu, l´em – leem, mel’ – meel, piźe – pesa. Mõne tüve tähendus on aja jooksul muutunud, nt pe ’lõpp’ – pea, maksoms ’andma’ – maksma, sams ’tulema’ – saama ja lišme ’hobune’ – lehm.

Eesti-ersa sõnaraamatust leiame terve hulga ühist päritolu sõnatüvesid, nt ked’ – käsi, t’ev – töö, t´ele – talv, tol – tuli, nal – nool, nejems – nägema, ujems – ujuma ja kenkš ’uks’ – künnis. Ühtekokku on eesti ja ersa keeles on vähemalt 267 ühise päritoluga tüve, koos problemaatilistega tüvedega, mille sugulus pole päris kindel, on neid üle 300.

Mis on siis see üksik erandsõna, mis meie keelte hilistest kontaktidest pärineb? Selleks on eesti sõna velmama, mis tähendab ’taaselustama’. Selle uudistüve tõi ersa keelest eesti keelde ersa keele uurija Valdek Pall 1954. aastal. Allikaks oli ersa velmems, mis tähendab ’ellu ärkama, elavnema, tekkima’. Ersa keelel, nagu paljudel Venemaa põlisrahvaste keeltel, ei lähe täna hästi – keeleoskajate arv on viimastel aastakümnetel kiiresti vähenenud, seda eriti noorema põlvkonna seas. Seni on ersa keel veel suurim Venemaa soome-ugri keel ligi poole miljoni keeleoskajaga. Seega, veel on lootust…

Erz´an kelen’ šumbratšis!*

*ersa keele terviseks!