Jäta menüü vahele
27.11.2021

ARVAMUS: Kuidas Venemaa hõimurahvaid tõhusalt aidata

“Me ei pea Venemaa soomeugrilasi aitama, vaid olema valmis võrdseks kultuurivahetuseks, sest meil on, mida üksteisele õpetada,” rõhutab Andres Heinapuu oma arvamuses juba 1992. aastal väljaöeldud mõtet.

Andres Heinapuu 
Uurali rahvaste vabatahtlik sulane

Sõktõvkaris soome-ugri rahvaste esimesel maailmakongressil 1992. aastal kõnelesin, et eestlased ei taha olla soome-ugri rahvaste vanem vend. Et me ei pea Venemaa soomeugrilasi aitama, vaid oleme valmis võrdseks kultuurivahetuseks, sest meil on, mida üksteisele õpetada. See oli hoopis teine aeg, lootused normaalsele elule olid valdavad. Ometi solvusid mu peale mitmed hõimurahvaste esindajad: eestlased ei tahagi aidata. Kongress oli korraldatud just selleks, et Venemaa uurali rahvaste taotlused saaksid toetuse ka omariiklusega hõimurahvastelt, et muuta neid Moskva silmis kaalukamaks. Paraku oli see lootus asjatu.

Nüüd on olukord sootuks teine: kui Eesti Moskvat põlisrahvaste küsimuses õpetama hakkab, siis tuleb arvestada Venemaa asümmeetrilise vastulöögiga. Paraku tabab vastulöök just neidsamu Venemaa põlisrahvaid. Ometi teame, et kõigi vähemusrahvaste olukord on Venemaal järjekindlalt halvenenud. Konkreetse ülevaate sellest saab Euroopa Nõukogu vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni monitooringuprotsessist. Siit nähtub, et meie hõimurahvaste keelte õpetamine ja kasutussfäär on kahanenud, et mitme organisatsiooni tegevus on takistatud jne. Näeme ka, et enamik ENi ekspertidesoovitustest olukorra parandamiseks on täitmata, kuid mõningates üksikküsimustes on neid ka arvesse võetud.

Niisuguses olukorras peaksime ikkagi oma keelesugulasi aitama. See muutub kogu aeg keerukamaks, eriti arvestades, et Venemaa piirab oma alamate kontakte välismaaga. Näiteks organisatsioonid ja üksikisikud, kes saavad rahalist toetust välismaalt, võidakse kuulutada välisagentideks. See võib neid muuta Venemaal kahtlasteks partneriteks ning lisab aruandekohustuse, mis tekitab paratamatult mõttetut lisatööd.

Seetõttu peame oma abistamistöös olema varasemast hoolikamad, et meie head kavatsused kogemata kahju ei teeks. Siiski on võimalik paljutki teha, näiteks trükkida tasuta rahvuskeelseid raamatuid, nagu on varemgi tehtud. Hoogustunud keelelise assimileerimise vastu aitab keelepesade kogemuse levitamine (lasteaiad tohivad Venemaal olla omakeelsed), mida eriti soomlased on edukalt teinudki. Mitmesuguste erialaühenduste vaikne koostöö ja kogemuste vahetamine on täiesti võimalik. Uuematest algatustest meenub näiteks soome-ugri külade võrgustiku loomine. Siiani toimib soome-ugri kultuuripealinnade liikumine.

2022. aastal algavat ÜRO põlisrahvaste keelte aastakümmet tuleks ühiselt ja võimalikult tõhusalt kasu- tada hõimurahvaste keelte heaks. Arvestades seda, et dekaadi idee pärineb eestlastelt ja Venemaa soomeugrilastelt, ning et mitmes ÜRO süsteemi juhtorganis on mitu soomeugrilast, on selle tasandi koostöö enesestmõistetav. Parajasti ühendatakse jõupingutusi, et dekaadi programmi haarataks Venemaal ka need põlisrahvad, kes ei kuulu “väikesearvuliste põlisrahvaste” hulka, nagu marid, udmurdid, komid ja teised. See ei ole minu meelest sugugi võimatu.

Kokkuvõtteks. Kui tahame tõesti aidata hõimurahvaid, siis praegu on see võimalik just paljude rohujuuretasandi algatuste näol. Need tunduvad Vene keskvõimule nii tähtsusetud, et ei vääri vastulööki. Kui neid on piisavalt palju, siis ei jaksa ega viitsi Vene bürokraadid vastulöökidega jännata. Teisalt, just niisugustest konkreetsetest algatustest on tihti rohkem praktilist kasu kui suurtest kongressidest või sõnakatest avaldustest. Loomulikult tuleb viia hõimurahvaste temaatika rahvusvahelistele foorumitele ja nende kaudu abistamist võimendada.

TÄPSEMALT

See kirjatükk ilmus 22. novembril 2021 Postimehe erilehes “Soome-ugri sõlmed ja sõnumid” – Fenno-Ugria Asutuse taasloomise 30. aastapäeva puhul koostatud materjalid on nüüd ka vabalt fennougria.ee veebis loetavad.