In meomoriam Aleksei Peterson (1931–2017)

Lahkunud on teenekas etnograaf, Eesti Rahva Muuseumi pikaajaline direktor Aleksei Peterson.

Aleksei Peterson sündis Sangaste vallas õigeusku siirdunud eesti talupojaperes. 1951. aastal lõpetas ta Valgas keskkooli ning astus Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakonda. Ühele kursusele sattus rühm aktiivseid noori, kes otsustasid spetsialiseeruda etnograafiale. Kursuseõdede seast leidis Aleksei ka abikaasa Lei.

Noor laia haardega teadlane

Suurem osa Eesti etnograafide akadeemilisest ladvikust oli sõja lõppedes Läände pagenud, mõned ka nõukogude repressioonide ohvriks langenud. Etnograafias valitses kaadrinappus ning see avas võimaluse noortele tulijatele. Tollal Teaduste Akadeemiale allunud Etnograafia muuseumi olid aastaid juhtinud erialase hariduseta inimesed. 1950. aastate teise poole vabamates oludes otsustati seal töö uutele rööbastele seada ja muuseumi direktoriks määrati Harri Moora eeskostel tollal alles 26aastane Aleksei Peterson. Aastail 1958−1992 juhtis ta Eesti etnograafia üht olulisimat institutsiooni ja mängis selle arengus väga kaalukat rolli.

Aleksei Peterson polnud lihtsalt direktor-administraator, kes korraldas näiteks muuseumihoone küttesüsteemi remonti või leidis lahendusi pidevalt kummitavale ruumipuudusele. Ta oli ka aktiivne teadlane, kes uuris eeskätt ehitisi ja põllutööriistu, aga ka etnograafia ajalugu ja museoloogia praktilisi probleeme. Kokku on ta avaldanud üle 100 teaduspublikatsiooni. Aastal 1993 omandas Peterson Peterburis ajalooteaduste doktori kraadi.

Petersoni haare ei piirdunud Eestiga, vaid ulatus üsna kiiresti hõlmama ka teisi läänemeresoome ning seejärel juba kõiki soome-ugri rahvaid. Eestlaste kõrval olid tema nii-öelda lemmikrahvasteks algul vepslased ja hiljem udmurdid. Aastakümnete vältel korraldati soome-ugri rahvaste juurde üle saja ekspeditsiooni, osalt Petersoni, osalt tema kolleegide juhtimisel. Põhirõhk oli esemete kogumisel, ent lisaks laekusid ERMi hoidlatesse ka etnograafilised kirjeldused, joonised ja fotod.

Missioonitundega etnograaf, kes ei peljanud mugavustsoonist välja astuda

Petersoni eestvõttel jäädvustati kaduvat ja muutuvat rahvakultuuri ka filmilindile. Osa kogutud materjalist monteeriti etnograafilisteks filmideks.

Nii soome-ugri ekspeditsioonid kui ka filmialane tegevus olid suuresti Petersoni isiklik initsiatiiv. Need olid tülikad ettevõtmised, mida keegi temalt otseselt ei nõudnud. Lihtsam olnuks tegemata jätta, hoida madalat profiili, istuda mugavalt direktoritoolil. Kuid see ei sobinud Petersoni iseloomuga. Ta ihkas end teostada, tal oli tugev missioonitunne. Petersoni huvitas põhiliselt traditsiooniline rahvakultuur, mis oli kadumas. Ta leidis, et kui tal on võimalus seda koguda ja salvestada, siis on see tema kohus. Energiat ta seejuures ei säästnud, pühendus üleni eesmärgile, oli nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes. See põhjustas vahel konflikte, aga paljud asjad said tehtud, ideed ellu viidud, kogud komplekteeritud.

1980. aastate teisel poolel sai Petersonist ühiskonnategelane, kes nõudis häälekalt muuseumi naasmist Raadile. Tema eestvõttel taastati 1988 ka Eesti Rahva Muuseumi ajalooline nimi. Samal ajal võttis Peterson idapoolsetel soome-ugri aladel toimunud erinevatel üritustel aktiivselt sõna vepsa, udmurdi ja teiste soome-ugri rahvaste keele ja kultuuri kaitseks.

Aastail 1995−2006 oli Aleksei Peterson ajakirja Muuseum peatoimetaja.

Suure habemega autoriteetset etnograafi jäädakse mäletama nii Eestis kui ka muudeski soome-ugri maades.

Aleksei Petersoni ärasaatmine toimub pühapäeval, 6. augustil kell 12 EAÕK Tartu Pühade Aleksandrite Kirikus.

Eesti Rahva Muuseum

Eesti Muuseumiühing

ERMi Sõprade Selts

Fenno-Ugria Asutus

Kultuuriministeerium

Põllumajandusmuuseum

Tartu Ülikooli etnoloogia osakond