Art Leete: Soome-ugri tarkus
Tagantjärele tarkus pole irooniline viis kõige õigustamiseks ükskõik millega. See on põline soome-ugri maailma tajumise harjumus, harmoonia tekitamise viis.
See on hea küsimus, et kas soome-ugri tarkus sarnaneb kõigi muude maailma tarkustega. Ei saa aga kõrvale jätta ka võimalust, et me ikkagi oleme pisut isemoodi. Ja pole lihtne öelda, kumb on parem. Kaaluda tuleb kõiki võimalusi ja hea oleks ju aru saada, milles meie mõtete omanäolisus seisneb.
Etteteadmine
Filosoofide hermeneutika vaatepunktist mõistetakse teksti enne selle tõlgendamist. Martin Heidegger väidab, et interpretatsioon põhineb eelomamisel (sks Vorhabe), eelvaatel (Vorsicht) ja eelhaardel (Vorgriff). Eksistentsiaalne kogemuseelne mõistmine võimaldab tõlgitsust. Millegi üle mõtlema hakates me juba justkui teame, mis see on.
Hans-Georg Gadameri väitel kätkeb hermeneutiline mõistmise ring endas tervikut meeles hoidvat mõtete aimamist, eelmõisteid ja mõttevisandeid ehk ennustusi. Mõistmine põhineb eelarvamustel, mis tõlgendusprotsessis kinnitust leiavad. Üleüldiseks mõistmiseks on vaja tekstist aru saada, ent konkreetset teksti on võimalik mõista vaid üldise teadmise olemasolu korral. Eelmõistmise ettehaaraval liikumisel põhinev interpretatsioon muudab eelarvamused legitiimseks. Gadameri järgi võimaldab mõistmist ajaloolise eripära tajumisega kaasnev horisontide sulandumine. Tarkus pole abstraktne, sellel on teatud määral ette antud kultuurispetsiifiline nimbus.
Selle järgi teavad lugejad, kuulajad ja mõtlejad algusest peale, milline peab olema mõtisklus senitundmatu üle või enneolematute nähtuste kirjeldus. Kõik maailma rahvad võiksid niimoodi mõelda mõningase kultuurilise hõnguga vaistliku, iseenesest olemas oleva teadmise põhjal. Mõistmine näib universaalselt inimkonnale omane, ehkki võimaldab tundlikkust ka teiste kultuuride mõtlemisviiside suhtes.
Tagantjärele tarkus
Mu komi sõber naeris kord inimeste üle, kes, isegi kui nad ei tea, siis ikkagi teavad. Aga ligipääs soome-ugri tarkusele on teistsugune. Soomeugrilased menetlevad lugusid sootuks vastupidisel moel. Metsaneenetsi põhjapõdrakasvataja Juri Vella on arvanud, et see on normaalne, et tegevus ja juhtumised omandavad tähenduse tagantjärele. See on viis, kuidas soome-ugri põline maailmapilt toimib. Niisugune mõistmise käsitlus ei tähenda, et tagantjärele tarkus oleks kunstlik või ad-hoc-selgituste väljapakkumise mugav moodus.
Soome-ugri mõtlemine võib olla põimunud mitmesuguste aineliste asjaoludega. Seesama komi sõber on näiteks kurtnud, et tema tädi läinud mehele Siberi poolel elavale izvalasele. Kui tädimees külas käib, toob ta alati muksuni-kala kaasa. Komimaa omi peab ta aga nii rumalaks, kellega pole mõtet midagi arutada. Ning argumendiks ongi kaladest lähtuv ajupotentsiaal: „Te ju sööte isegi säinaid!“
Soome-ugri tarkust võib tõlgendada ka „põliselanike hermeneutika“ mõiste kaudu, mille on välja pakkunud USA folklorist Thomas DuBois. Tema järgi võimaldavad kultuuritundlikud „hermeneutilised rajad“ mõista sama lugu mitmel moel, kui kuulajate esialgsete ootustega manipuleeritakse jutustamisele järgnevate selgituste kaudu. Selline soome-ugri mitmemõtteline hermeneutika tekitab süllogistlikus raamistikus viibivas teadlases kergesti kõhedust.
Kord pajatas mu äsja abiellunud handi sõber tõestisündinud loo sellest, kuidas jumalad ta naise juba lapsepõlves hukkasid. Hant vaatas pärast jutu lõppu mulle otsa siiralt ja ootusärevalt. Sellisel hetkel ei ole lihtne otsustada, kuidas kuuldud loosse suhtuda. Lugu raamistab pisut hämar soome-ugri jumalate loogika – enne kurva lõpuni jõudmist oli hant esitanud paar müüti, mis ilmestasid jumalate õigust inimesi teatud tingimustel tappa. Olukorra teeb keerukaks see, et kuulaja peab kuidagi reageerima, andma märku, kas on võtnud jutustatut tõe pähe või pidanud naljaks. Aga kes mulle seal Siberi metsas õpetas, mida sellisel juhul teha? Naine elas ju edasi ka pärast seda, kui jumalad ta tapnud olid.
Ent see ei pruugi lihtne olla ka põliselanikele endile. Juri Vella on kirja pannud, kuidas ta kord postivedajana töötades Košpi-iki metsalaagrisse saabus. Handi vanamees teatas, et tal oli just äsja pöial küljest kukkunud ja ta torganud selle kähku oma kohale tagasi. Näitas isegi värske armiga pöidla ette. Juri ei suutnud selle peale naerda, sest ta tundis, et „miski ütleb mulle, et See on midagi muud“.
Soome-ugri mõtete aimamise võimatusest kirjutab metsaneenetsite näitel ka eesti-prantsuse õpetlane Eva Toulouze, näidates, et esmalt esitab keegi mingi loo ja seejärel hakkavad nii kuulajad kui ka jutustaja arutama, kas kõneldu oli väljamõeldis või tõde, muinasjutt või muistend. Tõe kriteeriumiks on seejuures loos kirjeldatu põhimõtteline võimalikkus metsaneenetsi maailmapildis. Seega tulevad taas mängu jumalad. Aga nende arusaamu ei ole kunagi lihtne mõista.
Jumalate müüditarkus
Jumalad saadavad tavalistele inimestele sõnumeid tagantjärele tarkusena. Soome rahvaluuleteadlase Anna-Leena Siikala järgi kasutavad soomeugrilased loomingulisi müütilisi kujutelmi, et tõest kõrvalekaldumise kahtluse tekkimisel mõtetele siiski õige rada leida. See võimaldab igal kultuuriliselt vähegi kompetentsel inimesel kogu tarkuse tagantjärele paika sättida.
Elu on imemuinasjutt, nagu on öelnud Juri Vella. Olemine on jumalate saadetud unenägu, kus me võime moonduda loomaks ja tajuda maailma teiste olendite vaatenurgast. Niimoodi kujunenud perspektiivide kimbust kujunebki soome-ugri arusaamine maailmast, niimoodi mõistetakse toimunud sündmusi. Soome-ugri tunnetus ei ole ainult inimeste pärusmaa. Selles maailmas on loomadelgi oma arusaamad. Jumalate vaatepunktist oleme kõik ühesugused.
Tagantjärele tarkus pole irooniline viis kõige õigustamiseks ükskõik millega. See on põline soome-ugri maailma tajumise harjumus, harmoonia tekitamise viis. Me teame ette, et me kunagi midagi ette ei tea. Meie arusaamine ilmneb ainult pärastpoole, see põhineb jumalate ja vaimude vihjetel. Seega pöörleb soome-ugri tarkus tasapisi ümber oleluse võrendiku.
Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.
Artikkel ilmus ajalehes Sirp
