Prozese ülevaade: kas udmurtidel on võimalik häält teha?

Jaak Prozes
Fenno-Ugria nõunik

Peaaegu kõik suuremad Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvad pidasid mullu oma kongresse, mis enamasti toimuvad iga nelja aasta tagant. Tavapäraselt korraldatakse kongressid enne soome-ugri rahvaste maailmakongressi, et valida sinna delegaadid. Nüüd oli aga kõik pisut teisiti. Viimasena toimus 17. detsembril udmurdi rahva XIV, ametliku nimetusega regioonidevahelise ühiskondliku organisatsiooni Udmurt Keneš (ee Udmurdi Nõukogu) kongress. Kokku kogunes 375 delegaati, mida oli koroonaviiruse tõttu tunduvalt vähem kui samasugustel üritustel varem.

Kongressist, mis oli pühendatud Udmurdi Vabariigi 100. sünniaastapäevale, võttis osa vabariigi juhtkond, eesotsas riigipea Aleksandr Bretšaloviga. Oma tervituskõnes märkis ta, et udmurdi rahva heaks on tehtud suurepärast tööd, remonditud on rahvusliku gümnaasiumi ja pedagoogilise kolledži hooned, ellu viidud mitmeid projekte, näiteks udmurdikeelne internetitelevisioon DaurTV.

Palju autasustamisi

Udmurt Keneš oli projektipõhise raha hankimisel üks edukamaid vabariigi rahvuskultuuriühendusi, märkis Bretšalov. Ta autasustas ajaloolast, pikaajalist udmurdi keele, kirjanduse ja ajaloo instituudi direktorit Kuzma Kulikovi, nimetades ta Udmurdi Vabariigi aukodanikuks. See on Udmurdi Vabariigi kõrgeim autasu.

Riigipea esinemisele järgnes Udmurdi seadusandliku kogu spiikri Vladimir Nevostrujevi kõne. Kuigi Nevostrujev on rahvuselt udmurt, rääkis ta siiski vene keeles. Nevostrujevi jutust jäi kõlama mõte, et tuleb igati laiendada udmurdi keele kasutamist, eriti televisioonis ja raadios. Lisaks tegi ta ettepaneku välja töötada uus programm seaduse “Udmurdi Vabariigi riigikeeltest ja teistest keeltest” täitmiseks.

Ka spiiker autasustas väljapaistvaid udmurtide liidreid. Vabariigi teenetemärgi parlamentarismi arendamise eest said näiteks Udmurt Keneši eelmised presidendid Igor Semjonov ja Nikolai Musalimov.

Üldiselt tulebki tunnistada, et autasustamisi oli väga palju. Peaaegu kõik tervituskõnega esinenud valitsusliikmed pärgasid delegaate au- ja tänukirjadega. Udmurdi valitsusjuhi Sergei Smirnovi tervituskõne piirduski vaid tänusõnade ja autasustamisega.

Pärast tervitusi ja tänusõnu said sõna valitsusliikmed. Osa neist andis ülevaate tehtud tööst aastail 2016–2020, sest vastavalt väljakujunenud traditsioonile annavad vabariigi valitsuse liikmed Udmurt Kenešile ülevaate, kuidas nad on täitnud eelmise kongressi otsuseid.

Nagu arvata, kiitsid nad kõik oma tegevust nelja aasta jooksul ja leidsid, et udmurtide jaoks on tehtud ja tehakse väga palju. Probleemidest suurt ei räägitud või ei peetud seda sobivakski. Küll aga kiitsid pea kõik Udmurt Keneši praegust juhti Tatjana Išmatovat.

Haridusminister Svetlana Bolotnikova rääkis, et tuleb teha enam koostööd udmurdi lapsevanematega ning et puudus on etnopedagoogidest ja -psühholoogidest. Tema sõnul tuleb luua udmurdi keele õppimiseks ja õpetamiseks ühtne internetiportaal.

Ühtlasi mainis Bolotnikova, et udmurdi keele õppijate arv on viimase aasta jooksul vähenenud tuhande õpilase võrra. Samas rõõmustas ta, et Galzovi (umbes 95 000 elanikku) ja Možga linnas (umbes 45 000 elanikku) on kummaski ühes koolis avatud rahvusklassid ja udmurdi keele õpetajad saavad palgale 15-protsendilist lisatasu.

Udmurdi trüki- ja kommunikatsiooniameti juht Aleksander Valov aga tõi välja, et sarnaselt 2016. aastaga ilmus ka mullu seitse udmurdikeelset ajalehte-ajakirja ja seitsmel rajoonilehel olid udmurdikeelsed lisad. Udmurdikeelseid raamatuid ja õpikuid ilmus mullu 38.

Suurimaks saavutuseks pidas Valov 55 000 märksõna sisaldava vene-udmurdi sõnaraamatu väljaandmist, samuti tõi ta välja, et 30 protsenti on suurenenud tele- ja raadiosaadete maht. Samas kutsus ta udmurte üles tellima rohkem rahvuskeelset ajakirjandust ja kirjandust, sest tiraažid on viimastel aastatel kukkunud.

Valitsusliikmete tervitus- ja aruandluskõnede vahel esitas ülevaate Udmurt Keneši praegune juht Išmatova, kes keskendus nelja aasta jooksul tehtule.

Näiteks on Udmurt Keneši initsiatiivil valmistatud ja paigaldatud mälestustahvlid väljapaistvatele udmurdi teadlastele ja kultuuritegelastele, remonditud ausambad udmurdi riikluse rajajatele, väljaantud raamatud “Udmurdi tänapäevane poeesia” ja “Udmurdi tänapäevane proosa”, samuti lastekirjanduse antoloogia. Loodud on rahvuslik udmurdi keele korpus ja DaurTV ning koostatud rahvuslik turismiprojekt DaUr.

Keelepoliitika vallas pidas ta saavutuseks udmurdi keele õpetajate lisatasu, samuti umbes 75 000 euro eraldamist koolidele ja lasteaedadele udmurdikeelse õppekirjanduse ostmiseks. Suur töö käib udmurdi keele õppimiseks mõeldud internetiportaali arendamisel.

Kultuuri vallas on Udmurt Kenešil õnnestunud saavutada rajoonidesse viie uue kultuurimaja ehitamine (üle 50 protsendi udmurtidest ja 30 protsenti elanikkonnast elab maal).

Mõnevõrra rohkem emotsioone oli tunda, kui mälestati nelja aasta jooksul lahkunud väljapaistvaid udmurdi rahvusliidreid ja kui ekraanile ilmus 2019. aastal ennast protestiks udmurdi keele halva olukorra pärast põlema süüdanud Albert Razini nimi ja pilt. Rohkem temast plenaaristungil juttu ei tehtud.

Lõpuks valiti kongressil president ja uued Udmurt Keneši liikmed. Presidendiks valiti peaaegu ühehäälselt Išmatova, kellele vastaskandidaati polnudki. See aga ei tähenda, et tal opositsiooni ei ole. Paraku nende esindajatele sõna ei antud.

Nutune tegelikkus

Probleemidest juttu ei tehtud, rääkimata kriitikast. Kongressile esitatud, kuid vastu võtmata jäänud resolutsiooniprojekt mainib probleeme vaid minimaalselt, öeldes, et maal, kus elab enamik udmurte, pole elu arenenud. Udmurdi keele vastu pole noorte seas huvi, samuti on vähenenud koolides udmurdi keele ja kirjanduse tundide arv. Rahvusliku kaadri ettevalmistamisele ei pöörata tähelepanu. Ja ongi kõik.

Ülejäänud osa resolutsioonis on vaid soovitused ministeeriumitele ja omavalitsustele.

Tegelikkuses on olukord nutune ja oleks võinud rääkida ka rasketest teemadest. Olgu siin näiteks Razini enesesüütamine. See mees ohverdas oma rahva tuleviku nimel kõige kallima – elu!

Selle traagilise sündmuse taustaks on asjaolu, et aastail 2008–2018 vähenes udmurdi keele valdajate arv 36 000 inimese võrra, suleti 42 kooli ja kõik udmurdi külades. Udmurdi külalapsed räägivad vene keeles, kõik üritused koolides ja lasteaedades on vene keeles.

Venemaal 2018. aastal vastu võetud seadusega kuulutati emakeele õppimine vabatahtlikuks. See tähendas, et 5000 mullu esimesse klassi astunud udmurdi lapse vanematest vaid 920 kirjutas avalduse, et järglastele õpetataks udmurdi keelt, ja sedagi riigi-, mitte emakeelena. Ainult 320 udmurdi vanemat soovis, et lapsele õpetataks udmurdi keelt emakeelena – see teeb siis 6,4 protsenti esimesse klassi astunud laste üldarvust.

Udmurdid hülgavad vabatahtlikult emakeele ja nüüd astuvad suurde mängu riigiametnikud, kes ütlevad “Te olete ise süüdi” või “Kas keegi keelas teil emakeelt õppida või rääkida?”.

​Kes tekitas viimase 30 aastaga olukorra, kus udmurdi keel on muutunud keeleks, millega enam ei saa toime udmurdi külaski, rääkimata linnaköögist?

Kongressile esitatud, kuid vastu võtmata jäänud resolutsiooniprojekt mainib probleeme vaid minimaalselt. Udmurdi keel on riigikeel, kuid paraku üheski munitsipaal- ega riigiametis seda keelt ei nõuta.

Kes tekitas olukorra, et udmurdi keele õppimine on vabatahtlik? Õige vastus on Vladimir Putin. Tema kannabki vastutust mitte ainult udmurdi, aga ka kõigi teiste Venemaa vähemusrahvuste keelte teisele, kolmandale ja neljandale positsioonile surumise eest.

Venemaalase loomine

Taustaks on kaugem eesmärk, uue rahva – venemaalase-rossijanini loomine. Uus rahvas on venekeelne, tal on venemaalase identiteet.

See on identiteet, mis räägib aina enam impeeriumist, Euroopa päästmisest globaliseerumise eest, vastandumistest, riigi huvide ülemuslikkusest ja muudel teemadel, kus rahvustele on ettenäidatud marginaalne, meelelahutuslik roll. See tähendab eelkõige erinevate rahvaste laule ja tantse, traditsioone, käsitööd ja rahvuskööki.

Kuna rahvuskeeled jäävad algelisele tasandile, kerkib lähiajal kindlasti aina enam küsimus, miks rahvuskeelseid väljaandeid trükitakse, teatrietendusi lavastatakse, raadio- ja telesaateid toodetakse. Nõudlust ju pole – rahval, keda on üle 500 000, on üks keskajaleht tiraažiga 3000 eksemplari, telesaateid kümmekond tundi nädalas, ning nad on selle olukorraga rahul.

Vähemalt nii näitavad sotsioloogilised küsitlused. Seda näitab ka udmurtide kongressil käsitlust leidnud resolutsiooniprojekt. Kuidas siit edasi, on küsimuste küsimus. Kas üldse on võimalik häält teha ja kui, siis kes kuulaks ja millised on tagajärjed.

Mis juhtus Albert Raziniga?

Udmurdi keele mandumine oli peamine põhjus, mis viis udmurtide rahvusliku liikumise legendi, sotsioloogiateadlase Albert Razini hukkumiseni 2019. aasta 10. septembril.

Ta kirjutas aastaid üleskutseid ja avalikke pöördumisi udmurdi keele olukorra parandamiseks Udmurdi vabariigi juhtidele ja Venemaa presidendile Vladimir Putinile. Nähes, et midagi ei muutu, valas 79-aastane Razin end udmurdi riiginõukogu hoone ees protestiks bensiiniga üle ning süütas põlema. Ta suri samal päeval haiglas.

Eriti kritiseeris Razin 2018. aastal Putini heakskiidul Venemaal vastu võetud seadust, mis muutis rahvusvabariikides rahvuskeelte õppimise koolis kõigile vabatahtlikuks.

Razin leidis, et kohustusliku keeleõppe kaotamine viib udmurdi keele ning seejärel ka rahvusliku eneseteadvuse ja kultuuri kadumiseni.