Mari keel ja kultuur võib välja surra
Teadlased on mures mari keele kadumise pärast Sverdlovski oblastis, kus kümne aastaga on maride arv vähenenud 40% ja pooled mari rahvusest inimesed enam ei valda mari keelt. Sellest kirjutab Tomski keele- ja antropoloogiauuringute ajakirjas keeleteadlane Marina Kutsajeva.
2020/2021.aasta rahvaloenduse andmetel elas Sverdlovski oblastis 13 988 mari rahvusest inimest, kuid veel 1989 loendati oblastis 31 297 mari.
Marina Kutsajeva kirjutab 2025.aasta ekspeditsiooni tulemustest, mille käigus küsitleti erinevas vanuses inimesi, kokku 190 inimest. Küsitlusest selgus, et praegu on mari keel kadumas ka ennast läbinisti mari rahvusest perekondadeks pidavates peredes. Igapäevaselt kasutab mari keelt vanem põlvkond ja mõnevõrra nooremad, paraku noored ja lapsed mari keelt ei valda. Hästi on jälgitav tendents, et noored lahkuvad linnadesse, kuid juba enne on nad üle läinud vene keelele. Põhjuseks on autori hinnangul see, et mari keele madala prestiiži tõttu on lapsevanemad nendega rääkinud vene keeles. Kahjuks lapsevanemad leiavad, et mari keel on takistuseks lapse heale edasijõudmisele koolis.
Kuna on toimunud maride arvu vähenemine, siis paljud mari külad on likvideeritud või siis elavad külas ainult vanemad inimesed. Sverdlovski oblasti kolme mari elanikkonnaga rajooni on alles jäänud vaid kaks alakomplekteeritud kooli, kus 1.-3. klassis kokku õpib mari keelt fakultatiivselt 48 õpilast ning pedagoogid pelgavad ka nende koolide peatset sulgemist. 2025. aastal suleti Sverdlovski oblastis viimane lasteaed, kus mari keelt õpetati.
Mari keele kasutamine on kiirelt muutumas ka kultuurisfääris, kultuurimajade juures käivad koos mõned folklooriansamblid, kuid nendes osalevad vaid eakamad inimesed. Repertuaar on aina enam kakskeelne (mari ja vene), sest käiakse esinemas segaelanikkonnaga asulates ja linnades. Muutunud on ka repertuaari sisu: vanade kohalike pärimuslaulude asemele on ilmud aina enam estraadi. Kultuurimajades, kus varem töötasid mari keelt valdavad spetsialistid, on nüüd ametis mari keelt halvasti valdavad töötajad, mis omakorda tähendab, et töökollektiiv on muutunud venekeelseks. Praktiliselt on lõppenud ka marikeelne teatrielu, sest selle järgi pole nõudlust. Teataval määral on jäänud veel mari tantsud. Siiski, külaraamatukogud, aga ka kultuurimajad ja koolid osalevad üle-venemaalistes aktsioonides, kus tutvutakse mari keele ja kultuuriga, loetakse luulet ja tehakse etteütlusi. Viimasel ajal on kogunud populaarust kohalikud mari rahvariided ja mari aktiiv loodab, et see äratab rohkem huvi ka mari keele ja kultuuri vastu. Samas aga kõlab ka teine arvamus, et mari kostüüm ilma mari keeleta on maskeraad.
Kokkuvõttes jõuab autor välitööde andmetele tuginedes järeldusele, et hoolimata mari keele kasutamisest veel mitmeski valdkonnas on mari keele- ja kultuuri pärand haavatavas olukorras: nende kasutusvaldkonnad järk-järgult kitsenevad, põlvkondade vaheline edasikandumine on äärmiselt nõrk, rahvustevaheliste abielude arv kasvab ja keelevahetus kogub hoogu. Kogukonnaliikmete, eriti vanemate seas on laialt levinud arvamus, et mari keel “lõpeb, kui me lahkume”: see on tingitud rahvastiku üldisest vananemisest, noorte väljavoolust linnadesse ja asjaolust, et lapsed ja lapselapsed ei räägi mari keelt. Samal ajal peavad paljud vastajad rahvuskeelt etnilise identiteedi võtmemärgiks, mis on vajalik uurali mari rahvuse säilimiseks. Autor leiab, et sellises olukorras on keele taaselustamine oluline ning keelelise mitmekesisuse säilitamine nõuab võtmeisikute pidevat tähelepanu föderaalsel, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.
