Art Leete: Loomad võivad näha vaime, keda inimesed ei näe

Tartu Ülikooli etnoloogia professor Art Leete* kirjutas kultuurilehes Sirp sellest, kuidas väljendub animism komide küttimiskultuuris. “Loomad võivad näha vaime, keda inimesed ei näe, ja neid vaimude eest kaitsta,” kirjutab Leete. Ta nendib, et inimesed ei saa jumalate ja vaimudega suhtlemisel loomadele ligilähedalegi. Järgnevalt avaldame mõned katkendid tekstist. 

Kui kuulan komi jahimehi, siis keskenduvad nad jutustades justkui ainult küttimise ainelisele küljele. Kõneldakse sellest, milliste liigutustega karu- või naaritsapüünis üles seada, kuidas hiilida ligi metsisele, kuidas teder paljakäsi oksalt napsata või maadluses metsiku põhjapõdraga peale jääda – jutuks on ainult konkreetsed nipid, midagi vaimset kuulda ei ole.

Kõnelused karuga

Ühe jahiretke hommikul saatis komi sõber mind päevapikkusele jahirajale laanepüülõkse kontrollima. Pärast lõunat taipasin, et karu oli kogu hommiku mu jälgedes kõndinud. Püssi mul polnud (meil oli kahe peale üks püss ja sel päeval oli sõber selle endale jätnud; alati juhtus nii, et kelle käes oli püss, see ei näinud kogu päeva jooksul ühtegi lindu ega looma, teine kohtas neid aga kogu aeg), seega pidin oma südame rahustuseks karule püünise üles seadma. Vähemalt sain talle kuidagi märku anda, et ta pole oodatud jahirajale minu töö vilju korjama (mina panen püünise, laanepüü satub sisse ja karu korjab ta ära).

Jahirajal oli karusilmus juba olemas. Sättisin selle puude vahele rägastikku üles. Lisaks torkasin selle varjamiseks ja selleks, et karu ei saaks püünisest kogemata mööda minna, sinna takistuseks veel oksi ja kuivanud puid juurde. Viimane nipp oli see, et pidin ise silmusest läbi ronima, et anda loomale innustavat eeskuju. Karu on rammusam kui mina, seega oli võimalik, et mina pääsen silmusest läbi, tema aga mitte.

Variant, et karu tõesti püünisesse ronib, oli siiski ebatõenäoline. Aga kui loomal on mõistus peas, peab karu aru saama, et ta ei ole inimese rajale oodatud. Parajasti ei käinud ka karujahi hooaeg, seega oli vaja metsaisandat heidutada, demonstreerides inimmõistuse ületamatut jõudu, mille abil võib kokku panna igasuguseid vigureid, mis karu elu kibedaks teevad. Karu pidi taipama, et laanepüüde varastamisel on oma hind.

Seda, mida karu mõtleb ja kuidas talle sõnumeid saata, ei mõelnud ma ise välja. Jahimees oli mulle eelnevalt seda kõike selgitanud. Komi sõber eeldas, et karul võib meie tegevuse vastu ebaterve huvi tekkida ja siis on lõks meie jahiõiguste argument.

Selline arusaam suhtlemisest karuga eeldab animistlikku tausta. Komid on pidanud karu peajumala Jeni pojaks, kes elas ennevanasti taevas. Kui karu maa peale elama asus, röövis ta komi naise ning hakkas temaga oma koopas elama. Kõik karud on nende järeltulijad.¹ Seega on karud poolenisti jumalad ja poolenisti inimesed. Tänapäeval keegi sellest ei kõnele, aga ebalev suhtumine karusse kui mitte lihtsalt looma on jahimeeste seas säilinud.

Natuke läbi arutades on ilmne, et küttimine põhineb eeskätt mitte käelistel oskustel, vaid animistliku maailmapildi tundmisel. Jahipidamise nipid on sekundaarsed, tulenedes kõige elusa hingeelu loogika ning eluliste huvide ärakasutamisest.

Veevaim on söödav

See tarkus aitab hoiduda ka suurematest eksimustest. Näiteks eristab veevaimu tavalisest haugist see, et vaim ujub jões päris haugi loogikat ümber pöörates – saba vastuvoolu. Seda teades oskavad komid hoiduda vaimu kallale minekust. Oma jutu järgi on komid mõnikord ka veevaime püüdnud ning äragi söönud ja sellest pole juhtunud midagi halba (ehkki etnograafide andmete järgi on jumalate karistused sellistel puhkudel karmid).

Art Leete täispikk artikkel Komi animismi agendid avaldati kultuurilehes Sirp 05.06.2020.

*Art Leete on Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi juhataja, folklorist ja etnoloogiaprofessor. Ta mitmete raamatute autor, kes on käinud ekspeditsioonidel ja uurinud põhjarahvaste, eriti neenetsite ja obiugrilaste ajalugu ning kombeid.