Hõimupäevad 25 – just identiteet ongi see märksõna!

Viia-Kadi Raudalainen ja Jaak Prozes soome-ugri hõimurahvaste kultuuri, hariduse ja teaduse edendamisega tegelevast Fenno-Ugriast teevad iga päev õilsat tööd, sest hõimurahvaste kultuuri tutvustamise kõrval tegutsevad nad ka nende rahvaste halva olukorra teadvustamisega.

„Vahel tundub küll, et võitled justkui tuuleveskitega. Aga kui sa seda ise ka ei usuks, siis poleks meie tööl ja tegevusel mõtet. Tegelikult me arvame, et ka maailma väärtushinnangud muutuvad ja et kõik ei liigu ikkagi üheülbastumise poole,” avaldab Prozes, kes muretseb täiest hingest sellepärast, mis saab meie Venemaal elavatest hõimurahvastest. „Venemaal elavatel hõimurahvastel on tugev alaväärsuskompleks, sest neid ümbritsev võim on püüdnud neid igatpidi alla suruda. Seepärast ongi tähtis tuua siia esinema muusikuid või ükskõik keda. Selleks, et nad saaks tähelepanu ja et nad julgeks end näidata. Nii saame neid julgustada olema nemad ise. See on väärtustamise moment,” räägib praegu Fenno-Ugrias nõunikuna töötav Prozes.

Just sel nädalal ongi Fenno-Ugria töötajatel kõige kiiremad päevad, sest käimas on taasiseseisvusaja 25. hõimupäevad. Fenno-Ugria kutsel on Eestis sel puhul külas meie paljude hõimurahvaste esindajad. Ühest küljest on see pidu, kus saab kuulata kümneid kontserte. Teisalt on see midagi palju olulisemat: üritus, kus nii eestlased kui ka meie suuremad ja väiksemad hõimurahvad saavad üheskoos tunnetada oma identiteeti ja sugulust.

Just identiteet ongi see märksõna, mis võiks ja peaks igat eestlast panema rohkem huvi tundma meie hõimurahvaste vastu. „Koostöös teiste soome-ugri rahvastega suudame ehk olla natukene suuremad ja natukene sügavamad. See on oluline tunnetus. Kui meie maailmapildist soome-ugri rahvad ära võtta, siis kindlasti oleme haavatavamad igasugustele võõrmõjudele, mis meid ümbritsevad,” tähtsustab Prozes.

Aastaid hõimuliikumises tegev olnud Prozes meenutab, et laulva revolutsiooni ajal sai ta noore ajaloolasena ühel hetkel aru, et hõimupäevade traditsioon tuleb taastada. „Koolides korraldati toona juba hõimupäevi. Soome küsimus oli 1988. ja 1989. aastal täiesti eriline küsimus, sest eestlastel oli tohutu tung saada akent lääne poole laiemaks. Hõimurahvaste maailm tundus siis niivõrd huvitav, eriti veel selle foonil, et puutusin kokku ka toona ülikoolis õppinud filoloogi Valeri Alikoviga, kes on rahvuselt mari,” meenutab Prozes õhustikku, kus ta toona 23-aastase poisina oli hõimupäevade taastamise idee autoriks.

Prozese kolleegi, Fenno-Ugria direktori Viia-Kadi Raudalaineni tee soome-ugri rahvaste juurde oli selline nagu see tema põlvkonna inimestel ideaalis olla võikski: „Minu teismelise iga langes 1970. aastate lõpupoolde, kus soome-ugri temaatika oli kuidagi õhus. Valmisid Veljo Tormise läänemeresoome rahvaste rahvamuusikal põhineva kooritsükli „Unustatud rahvad” erinevad osad, 1977 väntas Lennart Meri oma esimese filmi „Veelinnurahvas” soome-ugri rahvastest, Kaljo Põllu juhtimisel hakati korraldama Venemaa soome-ugri rahvaste juurde kunstiüliõpilaste ekspeditsioone.“ Kõik see tundus noorele inimesel põnev ja tohutult võimas. „Mäletan ka lapsepõlvest, kuidas isa viis mu ehedale liivlaste folklooriansambli kontserdile,” meenutab Raudalainen. Polnud siis ka suur ime, et ülikoolis eesti filoloogiat õppima asudes valis ta eriharuks soome-ugri keeled.

„Kui 1970-ndatel tulid Meri, Tormis ja Põllu oma töödega välja, siis see tõstis soome-ugri rahvad väga väärtuslikuks ja teadvustas, et see on midagi väga erilist, mida tuleb hoida ja toetada,” lisab Raudalainen. Mis seal salata ehk teadvustasid ja tähtsustasid eestlased noil rasketel venestamise aegadel oma soome-ugri rahvaks olemist rohkem kui tänapäeval.

See aga ei tähenda, et praegu ei tasuks Eestis sama valdkonnaga tegelda. „Tegelikult peaks me toetama kõiki hääbuvaid ja ohustatud keeli, ei ole vahet, kas need on soome-ugri keeled või mitte. Aga muidugi on meie kohustus algust teha oma keelesugulastega, oma sugulasrahvastega. Nendele on ka meie toetus võib-olla tähtsam ja kindlasti usaldusväärsem,” pakub Raudalainen. Prozes lisab, et Venemaal elavate sugulasrahvaste juures ongi üks tõsisemaid probleeme just nende rahvaste keelte kiire hääbumisprotsess. Näiteks Karjalas on kaheksa aastaga keele kõnelejaid jäänud vähemaks 51 protsenti.

„Riigivõim rõhutab Venemaal, et sealne kultuurkeel ja hariduskeel on vene keel. Probleem on ka selles, et kui rahvuskeeli õpetataksegi, siis neid õpetatakse kui võõrkeeli. Mari või udmurt ei lähe oma rahvuskeele tundi kui oma emakeeletundi, vaid seda hakatakse õpetama kui võõrast keelt,” näitlikustab Raudalainen. Karjala vabariigis on aga tema sõnul tunda väga tugevat ametkondade vastuseisu soomlaste algatatud karjala keelepesade projektile. Keeltepesa projektis kõnelevad vähemuskeelt valdavad pedagoogid ja abilised lastega ainuüksi rahvuskeeles ning nii õpib laps keelt loomulikus keelekeskkonnas. Ametkonnad seda tegevust ei toeta, tuues põhjenduseks, et tekib rahvuslik eraldatus ning lapsed ei omanda korralikult hariduskeelt. Tegelikult on see suurriigis, kus vene keele mõjusfäär on niivõrd suur, täiesti välistatud.

„Teine oht on aga see, et vähemusrahvaste kultuure püütakse Venemaal teha muuseumikaubaks. Asutatakse mõni koduloomuuseum ja etnopark ning korraldatakse folkloorifestival,– tegemist on tegelikult kultuurikonserviga, mis ei ela oma loomulikku elu. Elus pärimuskultuur võtab küll juurde uusi mõjusid, aga ta sünteesib seda omale loomuomase ehedaga, sidudes niiviisi laiemat osa kogukonnast, mitte ainult seda väikest kildkonda, kes selle kultuurikonservi säilitamisega tegeleb,” toob Raudalainen välja meie hõimurahvaid ähvardava ohu.

Millisel hõimurahval on aga praegu kõige hullem olukord? Prozes vastab, et igal rahval on oma spetsiifika. Veel 1989. aasta rahvaloenduse järgi olid näiteks mordvalased eestlaste ees ja ungarlaste ning soomlaste järel suuruselt kolmas soome-ugri rahvas. Mordvalasi oli siis 1,2 miljonit, tänaseks on neid alles 800 000 ja neistki on keele rääkijad vaid pooled. Paljud hõimurahvad ei ela ka oma ajaloolisel territooriumil: näiteks mordvalasi elab 60 protsenti väljapool oma territooriumi, maridel on see protsent 50 ja udmurtidel 30. Peale selle on osad soome-ugri rahvad kaotamas Venemaal oma territoriaalset identiteeti.

Kuidas linnas endaks jääda

„Riigivõim, kellele mets kuulub, ei arvesta, mida toovad metsaraiumised kaasa soome-ugri rahvastele, kes on metsakultuuri rahvad. Aga Venemaal pole mingi ime, et tulevad buldooserid ja lükkavad külad kokku. Leitakse, et need pole majanduslikult otstarbekad. Aga see on just väikerahvastele äärmiselt ohtlik. Kui venelane läheb maalt linna, siis on ta ühes ja samas emakeelses keskkonnas, aga kui läheb linna väikese hõimurahva esindaja, siis on võtmeküsimuseks, et kuidas jääda mariks, komiks või udmurdiks linnas. Head lahendust siin ei ole,” tõdeb Prozes. Raudalainen toob näiteks, et ega Eestiski on seis sama: ka näiteks võrokesed on linnas loobunud oma kodukeele rääkimisest ja teevad seda vaid koduseinte vahel.

Raudalainen on ka seda meelt, et meil siin Eestis kipub olema natuke romantiline suhtumine sugulasrahvastesse, eeldatakse, et meie hõimurahvad on Venemaal suured patriotismi kandjad ja võitlevad aktiivselt oma rahva vabaduse ja keeleõiguse eest. Tegelikult on nende rahvad läbi põlvede elanud Venemaal ja nii on neil kujunenud mitu identiteeti. Nad on ühel ajal venemaalased ja samal ajal ühe väikese hõimurahva esindajad. „Meie püüdlus on turgutada just seda vähemusrahva identiteeti, mis neis on ka olemas ja mida tuleks järgmisele põlvele edasi kanda. Muidu on selle inimese lapsed jäänud millestki olemuslikust ilma ja toimuks korvamatu kultuuriline katkestus” selgitab Raudalainen.

„Eestit, Soomet ja Ungarit vaadates arvan ma, et meie maksumaksja toetab hõimuliikumist protsentuaalselt kõige rohkem. See näitab meie soodsat suhtumist. Meil on Venemaal elavate hõimurahvaste toetamiseks ka kõige rohkem eeldusi, sest eestlaste vene keele oskus on soomlastest ja ungarlastest tunduvalt parem. See kõik on võimaldanud näiteks valdade ja külade tasemel luua erinevaid kontakte,” nendib Prozes.

Tõsi, suures välispoliitikas ei võta Eesti väga aktiivselt oma hõimurahvaste kaitseks sõna. Ju peetakse pragmaatiliselt olulisemaks häid suhteid Venemaaga. Nii ootabki Lennart Meri unistus, et Eestist saaks maailmas väikerahvaste eest seisja, paremaid poliitilisi aegu.

Saami lauljatar on külas

• Hõimupäevad 2013 peakülaliseks on tänavu Põhja-Soomest saabunud lummava häälega saami lauljatar Ulla Pirttijärvi koos ansambliga Ulda, kes esineb kontsertidega Sügisjazzil. Ulla Pirttijärvi on üks ehedamaid ja omanäolisemaid saami lauljaid, tema muusika põhineb iidsetel saami joigude sulandamisel nüüdisaegsesse helikeelde.
• Soome-ugri rahvaste folklooripärandist saab ülevaate hõimupäevade peakontserdil, mis toimub Tallinnas Mustpeade majas, kus astuvad teiste hulgas ülesse Baškortostani udmurtide Utšõ Nõl, komide Zarni An’, Tatarstani maride Lai Mardež, mokšade Paigonja ja Ungari rahvakunstiansambel Debreceni Népi Együttes.
• Hõimupäevade raames korraldab MTÜ Fenno-Ugria Asutus laupäeval rahvusraamatukogus konverentsi „Soome-ugri rahvaste taasärkamisaeg ja hõimupäevad 25”.

Kristjan Roosi intervjuu ilmus esmakordselt Õhtulehes, 18. oktoobril 2013.