Filmimees Enn Säde: kõige tähtsam on, et silmad näeksid ja mõistus veel tuksuks

Filmimees Enn Säde pälvis äsja kultuurivaldkonna riikliku elutööpreemia. Pärnakast Säde on teinud filme nii helioperaatori, režissööri kui ka stsenaristina, ta on kirjutanud kaks raamatut, kuid peab end täna hoopis pensionieas töötuks vabakutseliseks, kes nokitseb kodus vanade videote, fotode ja kirjutiste kallal. Koos õnnesoovidega avaldab Fenno-Ugria siinkohal soome-ugri rahvaid ja kultuuri mitme täispika dokumentaalfilmi jagu jäädvustanud Säde ühe seni viimastest intervjuudest, mis ilmus kevadel 2019  Viljandi nädalalehele. 

Oma esimeses läkituses reporterile kirjutas filmimees, helioperaator ja pärnakas Enn Säde: «Olen vaba mees vabas riigis, pole mul ju tegelikult mingeid ajapiiranguid.» Nii kutsub ta end töötuks vabakutseliseks pensionäriks, kes nokitseb kodus vanade fotode, videote ja kirjutiste kallal. Mullu ilmus tema sulest raamat kodukandile ehk Kadri (kunagine Katariina) tänava inimestele. Pealkirjakski sai see “Kadri-Katariina”.

Säde tõdeb, et mäletab selliseid asju, mida teised ei tea. “Olen ju vana mees ja tegus vanamehenäss, eks ole?” märgib ta. Sellegipoolest selgus kirjutamise käigus, et mälukataloogis leidub auke. Säde võrdleb mälu Šveitsi juustuga, küsides, kas auk juustus on juust. Kas mäluauk on mälu?

Vestluskaaslane mäletab kodutänava Jalango Vello hilisõhtust trompetimängu, poistega koplis kasetüvesse lõigatud sügavaid nimetähti, palavat karumõmmikostüümi, tagaõue kartulimaale isa ehitatud pommipunkrit, lauda tagant tulevaid madrusevormis püssimehi ja Voorimehe tänava munakivisillutistel auravaid ja lõhnavaid hobuste pabulaid, mida vanaema käis pimedas väetise tarvis korjamas. Ja Tartu kliinikus lebava isa esimest ja viimast kirja väiksele Ennule, milles too soovib pojale sünnipäevaks õnne ja palub, et hää laps õhtuti taevaisa poole pöörduks. Pilt lapsepõlvest ei muutunud, vaid selgines kui udune foto või fookuseta video. Säde kipub vahel muretsema, et tema jutustused on liiga värvilised ja isiklikud. Reportergi veetis Säde Lasnamäe kodus kolm tundi, kuulates ja imedes infot kui käsn seebivett. Teavet on palju. Kümned linateosed, ligemale 300 tunnijagu helisid, 20 000 fotot ja 80 aastat lugusid. Tundub, et rääkija peas on kõik süsteemis. Nii nagu töötoas, kus paberfotod, negatiivid ja diapositiivid ootavad oma järjekorda ja tüsedad karbid peidavad põnevaid dokumente.

LUGESIN LÄBI TEIE MULLU ilmunud raamatu “Kadri-Katariina”, mis põimub teie lapsepõlve kodukandi Pärnu Ülejõe ja selle inimestega. Esimene äratundmine tabas juba raamatu 13. leheküljel, kus kirjutate: “Paluks Sauga kolmandas vältes!”. Sauga tüdrukuna oli seda meeldiv näha. Tegin palju märkmeid, leidsin tuttavat.

… Ma tean nüüd hästi, mida oleksin teistmoodi teinud. See on see tagantjärele tarkus. Seda nimetatakse nagu “minu naine homme” ehk “kas ma ei öelnud sulle”. Või kui mõttevahetus ülemusega: vanasti mindi nõukogude ülemuse kabinetti oma mõtetega, aga välja tuldi ülemuse omadega. Õnneks hääldab Pärnu televisiooninaine (ERR-i reporter Ester Vilgats, L. V.) Saugat õigesti.

ELU TEEB HUVITAVAID KÄIKE. leidsite vanas eas üles oma ema kirjad. Ja mis kõik neist välja tuli!

Abikaasa Eevi Säde: Tavaliselt see nii ongi. Millist noort see ikka huvitaks? (Muigab, asetades lauale tee ja pirukad, L. V.) Enn kasutab juhust, kui on võimalik need magusad saiakesed tuua. Enn Säde (toob tagatoast ema kirjad, jätkab, L. V.): Näe, Ennu kirjad, Eevi kirjad, onude kirjad välismaalt. Köitsin need ära. See on uskumatu varandus. Kui ma muud pole elus teinud, siis vähemalt seda. Nendest võib mitu “Tõdeja õigust” kirjutada.

MILLAL TE EMA KIRJAD Pärnust oma koju tõite ja neid läbi vaatama hakkasite?

Paar aastat tagasi, enne raamatu kirjutamise aega. Tegin need kronoloogiliselt korda ja panin kaante vahele. Tassisin kogu selle varanduse mustades kottides koju. Ma ei jõua ema ära tänada, et need alles on. Ka onu kirjad.

KAS NENDE KIRJADE lugemine ja raamatu kirjutamine, mille käigus kummitasite vanu sõpru, klassikaaslasi, naabriplikasid, võhivõõraid, internetti ja arhiivi, lõi teile oma lapsepõlvest teistsuguse pildi?

Teistsuguse mitte. Aga detailid said täpsemaks. Selgemaks sai ka oma pere lugu, sest lapse mõistus on küllalt sporaadiline. Uurimise käigus tuli välja palju asju, mille olin unustanud. Ega nad kõik sellepärast veel raamatusse rännanud. Laadaplatsi koolis oli kuus klassi ja nähtavasti väga head eesti keele õpetajad. Minu onu, kes elas 29 aastat Belgias, tuli 1958. aastal koju, kirjutas sealt korralikke reportaaže: selgelt, lihtsalt ja arusaadavalt. Samuti oli korralik eesti keel minu vanaisa päevaraamatus, mis aastast 1896. See kõik tekitas mingi lugupidamise.

Eks me ikka mõtle, et kõik enne meid olid lollid. Ajalugu hakkab ju oma nabast. Ja siis: lihtsate tööinimeste kirjad, kena sõnastus, peaaegu vigadeta eesti keel. See muutis mu mõtlemist. Ehkki olin lugenud omainimeste kirju ka noorest peast, aga tõde on ju see, et noorena mõtled ülbelt. See peabki nii olema, sest ega muidu oleks põlvkondade vahetusel mõtet. Mis oleks, kui noored tuleksid ja ajaksid sama jura mis mina, pajukipäss. Nagu ikka igasuguste mälestustega: hakkad neid ükshaaval tõmbama. Üks tõmbab teise, teine kolmanda ja nii edasi. Esialgu võtab ahhetama, sest selgub, et ring läheb klõmdi kokku. Ühtäkki mäletad, et olid kellegagi samas klassis. Või sugulane. Kui meiegi siin natuke aega räägime, võib selguda, et oleme sugulased. Välismaal ikka arvatakse: kuna meid on Eestis vähe, oleme omavahel sugulased. Eks olemegi. Nimedki ajavad uurijad segadusse. Mina olen Janson. Isa jõudis enne vanema venna sündi nime muuta. Emaisa vaatasid ajalehtedes soovitusi ja valisid koos ilusa nime, mida ma enam kahjuks ei mäleta. Isa tuli siis koju, käes punase tindiga parandatud pass. Ema võttis passi, nägi nime Säde ja puhkes nutma. Ta harjus lõpuks ära.

RAAMATUS MÄRGITE, ET kunagine kino ATE-PALACE Vee tänaval oli teile otsekui maamärk. Kuidas elutee teid filmi ja helini juhatas?

Raadiohullus tuli peale kuuendas klassis, aastal 1950. Käisin Jannseni tänava väikses raamatukogus, kuhu hakkas tulema venekeelne raadioleht. Eesti keeles ei olnud midagi saada. Nii hakkasin ennast ise harima.

Järgmisse klassi jõudnud, oli kodus juba üks raadio, mis töötas. Vene raadiolehest leidsin Leningradi kinoinseneride instituudi aadressi, mis ei öelnud mulle midagi. Hõiskasin siis kõigile, et lähen Leningradi õppima. Ma pole suud kunagi osanud õigel ajal kinni hoida. See, et Säde läheb Leningradi õppima, tähendas, et vene keele õpetaja hakkas norima minu vene keele kallal. Leidsin vasturelva: piinasin õpetajat venekeelsetest ajalehtedest leitud terminitega. Nii ta natuke lõdvestas survet, aga ülejäänud klass ikka itsitas. Tänu raadiohullusele panime Koidula koolis käima raadioringi. See oli Eestis üsna legendaarne. Olime just nagu väljaspool kooliseadust. Me võisime näiteks kell üks öösel koolis olla ja oma raadioasju ehitada. Nüüd olen poistelt küsinud, millal me sõime. Noor inimene on ju täitsa segane. Oli loogiline, et lähen Leningradi õppima. Kaks poissi, kes aeg-ajalt ringis käisid, aga kel asja vastu huvi polnud, osutusid äkki mu instituudikaaslasteks.

OLITE JUBA TOLLAL sihikindel, kuidas teie kooliaeg Pärnus möödus?

Läksin kuueaastaselt kooli, vend Ants oli minust aasta vanem. Hakkasime mõlemad varakult lugema. Kui teised poisid õppisid esimeses klassis tähti, siis meie lugesime juba pakse raamatuid. Tulemuseks oli koolis omamoodi skandaal: Säde-poisid segavad tundi. Ma olin jõle väikest kasvu ja nimi ka omapärane – Säde! Ega ma koerusi teinud, olin lihtsalt elav poiss. Ükskord tuli õpetaja Matsalu ja rabas mul juustest – seablondidest, täitsa valgetest. Need olid hirmus lahti ja terve tropp jäi õpetajale pihku. (Muigab.) Õpetaja ehmatas isegi. Pesin täna hommikul pead: seda on senini näha. Üks koht on heledam.

LENINGRADI KOOLI te lõpuks jõudsite.

Ma polnud eluski käinud Venemaal ega kodunt väljas. Kolme kuu pärast lobisesin vene keeles juba rahulikult. Instituudi ajal sokutasin end poole kohaga kuskile kateedrisse tööle. Sealt edasi kinotehasesse. Paralleelselt hakkasin ühe Moskva poisiga tegema instituudi ajaloo filmi. Ehk tegin viiendal kursusel helimehena oma esimese filmi. Kui Tallinnfilmis 1961. aastal maandusin, olin sealse taseme kohta üleküpsenud. Palk tehases oli täpselt kaks korda suurem kui insenerina Tallinnfilmis. Kui lähed välismaale õppima, eriti nüüd, katkeb kontakt kodumaaga. Meie püüdsime mingil moel end Eesti teatri ja kultuuriga kursis hoida. Ilmar Raag kü sin, mis filme Eestis viie aasta sis minult aga hiljem, kas teadsin, mis filme Eestis viie aasta jooksul tehti. Muidugi ei teadnud. Kui tulin Tallinnfilmi, sai minust heliosakonna juhtinsener. Lubasin endale seda luksust, et tarisin filmoteegist vanad filmid välja ja vaatasin üle. Tegin endale järeleaitamistunni.

TEIE PIKAAEGNE KOLLEEG JA SÕBER, LOODUSFILMIDE tegija Rein Maran ütles, et kuna tal on loodusega on niivõrd pikk suhe, siis on ta suurema osa oma elust veetnud õues. Kas teiega on niisamuti? Kas filmid on endiselt südames?

Ma olen filmimaailmast juba nii kaua eemal, et eriti ei käigi enam filme vaatamas. Uus esteetika ja muud mured – kui ikka kinosaalis taob vastu kõrvu 100 detsibelli, tahad sellelt rongilt ruttu maha minna. Ja teatav uusabitus: ma ei saa lihtviisiliselt aru näitlejatest, kelle diktsioon on üpriski käest ära. Küsin normaalsetelt, kuuljatelt inimestelt ja nemadki ütlevad, et pool teksti läheb kaduma. Asi on lohakaks läinud. See oli omal ajal minu kui helimehe kohustus: näitlejaid kamandada: «Ei saa aru!» Midagi on näitlejate ettevalmistusel kõnetehnikaga mäda. Kui vaatan televisioonist kontserti, aga solisti ei kuule, on midagi sealgi valesti. Instinktiivselt muutun ma siis helimeheks. Aga paistab, et see asjaolu – solisti pole kuulda – ei koti kedagi. Nüüd on mul võimalus aparaat kõrvast ära võtta ja vaikuses istuda.

HELIMEHENA VAATATE SARJU ja filme paratamatult helile keskendunult. Kas see segab?

Lõviosa oma elu audiovisuaalsusest, see tähendab liikuvatest piltidest saan praegu kodusest lustikummutist, muidugi televiisorist. Vaevalt ma siin nii väga helikrambis olen: kodus saan ju peatelefonide kaudu kõrvu tulevat helinivood ise reguleerida. Pealegi on uus, pealerulluv tehnoloogia teinud minuaegsetest probleemidest tolmu. Kui igale näitlejale või esinejale saab külge sättida raadiomikrofoni, moodsad videokaamerad on täiesti vaiksed, akustiline keskkond enam ei huvita kedagi ja kõik kõlab ühtmoodi neutraalselt, miskitmoodi ju tuimalt, jääb helimehel võtteplatsil väga vähe ruumi sekkuda. Hoidku jumal, et improviseerida. Et uue tehnoloogia joovastus üle ääre ajab – noh, see on nagu noorusega. Eks see ole kui haigus, mis läheb aastatega üle. Kui ikka tavalises teatris tavalise lavatüki ajal pannakse näitlejatele põsemikrofonid!? Jah, uus võtteesteetika. Enamiku omaenda dokke filmisime veel lindile: see piiras laristamist, sest oli kallis. Vanaaegses kaameras oli üks meeter linti kaks sekundit. Teisisõnu: kaamera ei saanud käia kõikse aeg. Nüüd salvestatakse ju mälukaartidele, mis on suhteliselt odav kraam. Kui see täis saab, lükkad uue sisse. Ja siis ilmuvad eneseimetlejatest noored tegijad, öeldes uhkelt: «Meil on 1000 tundi võttematerjali!» Kena, aga kuidas see nüüd kokku panna? Ma tean, mida see tähendab, ja tunnen neile kaasa. Filmilint kaameras distsiplineeris, nüüd kuulen uue mängufilmi järel räägitavat kümnetest duublitest. Vaesed näitlejad … Ent ükski asi ei saa sündida enne oma aega. Tagasi ju ei lähe. Tegelikult peame olema õnnelikud, et niigi tehtud saime. Lennart Meri filmidessantidel Siberis mõtlesime välja kena käibefraasi “kerge kaasaskantav aparatuur”. Seda oli oma 400 kilogrammi. Kui meenutan meie Šamaani-filmi võtet, kus lindile jäi vaid 25 minutit neljatunnisest unikaalsest riitusest, peate mulle andeks andma õhkamised “Oh, olnuks meil videokaamera…”.

ÜTLESITE JUBA TELEFONIS, ET teie kuulmine pole enam kõige parem. Kas see on helimehetöö tagajärg? 

Alguses arvasin tõesti nii. Või ehk kuulmisnärvikahjustus. Kuulmisnärv on selline elukas, mida valuläve ületamine võib kahjustada. Olen kümneid kordi ületanud valuläve, küllap ka nooruse ülbusest. Õigupoolest on see asjade loomulik käik. Võib-olla vanuseline iseärasus. Olen poolkurt ja kuulan telekat nüüd vaid läbi kõrvaklappide. Kõige tähtsam on, et silmad näeksid ja mõistus kuidagi veel tuksuks. Paarkümmend aastat tagasi tassiti mind kiirabiga minema. Haiglas olin oma klassiõe Helle Kaarma-Nurme hoole all, ta oli tollal neuroloogiaosakonna juhataja. Mind pandi magnetresonantstomograafia torusse ja skaneeriti aju. Paljud inimesed põgenevad sealt, sest tekib klaustrofoobia. Klassiõde tuli järgmisel päeval ja vaatas tehtud mälujälgi, mis mul nüüd endalgi CD peal olemas. Ütles mulle aga hea fraasi: “Enn, su aju on täiesti puhas!” Hakkasin seepeale kõva häälega naerma. Mõtle, kui hästi see kõlab. Hakkasin siis aju kiiresti täis kirjutama.

KÜLLALTKI RASKE KÜSIMUS, AGA KUI suureks on teie helivaramu aastatega paisunud. Milliseid erilised hääled või helid on kinni püütud? Mida tahaks veel püüda?

Jeerum, see küsimus on küll tou! Seda on küllap oma 300 tundi, kui mitte rohkem. Mis erilistesse helidesse puutub, sõltub ju kuulaja kõrvadest. Olin pooljuhuslikult oma abikaasa kodumetsas Raplamaal lindistanud kevadise ronga pulmahüüu. Mängisin Fred Jüssile, küsimaks, mis see on. Esiotsa ei suutnud temagi öelda, millega tegu. Minu kõrvad liikusid. Tänapäeval, mil internetidžungel on täis sääraseid helikogusid, on ju pentsik sellest eraldi rääkidagi. Kõik läheb Eesti Rahva Muuseumi säilitamiseks, sest nemadki püüavad luua omamoodi Eesti helimaastikku ehk audio landscape’i. On hääli, mis on omased ainult siinsele maastikule, merele, linnale. Kuigi minu kogus on helisid kõikjalt laiast ilmast. Eriline on näiteks vägev pauk kõrgel õhus, kui reaktiivlennuk ületab helikiiruse – mine püüa see kinni! Millal, kus ja mis hetkel? Olen hääli korjanud 40–50 aastat, küllap on neid kogus tuhandeid. Ja teinud ise puuduvaid helisid: kuidas ehitab herilane pesa ja helab veealune maailm. Olen unistanud kinni püüda vere kohinat peas: kord on see nagu mootorimürin, kord vilistab või tinistab. Samuti mõelnud, kuidas mahlad puus liiguvad, liiv laulab ja jää kõminaga lõhki läheb.

Nüüd, mil olen kuulmisinvaliid, on imeline ja eriline isegi pääsukeste kõrge vidistamine või rohutirtsude saagimine, hoolimata kõiksugu tehnilistest imevidinatest mu kõrvades. Aga vana helikooli mehena kollitab mind küsimus stiilis “lindimälu ja digimüra”. Kui praegused helispetsialistid saavad kasutada näiteks 60-aasta-seid helilinte ja plaate, siis mida kasutavad praeguste helinaiste ja -meeste järeltulijad 80 aasta pärast? Kui juba kümne aasta vanust CD-d ei õnnestu mõnikord enam kuulata …

KUIDAS «SAMMALDUNUD MÄLUGA ENN», NAGU Pärnu naabritüdruku Ilka Tominga kombel viitate, aega sisustab?

Iseendast pole paslik rääkida. Usutavasti olen üsna igav persoon. Kõrtsis ei käi, tantsimas ka mitte. Sama naisega on abielus oldud juba pea 54 aastat. Postmarke ei korja, bridži ei oska mängida, malet olen mänginud täpselt poolteist partiid. Naabripoiss Jüri õpetas käigud ja esimese partii võitsin. Lahkuda tuleb alati tipus olles, eks ole. See oli esimeses klassis. Nüüd olen kodus pingsalt ametis vanade perefotode ja slaidide digiteerimisega ning mõnusalt üllatunud, kui palju ma neid perepilte olen teinud.

AGA TEIE ELUS ON PALJU rõõmsaid hetki: teil on ju kolm last ja neli lapselast.

Lapselapselapsi veel ei ole, aga ega ma saa küsida, kus nad on.

Kui õepoja lapsed – kolm tüdrukut – siia tulevad, siis mõtleme ikka Eeviga, et küll on hea, et enam lapsi pole. (Muigab.) Nii energilised ja hüperaktiivsed. Lapselaps õpib Balti filmi- ja meediakoolis. Mul on siin rahvusvaheline seltskond. Poeg abiellus aasta tagasi lapsepõlve kirjasõbrast ameeriklannaga, kel niisugune Ameerika släng, et palun tal aeglasemalt rääkida, sest ei saa aru. Kolmas lapselaps on praegu Hispaanias, abiellus katalaani poisiga. Minul pole oma roostes inglise keelega midagi teha. Vene keel tuli üllatavalt ruttu ja on üllatavalt ruttu läinud. Keel tahab rääkimist.

KAS SEE, ET FILMIMONTEERIJAST ABIKAASA Eevi töötab samas valdkonnas, on olnud hea?

Jah ja ei, aga ega me töömuresid küll koju kaasa toonud. (Muigab.) Nüüd lööb Eevi kaasa Hagi Šeini käimalükatud Eesti filmi andmebaasis toimetajana. Tema teenib kopika raha, mina ei teeni midagi. Minu tööd on kõik sellised … (Rehmab käega.)

RAAMAT VIITAB, ET OLETE KORDUVALT langevarjuga hüpanud. Nii vedas teid lennukisse kaasa lendurist filmiamatöör Ülo Keedus.

Eevi on teinud üheksa hüpet, mina 40.

TE OLETE TEINUD 40 hüpet?

Meil oli hull kamp. Kargasimegi lennukist välja. Olen mitmelsetmel korral Pärnu lennuväljalgi hüpanud, ükskord suisa sõjaväelenduritega. Tol ajal tuli aga pahandus. Kuna hüpped olid aeganõudvad, pidin palju töölt puuduma. Nii öeldigi meile: hüpped või inseneritöö?

KUI AEG EGA RAHA POLEKS KÜSIMUS, siis mis projekti või unistust praegu ellu viiksite? Kas miski on jäänud tegemata või kripeldab?

Kripeldab palju asju. Olen liiga palju rääkinud režissöör Jüri Müüri arhiivi nii- või naasugusest korrastamisest, võib-olla isegi raamatust. Tema surmast saab sügisel 25 aastat, jaanuaris oli ta 90. sünniaastapäev. 80-aastasena on raske teha ennast nähtavaks Eesti filmiinstitutsioonidele, kes telliks, kindlustaks kirjastamise ja äkki maksaks honorarigi. Nii lükkan seda tegemist tasapisi edasi, otsekui elaksin igavesti. Käisin Pärnamäel, kuhu Müür maetud, panin küünla. Minu jäljed lumes jäid ainsateks. Ajakirjanduses polnud märkigi – äkki teda polegi olemas olnud?

KUI TIHTI TE LAPSEPÕLVEKOJU veel üldse jõuate ja pealinnast Pärnusse sõidate?

Sellest ajast peale, kui suri mu noorem vend Villu – aasta eest – pole meie kodumajas talvel enam midagi teha. Suvel läheb mölluks, sest meite kamp on kasvanud ja hargnenud: lapsed, lapselapsed, nende mehed ja naised … Aga nüüd on tõepoolest kuidagi nii välja kukkunud, et olen Pärnus rohkemgi kui enne.