Perekontsert Tartus

Tasuta!

Hõimupäevade perekontserdil astuvad üles Venemaa soome-ugri aladelt külla saabunud udmurdid, komid, karjalased, põhjarahvaste esindajatena hant ja sölkup ning kohalikud lauljad-pillimehed. Sugulasrahvaste tantsu- ja laulumängudes saab kaasa lüüa ka publik.

Kell 14.30 algab ERMi Sillal soome-ugri temaatiline moeetendus, kus näeme udmurdi moekunstniku Tatjana Moskvina loomingut. Moskvina populariseerib udmurdi traditsiooniliste rõivaste kasutamist. Muu hulgas on ta loonud Eurovisioni konkursiks udmurdi ansambli Brangurti memmed esinemiskostüümid.

Kell 15 jätkub päev Hurda saalis soome-ugri filmiprogrammiga. Alustuseks näidatakse ERMi näituse „Uurali kaja“ jaoks loodud soome-ugri multifilme. Kell 16 algab poeetiline dokumentaalfilm „Kuumetsa Kaisa“ (Kuun metsän Kaisa, Katja Gauriloff 2016).

Fuajees on väljapanek soome-ugri rahvaste käsitööst, disainist ja raamatutest.

Ürituse korraldajad on MTÜ Fenno-Ugria Asutus ja Eesti Rahva Muuseum.

Hõimupäeval esinevate muusikute tutvustused:

Karjala Kataja

Folklooriansambli Kataja asutasid soome-ugri kultuuripealinna 2017 Vuokkiniemi (Voknavolok) elanikud rohkem kui 15 aastat tagasi. Praegune koosseis on laulnud koos umbes kümme aastat ja on selle aja jooksul tutvustanud karjala kultuuripärandit sadadele inimestele Karjalas ja Soome vabariigis. Ansambli repertuaaris on peamiselt karjalakeelsed rahvalaulud, muu hulgas ka neid iidseid runolaule, mis on kogutud ja lindistatud Vuokkiniemis, autorilaule ja ka rahvatantse.

Sölkup Ljudmilla Dibikova

Vägilasemõõtu sölkup Ljudmila Dibikova  on laulnud sellest ajast, kui ta ennast mäletab. Oma ema kõrval on ta süüvinud sölkuppide pärandisse aga õppinud ka Moskvas Venemaa muusikaakadeemias. Ljudmila võimas hääl ja laulude rikkalikud harmooniad ei jäta külmaks ka kõige rafineerituma maitsega muusikasõpru. Muu hulgas juhendab ta paljudel festivalidel esinenud ansamblit Jalemdad, mille repertuaar ei koosne üksnes traditsioonilistest paladest, vaid on saanud tänpäevased seaded, sest Ljudmila usub, et nii on laulud elujõulisemad ja laiemale publikule mõistetavad. Siinne publik on Ljudmilaga aga juba kohtunud – hõimupäevadel kolm aastat tagasi.

Hant Valentin Valgamov

Jamaali-Neenetsi ringkonnas elav noor hant Valentin Valgamov laulab hantide traditsioonilisi laule. Kohalike põlisrahvaste kultuuri hea tundjana oskab ta laulda nii mansi, neenetsi kui ka sölkupi keeles. Hantide rituaalseid rahvalaule saadab pillimäng – peale isetehtud handi rahvapillide kuulub tema instrumentide arsenali ka handi traditsiooniline pill kandlesarnane naras juh, mida ta oskab mängida pea ainsana maailmas. Valgamov on oma pereansambli Sumat Nuv liige.

Komi Tšernõši tšipsanistid

Komimaa lõunaosas asutati juba üle 60 aasta tagasi folklooriansambel Tšernõši tšipsanistid, mis koosneb eranditult naistest, sest maailma põhjapoolseima rahva väga arhailist instrumenti tšipsani mängivad ainult naised. Tšipsan on roost valmistatud traditsiooniline permi-soome rahvaid iseloomustav vilepill, mille viled on erineva pikkusega. Tšernõši küla on ainus küla maailmas, kus selle pilli mängimise traditsioon on autentselt säilinud ja nüüd toovad need vahvad naised oma oskused Eesti lavadele.

Udmurdi duo Vallatud Kiharad

Kaks udmurdi piigat, õed Valeria ja Veronika Fjodorova, esinevad Udmurdimaal nii sooloartistide kui ka duona, mis kannab nime Vallatud Kiharad (Лӧптэм гон). Repertuaaris on Lõuna- ja Põhja-Udmurtia tavandilaulud ja kohalike heliloojate looming, mida saadetakse udmurdi rahvapillil krez (kandlesarnane pill).

Tartu udmurtide ansambel Jumšan Gur

Tartus õppivad ja elavad udmurdid on loonud oma folklooriansambli Jumšan Gur ehk Peoviis, mis tegutseb ansamblina 2006. aastast, kuid üheskoos laulmas ja tantsimas on käidud juba 1996. aastast alates. Udmurdid tutvustavad meelsasti huvilistele oma kodukandi rahvakultuuri ehedal kujul. Ansambli koosseis on aja jooksul pidevalt muutunud, kuna see koosneb peamiselt tudengitest. Samas on ansamblis ka staažikad osalejad, kes on Tartus udmurdi rahvakultuuri edendanud ligi 20 aastat.

“Kuumetsa Kaisa”

Režissöör: Katja Gauriloff
Animatsioon: Veronika Besedina
Pikkus: 82 min
Soome 2016

Katja Gauriloffi poeetiline dokumentaalfilm räägib liigutava loo autori vanaema, koltasaami jutuvestja Kaisa Gauriloffi ja Šveitsi kirjaniku Robert Crotteti (1908–1987) sõprusest ning koltasaamide saatusest 20. sajandi ajalootormides, ühendades arhiivikaadrid uuema materjali ja animatsiooniga.

1930. aastatel tuberkuloosi põdenud kirjanik nägi poeetilisi ja müstilisi unenägusid rahuarmastavast rahvast kaugel Põhjamaal. Tervenedes ei suutnud ta unesid unustada ning asus seda müstilist rahvast otsima. 1938. aastal sattus ta seetõttu Soome, seal viis vaevaline teekond ta koltasaamide talvekülla Sunjeli ehk Suonikylässe, kus ta oma õnneks kohtus jutuvestja ja selgeltnägija Kaisaga. Robert avaldas Kaisa lugudel põhineva esimese raamatu veel enne Teist maailmasõda. Sõja puhkedes evakueeriti Nõukogude Liidu ja Soome piiri ääres Petsamos elanud koltasaamid sisemaale Inari järve äärde, Petsamo läks aga Nõukogude Liidule. Robert asus Inglismaal koguma kodupaigast ilma jäänud koltsaamidele toetusi, et osta neile porosid, kalavõrke ja muid töövahendeid ja päästa niiviisi rahvakillu kultuur täielikust hävingust.

Kaisa jutud, Roberti kirjanduslikud lood ja nende ajalooline raamistik avanevad osalt traditsiooniliste dokumentaalfilmi vahenditega, osalt aga Veronika Besonova nutikate animatsioonide abil. Põnevat ajaloolist materjali on ohtrasti, kuna Robert käis Lapis ka pärast sõda oma filmi- ja fotokunstnikust elukaaslasega ning kogu tema arhiiv on säilinud. Intervjuusid Kaisaga leidus aga Soome rahvaluulearhiivis.

Lapimaal Inaris sündinud Katja Gauriloff kuulub Soome dokumentalistide paremiku hulka. Tema rahvusvaheliselt tuntuim film on “Konserveeritud unelmad”.

Treiler: Kuumetsa Kaisa